Ma alustasin seda tegelikult oma isiklikus blogis, aga siis tuli mulle meelde, et meil on ju spordiblogi ka olemas, nii et mis oleks parem koht kui see. August on pikk ja korralikud trennid kaugel ning inimmõistus teatavasti piiritu, nii et otsustasime end augustis lõbustada kätelseisu õppimisega. Tarmo küll natuke mossitas ja ütles, et see pole ronimisspetsiifiline (ma arvan, et ta lööb hommikuti näo lihtsalt otse supikaussi, sest lusika kasutamine pole ronimisspetsiifiline ja ei treeni vajalikke lihaseid), ja et me võiks hoopis planche‘i õppida, aga a) julgen tagasihoidlikult pakkuda, et selle õppimiseks läheks pigem poole aasta kanti ja b) osad neist harjutustest, mida kätelseisu tugevdamiseks teha soovitatakse (näiteks seinaplank) arendavad selle jaoks vajalikke lihasgruppe ka. Nii et võite seda näha kui tibusammu planche‘i poole, kui soovite.
Mõte siis selles, et sõltumata sellest, mis teie tase parajasti on, treenite terve augusti iga päev vähemalt viis minutit selle arendamise nimel. Kes kardab või ei jaksa kohe alguses end käte peal ka vastu seina üles lükata, saab alustada seinaplankude jms toreda kraamiga, nagu näiteks siin kirjeldatud (vihjeks, et varesepoos, pea peal seismine ja käsivartel seismine aitavad ka vajaminevat jõudu ja tasakaalu arendada, vajalikke kerelihaseharjutusi aeglase kätelseisu jaoks saab siit (proovisime Kaarliga, käib pepp maast lahti küll, mis sellest, et ei näe sugugi selline välja, nagu videos), lisaks meeldib mulle väga see harjutus, kuigi eelkõige selle pärast, et mul on sellest ka teiste joogaharjutuste juures kasu). Kel eriti hästi läheb, võib kätelseisu asemel kätel kõndimise ära õppida. Kuu lõpus paneme tulemused letti. Ebaõnnestumine on ka igati ok, sest ümberkukkumise pildid on teatavasti need kõige toredamad.
Arvestades seda, et väikevend lubas kuu lõpus minuga kätelkõndimise võistluse teha ja tema rekord on üle 50 meetri ning mina ei suuda hetkel isegi ilma seinata (või Sirgita) kätelseisuasendisse viia, siis on, mille nimel rabeleda. Igatahes on siin blogipostituses ära näidatud minu ja Sirgi nullpäeva pildid. See on siis see tase, kust me alustame.
Nagu näha, on Sirgi asend tunduvalt stabiilsem ja tugevam (et mitte mainida seda, et tema keha on sirge, mitte ei meenuta Pisa torni). Selg on liiga nõgus (mis on lausa uskumatu, sest järgmisel pildil, mida ma kohe näitan, pole selg PIISAVALT nõgus, nagu IIAL ei ole see asend see, mida vaja oleks). Ilmselgelt jääb puudu mingitest kerelihastest, mis seda spagetti püsti peaksid hoidma – aga õnneks on meil nüüd terve kuu aega, et neid arendada. Ja minu jaoks oli see nullpilt juba täielik võit, sest see oli esimene kord elus, mil ma julgesin end niimoodi Sirgi käte vahele heita, sest mul on inimeste usaldamisega teatud raskused. St ma usun, et inimesed on kõik ilusad ja head, aga ma usun, et nad kipuvad ka veidi saamatud olema, nii et oma elu ja tervise usaldan ma nende kätesse üldiselt siis, kui olen näinud, et nad päris lambad ei ole (ehk siis Reeta usaldan ma end julgestama ka siis, kui ma ootamatult trad‘i ronima kukun, aga mingit suvalist matsi* ei tahaks ka ülaltjulgestuses sinna köie teise otsa tolknema) – ja Sirgi tundub ju nii pisike ja õbluke, ikka mõtled, et kas ja kuidas ta mind küll hoida jaksaks.
Nii, aga teine kah nagu natuke kätelseis, mida ma parajasti harjutan, on skorpioniasend, st käsivartel olemine. Ideaalis peaks see nägema välja selline, nii et … arenguruumi ikka natuke veel on. Selga oleks vaja hästi tsutike avada (NÜÜD see siis ei ole nõgus, eks ole), keharaskus oleks vaja ümber kukkumata natuke teisele poole viia ja kätud + õlavööde oleks vaja saada piisavalt tugevaks, et pea käte peal kõrgemale tõsta, nii et ei näeks välja, nagu mul oleks nina tegelikult vastu maad surutud. Mul endal on tunne, et siin on mul äkki käsivarred liiga laiali, st peaks äkki küünarnukke koomale suruma veits. Ja slaava boogu, kui siin kuu aja imelist arengut näha ei ole, siis ma hakkan märatsema. Väga zenil ja rahulikul viisil, nagu meil joogas ikka.
Nali oli see, tegelikult on muidugi oluline teekond, mitte sihtmärk ja kõik need teised valed, mida inimesed ütlevad, et hapude viinamarjade maitset kuidagi kiiremini alla loputada. Aga hakake harjutama, ma kavatsen augusti lõpus panna siia pildi sellest, kuidas kogu Crux täies koosseisus rivis kätel seisab, nii et ootan arvukat osavõttu.
* Erinevalt sellest ühest ja ainsast Matsist, kes võib mind julgestada kasvõi kogu öö ja kogu päeva, kui tal ainult tuju peaks olema.
TARTU KALJURONIMISKLUBI CRUX 
