Suvel Arcosse ronima?

View this post on Instagram

This will be my view for few days 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kuigi Arco on üks Euroopa kõige kuulsamatest ronimissihtkohtadest, mida reklaamitakse kui paika, kus aastaringselt ronida saab, puperdas mul süda lennupileteid ostes ikka üsna korralikult – mul on kuuma käes keel kohe vesti peal, nii et kartsin, et kui ilmaga ei vea, on kõik halvasti. Saatus ei halastanud, kui me lennuk õhtul kell 9 Itaalias maandus, oli seal juba alanud kuumalaine ning väljas jätkuvalt 30 kraadi. Terve järgmise nädala jäi ilm igapäevaselt 30-38 kraadi vahele, nii et ega ma väga mingit normaalset ronimisilma ei lootnud. Tegelikkuses selgus aga, et nn suvecragid, kuhu päike päeval kas üldse ei paista või paistab läbi puude, on isegi sellise ilmaga ronimiseks igati sobivad. Kestvust selle ilmaga muidugi polnud (meie korteris polnud konditsioneeri ka, nii et väljaspool cragi haudusime kogu aeg), aga cragis oli ronimiseks üsna väljakannatatav temperatuur.

Kuna me oleme need imelikud, kes lähevad kõigi turistide lemmikkohta, aga siis tahaksid ikka seal privaatsust ja rahu, eelistasime me kaugemaid kohti, nii et pidime hommikuti ca 30-45 minutit sõitma. Samas, muidu kurdetakse, et Arcos on kivi väga libe, aga meile ei tundunud asi sugugi nii hull, nii et ehk on siin ka mingi seos ja kaugemaid kohti pole veel nii libedaks poleeritud.

Esimesel päeval ärkasime kell pool seitse ja läksime Val Lomasone cragi. Väga hea ligipääsuga, ca 15 minutit jalutamist, aga vähegi järsematesse kohtadesse olid trepid ehitatud. Üldse on Itaalia nii perekeskne, et ronimisraamatutes on ka info juures kirjas, kuhu lastega ligi pääseb ja kuhu mitte. Ronimisest ei tulnud mul siin väga midagi välja, aga see oli pigem selle pärast, et eelmise päeva ootamatu kuumus ja liigne päike oli mu täiesti läbi võtnud – rajad tundusid ägedad ja ülevalt oli imeline vaade kogu ümbritsevale. Päike jõudis kohale ca poole ühe paiku, nii et seal tuleb vara alustada.

Järgmisel päeval ärkasime samuti hommikul vara, aga selgus, et poleks väga pidanudki – veetsime mitu päeva Val d’Algones, mis oli imeline otsus. Esiteks tuleb sinna 40 minutit sõita ja seejärel ülilühikese approachi käigus üle jõe ukerdada, seega vähem rahvast. Teiseks on seal jões megakülm vesi, nii et 32 kraadist hoolimata oli tuul meeldivalt jahe. Kolmandaks pakuvad ka puud päikese eest varju, nii et see riivas korraks, aga tüütas üsna vähe, seal saab kas või terve pika päeva veeta (pildil olev 7a galore on mingil hetkel päikese käes, aga umbes keskpäevast alates taas varjus). Päris vee ääres on kivi libedam, natuke kaugemates sektorites igati okei, radu viiekatest kuni 7c-ni. Raamatu (ja Holmsi sõnade) kohaselt on seal mõned väga meeldivad 7a-d – minul polnud selle ilmaga kestvust, et midagi järjest puhtalt ära ronida, aga nõustun, et neil 7a radadel, mida meie proovisime, olid eraldiseisvad liigutused kõik väiksema või suurema pusimisega tehtavad (välja arvatud Viimase valsi ülinegatiivne crux, kus ma ei mõelnudki välja, kuidas ennast sellest üle punnitada – kätele oli umbes sada head nukki, ma ei osanud jalgadega midagi peale hakata). Igatahes oli see selgelt minu lemmikcrag, kõik rajad on väga ägedad, olgu see siis 6a või 7a.

Ainult seda hoiataks, et viimased 2 km on ühe auto laiune kahesuunaline tee, kus eriti nädalavahetusel veidi ikka autosid liigub – ja need raisad ei paista käänakute tagant ja pooled neist ei armasta kiirust ka maha võtta. Minu jaoks oli cragi ja sealt ära saamine hulga rohkem ekstreemsport kui ronimine. Kasutasin kohalikelt õpitud nippi ja lasin enne pimedat kurvi signaali, et enda olemasolust märku anda – ja ühe korra päästis see kindlalt mu rendiauto, sest tänu sellele sai kurvi tagant tulev noormees kiiruse nii palju maha, et me ei põrganud kokku, vaid ma sain oma nina teepervele tõmmatud ja tema napilt enne mu auto tagaosa pidama. Kõrvalistujal mul käed värisesid, teise auto noormehed ainult naersid ja lehvitasid. Hirmus.

View this post on Instagram

At Finale Ampola #climbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ahjaa, käisime ühel hommikul ka sellises cragis nagu Finale Ampola. See on umbes kuni lõunani varjus ja rajad on seal väga vahvad. Üldiselt kerged rajad, aga ka mõned 7a-d ja vähemalt ühte 7b-d, raamatust nagu mäletan, et oli neid rohkemgi. See oli muide väga vahva crag, aga kuna vasakul (lagedal) oli üks lastegrupp, tahtsime neist võimalikult kaugele hoida ja hakkasime puude varjus üht 7a-d (Bastard Chef) tegema. Rada oli lahe, aga ma märkasin kahe tunni jooksul enda peal jalutamas kahte puuki – ja kuna ma jälestan neid, vihastasin ja läksin minema. 😀 Tegelikult saaks puudest eemal ka igasugu asju ronida, aga too oli populaarne päev ja crag paksult rahvast täis, otsustasime oma rahulikku “tavacragi” ümber kolida. See oli õige otsus, sest ujuma minnes leidsin kohe veel ühe ja lõpuks järgmisel hommikul neljanda puugi. Isegi kui teie neid EI jälesta, soovitan sinna minna ainult juhul, kui te vaktsineeritud olete, sest kogu Trentino kandis esineb puukentsefaliiti.

Mis muidu? Kui kipud kergesti raha laristama, on Arcost raske söögirahaga koju tulla, sest nii palju matkapoode pole ma mitte kunagi ühes kohas korraga näinud. Hästi palju erinevate brändide esinduskauplusi. Kusjuures neil läheb nii hästi, et vähemalt kahel poel oli eraldi mujal asuv esindus ainult lastevarustuse jaoks, täiesti ulme. La Sportiva esindus oli üksi sama suur kui Matkamaailm. Ehk siis linna minnes tasub osa rahast koju jätta, jääb ehk rohkem alles.

Lisaks on selles linnas puhkepäevadel ka nii mõndagi teha. On järv, mille äärde ujuma minna. Saab ratta rentida ja näiteks lossi vaatama vurada (ühte paljudest) – või sinna lihtsalt jalutada. Pisa on lähedal. Nii et pakub peale ronimise muud meelelahutust ka, mina jäin küll rahule.

Advertisements

Sitsiiliasse ronima

Ma üritan tutvustada ronimissihtkohti, mis ehk Eesti ronijatele päris NII igapäevased ei ole. Sitsiiliat tutvustan suisa erilise rõõmuga, sest minu jaoks on see senistest sihtkohtadest üks vaieldamatu lemmik olnud. Nimelt on seal sama hea kivi kui Kalymnosel (selline vulkaaniline, tufasid on ja … põhimõtteliselt kui sa natukenegi hoiad, siis küll tema hoiab vastu), sama hästi polditud (st tihedalt, ega ma mõni ekstreemsportlane ei ole), aga mõnusalt lühikeste approach‘idega (ma ei ole alpinist, ma ei taha mägimatka, ma tahan ronida) ja ilma kogu selle sotsiaalse trallita, mis Kreekas on. St ma saan aru, et see ongi osade jaoks pool mõnu, et saad olla teiste ronijatega küünarnukis kinni ning iga 10 meetri tagant on roniasjade pood jne, aga mulle ausalt öeldes vahelduseks väga meeldis see, et enamvähem sai rahus ronida. Meil on peiksiga rahvusvaheline keel ka, hea on, kui ma saan rahus rõvedat nalja teha, ilma et peaks muretsema selle pärast, et kellegi kolmeaastane kuuleb koledat sõna.

View this post on Instagram

Brace yourself, months of #takemeback photos coming

A post shared by Rents (@rrrents) on

Meie olime sellises pisikeses linnakeses nagu San Vito Lo Capo (sitsiilia keeles San Vitu, hehehehe), kus on umbes 4700 kohalikku, aga olen aru saanud, et aprillis, eriti aprilli teises pooles on seal kõige populaarsem aeg. 2017 käisid seal alpiklubi Firn liikmed, kel kindlasti on sellest kuskil lademes pilte, aga esimese hooga ei suutnud ma neid internetist üles leida (siinkohal suur aitäh Priidule, kes mulle Sitsiiliat potentsiaalse sihtkohana soovitas). Küll aga leidsin ma täiesti juhuslikult Instagrammist Sitsiilia ronimise pilte vaadates kohe ühe 6B, mida meiegi üks hommik soojenduseks ronisime, lahe rada oli, kuigi mina päris #nopainnogain täägi välja ei otsiks, sest see oli lihtsalt väga mõnna ja hea flow‘ga, kuigi jõulise cruxiga (ja ronisime me seda loomulikult samuti palja ülakehaga ja sama muljetavaldavate lihastega – ja kiiver oli ka meil maas, et oleks küpsist süües millegi peal istuda):

Varastasin selle pildi nõnda häbematult, sest siit on väga hästi kivi struktuuri näha – ma ei tee nalja, see kivi on täiesti IMELINE.

Minu jaoks isiklikult oli aprilli algus juba natuke liiga palav, sest ma ei läinud sinna päikest võtma, vaid ronima, nii et alustasime oma päevi üsna vara ja otsisime pigem varju jäävaid kaljusid, sest kivi teatavasti hoiab jahedas paremini, endal jagub võhma kauemaks jne. Numbrites rääkides jäid temperatuurid meil märtsi lõpus – aprilli alguses vahemikku 10-18 kraadi, aga see nende 15 oli päikese käes selline, et süvaveesoolo (mida seal ka teha saab) tundus ikka väga ahvatlev mõte, mis sellest, et vesi oli samuti alles 15 kraadi kanti. Nii et minu väga subjektiivne seisukoht on, et märtsi lõpus minna on hea mõte, sest siis ei ole veel liiga palav ja rahvast pole liiga palju – peab ainult arvestama sellega, et restoranid avavad siis, kui neil on tuju avatud olla, mitte lähtuvalt uksel olevatest kellaaegadest, aga ma küll ei oska lubada, kas see olukord hooaja käima minnes kuidagi paraneb või mitte, kõlab nagu tüüpiline Itaalia suhtumine. Kui lähete aprillis, on rohkem rahvast ja parem rannailm ning saab süvaveesoolotada.

Huvitav oli see, et kuigi tegu on ilmselgelt turistidele suunatud kohaga, siis inglise keelt nad väga hästi ei rääkinud, minu itaalia keele riismed olid seal vägagi abiks (väikse vihjena ütlen, et kui hätta jääd, siis aeglasest hispaania keelest saavad nad üldiselt ka aru, hispaania ja itaalia keel on omavahel sarnasemad kui eesti ja soome) – ainult ühe korra tekkis segadus, sest ma ei saanudki aru, miks latte macchiato, mis absoluutselt igas teises kohvikus (nii Sitsiilias kui  ka välismaal) kuuma jooki tähendab, mulle ühes muidu viisakas restoranis külmana toodi … Samas, selles muidu väga uhke olemisega restoranis juhtus ka see, et isane kass kõndis meie kõrval oleva kaktuse juurde ja … märgistas seda, et siis rahulikult minema kõndida ja meid haisupilve sisse jätta. Ja kui ma mõtlema hakkan, siis juuksuris, kui mina ütlesin juuksurile, et mu peiksi eesmärk on calvo, tutto calvo, otsis ta pildi välja, et küsida, kas ta ikka saab aru, mida ma temaga teha tahan lasta ja et võiks ikka rohkem juukseid alles jätta. Aga see võis olla tingitud ka sellest, et ma tundun selline ebausaldusväärne.

Ahjaa, sõpradega tuli ka jutuks, et täiesti uskumatu, et meie tuttavad lastega ronijad (no andke andeks, lugevad 20-aastased, ma olen SELLES vanuses, kus on sellised teemad) lähevad koos lastega Kalymnosele, kus majutus on põhimõtteliselt alati pisikeses kööktoas, kui just rahakott puuga seljas ei ole, ning täiesti tavaline approach on 45 minutit ülesmäge rassimist – kui reis Sitsiiliasse maksab sama palju, majutus on tunduvalt meeldivam (st titel on päriselt ka mingit põrandal liikumise ruumi, teda saab normaalselt pesta jne), approach pole üldiselt ülesmäge rassimine, vaid 5-10 minutit rahulikku jalutuskäiku jne. Kohalikud tundusid sama meelt olevat, lapsi oli (eriti nädalavahetusel) kalju ääres vahel suisa mitu ja vähemalt üks crag tunduski olevat ekstra lastele mõeldud (crag nimega Zoo, kus kõik rajad olid maksimaalselt viiekad, nimedega nagu Jänku ja Kutsu). Ehk siis kui sa tahad oma ihuviljaga ronitripile minna, tundub see nagu üsna ideaalne sihtkoht – kui on tahtmist kokku hoida, pole nädalase või nii reisi puhul isegi ilmtingimata autot vaja (kui kuidagi linnakesse kohale saad), sest kohapeal on ka selliseid ronimiskohti, kuhu linnast kenasti 25 minutiga kohale jalutab ja kus ronimisrõõmu vähemalt 8a-ni jätkub.

View this post on Instagram

Mmmm, #cannolo 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

On mul nüüd midagi mainimata? Selle ehk mainiks ära, et minu reisikogemustest oli Sitsiilia kindlasti kõige parema toiduga. Väljas söömine ei ole megaodav lõbu, aga vähemalt minu meelest ei ole see ka oluliselt kallim kui näiteks Kreekas (kus see on põhimõtteliselt kohustuslik, sest võimalused kodus süüa teha on kesised, Sitsiilias on sul tõenäoliselt köök, võid kas või igal õhtul kodus süüa teha, ei pea ilmtingimata üldse väljas sööma). Pastatoidud olid megahead, kõik küpsetised olid täiesti IMELISED (ma ei tee nalja, ma ei ole elus nii head juustukooki saanud, kui siin) ja no kohv oli hea, isegi see üks õnnetu tass, mis mulle miskipärast külmalt serveeriti.

Greidid on minu hinnangul ausad, kuigi eks see on selline kõikuv väärtus, nagu ikka – et mõni 6c tundub fläshitav (olgu ausalt öeldud, et sedapuhku ei olnud, tehtavad olid keskmiselt küll) ja samas oma reisi esimese kukkumise sain 6a+ peal. Nii et seal on alati veidi mänguruumi. Ma olen hetkel oma elus selles faasis, kus ma üritan end harjutada mõttega, et kui mingi liigutus on raske, siis tuleb seda harjutada ka siis, kui see on 5b peal – sest muidu kipun ma greididesse kinni jääma ja ei taha “lihtsal rajal” aega raisata, kui võiks pigem mõnda keerulisemat asja projektida. Aga üldise arengu nimel on muidugi parem greide selle koha peal ignoreerida ja kõike teha, mis tegemist tahab ja äge tundub.

No ja kui keegi PÄRIS ekstreemsporti tahab, siis võib autoga Palermosse trippima minna, see on ikka väga ulme liiklus. Mõtlesin, et nüüd olen sellest tagatisrahast ilma, mis autorendis seifi läks, täielik ime, et sealt eluga tagasi saime. Mul on õrn süda, ma jään ikka ronimise juurde ja nii ekstreemseid asju rohkem ei proovi.

Kokkuvõttes soovitan soojalt – hea kivi, hästi polditud rajad, ausad greidid, lühike approach, imeline kliima. Kui õnnestub normaalse hinnaga lennupiletid saada, siis samas hinnaklassis teiste Lõuna-Euroopa ronireisidega (Hispaania, Kalymnos).

 

Ronimine Dahabis, Egiptuses

View this post on Instagram

Roadside art

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kuna Dahab pole ronimissihtkohana kindlasti selline Meka nagu Kalymnos või Antaalia, mõtlesin paar sõna selle kohta kirja panna, ehk kedagi kõnetab ja saab siit ideid. Aga alustuseks taustast – milliste eesmärkidega sinna ronima minna?

Minu isiklik seisukoht on, et kui sa tahad tõsist trenni ja ehk isegi greidi nihutada, siis ei ole Dahab see päris SEE sihtkoht, sest cragis on radu ehk paarkümmend, mitte sadu või tuhandeid, nagu mõnel pool. Selliste eesmärkidega mine pigem ühte neist eelmainitud sihtkohtadest või kas või mõnda sellisesse Hispaania kanti, kus kõik käe-jala juures (kuigi siis pead  lisaks julge ka olema, vähemalt minu põgus kogemus erinevate Hispaania cragidega ütleb, et esimene polt kipub nii maismaal kui ka saartel nii kõrgel olema, et inimestel (mitte minul muidugi, aga inimestel) on sohikepid kaasas). Kui oled päris algaja, siis ma ka Dahabi ei soovitaks, kui sa just pole valmis vaeva nägema, sest seal on samasugune libe graniit, nagu Soomes, mis võib esimesel hooajal ehk pisut heidutavalt mõjuda – sel juhul mine Kalymnosele, kus lihtsad rajad on tõesti lihtsad, inimesed väga mõistvad ja ankrud üldiselt klipitavad, st on varuväljapääs olemas, kui ikka käed värisevad ja end ümber siduda ei julge.

Aga kui oled juba siin-seal käinud ning iga kord, kui hakkad kodus järjekordsest ronireisist rääkima, hakkab kaaslane vastuseks karjuma, on täpselt sobiv hetk soovitada hoopis talvist basseinipuhkust Dahabis ning kohapeal süütult mainida, et “muide, siin saab ronida ka … ja vaata imet, ma olen kogemata sussid kaasa pakkinud”. Või kui tahad lihtsalt midagi uut avastada. Või kui tahad puhkust, mille kõrvalt natuke ka ronimist nautida. Hetkel on seal ainult üks klubi, mis juba 20 aastat üritab kohalikku ronimist arendada – praegu on Sinai Rock Climbing veel Desert Diversi all, aga neil on plaanis sukeldumine ja ronimine selgemalt eraldada, nii et igaks juhuks panen mõlemad nimed kirja, kuigi koduleht on veel ühine. Nad ise reklaamivad eelkõige boulderdamist ja seda on seal tõesti PALJU ja väga erinevale tasemele (9 sektorit, üle 400 raja), aga meie mõtlesime, et tahaks eelkõige siiski liidida – nii et boulderdasime ainult kaks poolikut päeva ja selle kohta oskan öelda nii palju, et võrreldes sportronimisega hoidis boulderradadel kivi üllatavalt hästi. Slääbid olid libedad küll, aga mitte liigselt ja boulderdamine OLI seal väga nauditav.

Lisaks on Egiptus meie mõistes üle mõistuse odav, nii et meie maksime selle eest, et keegi esimesel päeval meile erinevaid crage tutvustaks, vajadusel julgestaks (meid oli paaritu arv) ja selgitaks, kus ja kuidas. Hinna sees oli ka beduiin, kes tegi teed ja pakkus lõunat ning kui ma õigesti mäletan, oli kogu selle nalja hind 30 eurot nägu. Samas, kohtasime seal ka Ukraina noormehi, kes olid lihtsalt taksoga kõrbesse sõitnud, telgi üles pannud ja elasid nädal aega järjest seal, paludes vahel, et me neile vett tooksime (seda hinda ma mäletan, 10liitrine veetünn oli täpselt 1 euro, kuigi linnas elades topitakse sulle igalt poolt tasuta puhast vett, et sa jumala eest haigeks ei jääks, sest haiged turistid teatavasti istuvad hotelli peldikus, mitte ei kuluta raha), nii et soovi korral on võimalik enamvähem ainult lennupiletite hinnaga läbi ajada.

Muide, tahaksin eraldi välja tuua Ukraina kolleegide viisakuse – põhjustel, mida ma siinkohal pikemalt lahkama ei hakka, juhtus nii, et pidin jätma ühe mailloni ühele eriti vastikule 6C-le. Kui järgmisel päeval noormeestega taas kohtusime, ulatas üks neist viisakalt mulle mu jubina, lausudes: “Te vist unustasite selle seinale, me tõime alla.” Just-just, teeme kõik näo, et just hajameelsuse pärast need seinale jäävadki. 😀

Sportronimisest (kuskil läheduses saab ronida ka tradi, aga sellest ei tea ma midagi, nii et seetõttu pole seda siin postituses ka üldse kajastatud). Praeguse seisuga on seal neli cragi, kuigi arendustegevus käib kogu aeg (just öeldi, et paari kuu pärast tuleb uus rajakeeraja 350 poldiga), ja radu on viiekatest kuni 7C-ni. Ehk siis Adam Ondra, kui sa seda loed, siis SINUL ei ole seal midagi teha. Kõigil teistel ikka natuke on, minu jaoks olid mitmed 6C-d selgelt karmima otsa 6C-d. Kivi on pisut libedavõitu graniit, nii et sellega harjumine võtab natuke aega – aga kui oled paar korda Soomes käinud, tunned end ilmselt üsna koduselt. Hetkel on ronimist seal piisavalt ehk nädalaks-kaheks (meil oli viis ronimispäeva ja ühte cragi me üldse ei jõudnud ning neist kolmest, kuhu jõudsime, jäid ka mitmed rajad ajapuudusel katsumata). Meiega oli koos ka üks natuke kogenum kala, kes alles hiljuti esimese 7C kirja sai, ning ka tema ei olnud pärast ühte nädalat veel tüdinud, vaid leidis, et tegemist on küllaga ning et ka raskemad rajad on head ja hästi polditud – ainult ankrud jätsid mõnes kohas soovida, st mõne lühikese soojendusraja lõpus oli näiteks ainult üks polt, mis on minu meelest laskumiseks ebameeldiv turvarisk ka kümnemeetrisest rajast rääkides. Õnneks oli tõesti tegu radadega, kus sai kenasti nii üles kui ka alla ronida – ja ma muidugi läksin kaebama, sest seal ronitatakse ka päris algajaid, ning kuulsin, et neil on plaanis hiljemalt märtsis (Egiptuse ajaarvestuse järgi tähendab see ilmselt maid) igale poole korralikud ankrud teha, poldid olevat juba tellitud.

Teine asi, mida tuleb silmas pidada, on see, et laskuda tuleks alati rada mööda, sest kui hakata teiselt poolt kivi alla tulema, võib seal olla lahtisi tükke jms. Üldse on see kant, kus tasub kiiver peas hoida, sest kergemad rajad on kenasti puhtaks nühitud, aga projektisime seal näiteks ühte 7A-d ja selle pealt pudenes küll üht-teist, sest ilmselgelt seal nii palju liiklust ei ole. Selle jutu peale näitan ma muidugi kohe pilti, kus mul ei ole kiivrit sel lihtsal põhjusel, et ma istusin just selle peal (mille jaoks te siis kiivreid ostate?) ja unustasin selle püsti tõustes pähe panna. Teie ärge nii tehke, olge paremad.

View this post on Instagram

#climbing 🧗‍♀️☀️❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

See oli vist kogu reisi peale mu lemmikrada, ainult 6A, aga mitmete ägedate liigutuste ja lahedate underclingidega.

View this post on Instagram

Adventure time ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma ei tea, kas see oli nüüd väga hea reklaamtekst, sest uuesti üle lugedes kerkis minu enda jaoks esile see, et libe kivi, mis kohati kaela pudeneb ja iga kord isegi ankruga ei lõppe, aga tegelikult oli see megalahe kogemus. Selles mõttes, et niisama ronimas oleme me kõik ilmselt juba paar korda käinud, vahel tahaks ka Elamusi. Mitte ilmtingimata selliseid, et enne seda elukindlustuse limiiti peab tõstma, aga midagi teistsugust, mis selgelt eristuks ja meelde jääks. Ning rajad olid megalahedad, tee oli hea, inimesed väga sõbralikud ja kogemus unustamatu. Kui eesmärk on talvine puhkus, kus saaks lesimist ronimisega ühendada, siis see on suurepärane valik. See, et puhkepäevadel saab 30 eurtsi eest sukelduma minna (vaata pilte näiteks siit) on imeline lisaboonus.

Ühe raja lugu

See algas…ammu. Tõenäoliselt juba 2010. aasta sügisel, kui ma endale bouldermati hankisin ja usinalt rahne paitasin. Üks esimesi lemmikuid oli  Pahkla Suurkivi (Eestimaa Kivide Kuningas), mille lumm ja kutse mind sestsaadik pidevalt jälitab. Äärmiselt mitmekesine rajavalik just algajatele ning kesktasemele võimaldas mul toona end alati täiesti tühjaks ronida.

See on paratamatult naljakas, et ronijad on kohati nagu silmaklappidega loomad…me kipume märkama radu, mis jäävad meie võimekuse piiresse või sellest natuke ülespoole, ent haardest välja ulatuvaid radu me enamasti ignoreerime. Loodetavasti ignoreerime neid üksnes senikaua, kuni lõpuks piisavalt tugevaks saame ja võidukalt nendegi tipus seisame. Paraku võivad mõned rajad unustusse vajuda ning seetõttu hoopiski ronimata jääda.

Õnneks minu rajaga sel korral niimoodi ei läinud. Pärast aastaid kestnud kivi patsutamist ning lugematuid ringe paremalt vasakule ja vastupidi, jõudsin ühe kohani, mis mind varem suhteliselt külmaks oli jätnud. Ma arvan, et iga ronija elab mingil perioodil läbi paradigma nihke. Etappidena võiks see kulgeda niimoodi, et esialgu on tühjus, siis teadvustamine (enamasti vormis „F… that sh…it’s too hard“), lootuse tärkamine („What if?“) ja siis tõsine ning motiveeritud liikumine sihi suunas, mis mõnikord päädib eduga või siis silmipimestava hävinguga (crush or crash).

Crimpy_1

Raja keskosa krimpide otsimine

Minul läks muidugi lootusest reaalsete katseteni mitu aastat aega. Esimesed häbelikud puudutused tegin ilmselt 2015. aastal. Ego sai haiget…kõvasti. Ma ei suutnud teha ühtegi liigutust, ei suutnud isegi stardiasendit hoida.

2016. aastal lendasin peale mõttega, et stand start on nõrkadele ja tõelised mehed alustavad ikka ahtriga matilt. See polnud tark mõte. Kuna ma polnud reaalselt püstistardi liigutusi teha suutnud, siis ahterlähte puhul oli lootust kordades vähem. Tulevik paistis tume.

Crimpy_2

Juba paistabki järgmine krimp

2017. aasta suvel olin ma üsna hüvas vormis, ent mu sõrmed olid tiba tundlikud ja äärmist krimbijõudu nõudva raja otsustasin ma tervisele mõeldes vahele jätta. Lisaks oli mul kerge põlvevigastus, mis ilmselgelt mind tagasi hoidis.

Liigume edasi 2018. aastasse. Mul oli kivile märksa parem ligipääs ning terve talve- ja kevadperioodi jooksul olin vaatamata hädisele põlvele omajagu trenni tehtud. Mõtlesin, et vajan „suurte poiste“ kombel endale samuti projekti. Pahkla kivi oli endistviisi lähedal. Jätkasin tihedate treeningutega (nii ronimisspetsiifiliste kui üldfüüsiliste) ja otsustasin hiliskevadest alates regulaarselt projekti proovimas käia. Mul oli tohutult palju õnne selles mõttes, et nägin pidevat progressi. Olgu siis kas või kõige väiksemates nüanssides: sõrmede täpne paigutus, keha kallutamine õigel hetkel, nurk varba asetamisel jne. Väliprojekti äraronimine ei sõltu paraku üksnes füüsilistest ja vaimsetest võimetest. Juuni lõpus olin ma valmis alustama tõeliste katsetega. Olin kätte saanud (arvatavasti) töötava beeta ning sõrmed olid piisavalt tugevad, et krimpida…peaaegu kõike, sest viimane külgkrimp oli senini mulle kättesaamatuks jäänud, ent ma olin kindel, et kui suudan sellest edasi liikuda, siis topout on tõenäoliselt lihtne, sest seal on suurepärased kohad mõlemale käele (kogu ülejäänud rajaga võrreldes). Siis tuli kuumalaine. Päevasel ajal oli pea võimatu normaalselt ronida, ent tahtmine oli tohutu. Tunne oli hea ja siis hakkasidki ootama seda tillukest akent, mis jahedamate temperatuuride ja hämariku vahele jääb.

Crimpy_3

Jalg paika

14. juulil ronisin Augu kivil, pühapäeval tulin Pahkla kivile, ent ilm oli liiga palav karmideks katseteks. Tänu Rentsile sain vähemalt blogi jaoks poosepilte. Esmaspäeval läksin üksi kivile hiljem õhtul, et ise rada proovida, ent temperatuur oli veel tiba kõrge ja sõrmenahk eelnevatest päevadest omajagu hell. Otsustasin teisipäeval sõbra juures sisetrenni teha, kolmapäeval ronivaba päeva võtta ning neljapäeva õhtul hilja taas proovima tulla, kuna reedeks lubas vihma ning seejärel läinuks omajagu aega raja kuivamiseks.

Neljapäeva, 19. juuli õhtu. Üksi hämariku eel metsas viibides on kõik meeled niikuinii pingul. Sa teed soojendusringi, ronid lihtsaid ja keskmisi radu, puhastad raja veel korra üle ning vead matid kohale. Tunne on hea, elevus ja pinge saadavad sind igal sammul. Võtad positsiooni sisse…ja lähed. Esimene katse oli suurepärane. Suutsin hoida ülemist külgkrimpi ja teha liigutuse tipu suunas, aga päris õiget kohta ei tabanud ja pudenesin alla. SEE LÄHEB NÜÜD…muid mõtteid enam ei olnud. Mõned rahustavad minutid…igaks juhuks lendab särk, sest lubasin endale, et send go tuleb särgita. Asetan käed krimpidele ja tõmban. Edasi on üksnes flow…ideaalne liikumine, mitte midagi üleliigset ja järsku oled sa kivi otsas, särgita ja surfipükstes…ja sa tunned…TUNNED kõike ja korraga hämaras metsas. Seda on keeruline kirjeldada ja see tunne oli tohutult kompleksne, aga Ondra enda sõnad on kõige paslikumad: „I just felt really-really happy…“. Umbes kümme ronipäeva sel aastal ning möödunud aastate peale kokku ka ca 10 ronipäeva. Aega läks palju, aga tunne on seda võimsam. Minu kõige vingem FA on saanud tõeks. Sõbrannale kinkisin raja nimetamise au ning tema pakutud variantidest kõlas kõige sobivamalt Powered by the Mighty Crimplords. Raskusastmega on keerulisem, kuna mul pole ühtegi sellist pikaajalist projekti varem ette tulnud. Üsna lühike ja krimbiekspertidele ilmselt hästi sobiv rada. Esialgne arvamus on 7A+.

Crimpy_4

Nüüd läheb põnevaks

Õnneks on veel SDS ka olemas. See lisab asjale omajagu vürtsi ja toob kivi juurde peatselt tagasi.

 

 

Ehk suisa selle aasta viimane kivil käimine

dav

Meil käis nädalavahetusel taas külaline meie vennasvabariigist, nii et tahtsime talle näidata seda kõige suuremat, mis meil on, ja viisime ta Jaani-Tooma suurkivile. Suur oli tema küll. Tarmo tõestas, et ta oskab väga kenasti sõlmi teha …

dav

ja vedas köie üle kivi, et need, kes liigseid riske võtta ei taha, saaksid slabi köies ronida (ja et teistel oleks kukkumise korral siiski teoreetiline võimalus köiest kinni rabada). Johanna kasutas juhust ja proovis enesejulgestuses slabironimise ja laskumise ise järele:

davdav

Lätlased tegid üldiselt lätlaste asju, ei vaja kommentaare vist:

dav

Karums, noh, muidugi ta naeratab.

Noh ja siis roniti ja roniti ja roniti:

btydavdav

dav

davdavdavdavdav

Need pildid võtavad täiega sõrmed kihelema, eks?

Ahjaa, näitaksin teile seda ka, kuidas meil kätelseis edeneb, aga ma ei saa seda teha, sest Karlis kustutas “kogemata” enda video ära. Nii et jälle olete ilma. Aga muidu edeneb täiega.

Rasmus ja Triin Hispaania kaljudel

Triin ja Rasmus käisid augusti lõpus Lõuna-Hispaanias suvitamas. Järgnevalt kirjutavad nad paar sõna oma reisist.

Reis kestis meil 17.08–31.08 ning vaid tunnikese sõidu kaugusel meie elamiskohast (Benalmadena) asus üks Euroopa vingemaid ronimiskohti El Chorro: enam kui 650 rada, palju korralikult polditud multi-pitch radu nii algajatele kui ka tipptegijatele, meeliülendavad vaated ja mõnus Hispaania mañana ja baila-baila kultuur.

Kuna ilm oli esimestel päevadel kuni 35 kraadi, otsustasime esialgu aklimatiseeruda mereäärses baaslaagirs, käies aeg-ajalt rannakaljudel boulderdamas. Oma esimesed ronimised El Chorros tegime 22.08 varastel hommikutundidel, kaunil lubjakivi slabil.  Tööjaotus kujunes kaaluerinevuse põhjal. Triinul avanes võimalus leadida ning Rasmus koristas lõpus jaama.

dsc_0229

Valle de Abdalajis, Sector Central

dsc_0216

Taamal lookleb kuulus Camino del Rey, mis nüüdseks on muutunud turismiobjektiks

Avastasime oma elamiskohale veel lähemal asuva väiksema cragi kaunis Mijase külas, kus me veel mitmel päeval ronimas käisime. Mõnikord jäi jaama koristamine täitsa poole öö peale. Õnneks oli selleks olukorraks paigaldatud raja kõrvale valgustus.

dsc_0254

Mijas, Sector Pire sin Manos

dsc_0242

Vaade Mijase külale

dsc_0259

Triin crushimas 6a peal (Mijas, Sector Pire sin Manos, Derrape Por Llevar Tenis)

dsc_0265

Rasmus proovimas 7c+ algasendit (Mijas, Sector Entrada Gratis, Los Hippy No Van Tripy)

Meie kindlaks lemmikuks kujunes crag nimega The Ravine. Kui teistel crägidel olime ainsad ronijad, siis siin sukeldusime Hispaania lahedasse ronimise-subkultuuri. Radu oli seal raskusega 4+ kuni 7a ja enamus neist pikkusega 20-35 m. Päikest paistab terve päeva jooksul sinna vaid tunnikese.

dsc_0269

Mijas, The Ravine

dsc_0278

Mijas, The Ravine, Beat Skala Bein

Väärib veel mainimist, et El Chorro on tuntud ka kui üks parimaid hinna ja kvaliteedi suhtega sportronimise kohti. Näiteks saab Tallinna või Riia kaudu Ryanairiga Malagasse umbes 100 euroga edasi-tagasi lennata.. Küll aga tuleb teada, et Malaga lennujaama fantaasiarikkad töötajad võivad ekspresse ja karabiine näha ohtlike relvadena, mida teil salongi kaasa võtta ei lasta.

Crux on Crack

NB! Siit postitusest leiab hulgim surematuid tsitaate ja vanade ronihuntide nõuandeid algajatele. Pilte eriti pole, sest me ei teinud neid. Need vähesed on Jaanuse tehtud.

Tähelepanelikumad on kindlasti märganud, et suur suvi on käes ja Eesti oludes tähendab see seda, et igal vähegi ilusamal nädalavahetusel tuleb jõuda kaljule või selle puudumisel vähemalt mõnele rahnule. Me oleme tähelepanelikud, ja rahnud meile meeldivad. Sel laupäeval seadis Cruxi ülimalt meeldiv seltskond koosseisus Tarmo, Reena, Jaanus, Andreas ja Tiina sihi Tammneeme Tiirukivile . Allakirjutanu muidugi ka. Lemmikloomadena võtsime kaasa kaks Läti karvikut, kes on endale Falkorsis suured musklid kasvatanud ja tahtsid neid nüüd Eesti kividel proovile panna. Sest Lätis pole kive. Tõsiselt. Mitte ühtegi. Ma ei tea, kus see Rolands ronima õppis. Falkorsis ilmselt.

Kui nüüd väljasõitudest rääkida, siis me ei ole nii rikkad nagu Tallinna ronijad, kes lähevad kogu ekipaažiga Kustavile ronima (vihkame sind, Mikael!). Me oleme Tartust ja Tartus on ainult vaesed hipid. Isegi matte on Cruxil põhimõtteliselt ainult üks ja see on ka väike nässakas. Õnneks Tarmol (või Tartsil, nagu popid ja noortepärased teda kutsuvad) on üks suurem matt ka. Seda enam, et kui nüüd uskuda ClimbEstonia infot Tammneeme Tiirukivi kohta, siis pole seal matte vajagi, sest kõik on hea ja pehme, kuku aga. Kahjuks, nagu ma juba varem olen pidanud veenduma, ei ole kõik, mis ClimbEstonias kirjas, ilmtingimata tõsi. Näiteks on ajahammas mõnda teetähist purenud, nii et mõni kivi ei ole päris nii kergesti leitav (Lohusalu kivi juures ei ole enam Tuula bussipeatust, orienteeruge “Pansionaadi” järgi, mis on teisel pool teed, siis te ei eksi ära, nii nagu mina eksisin).

Tiirukivi kohta ütleb ClimbEstonia järgmist:  “From the intersection of Tammneeme and Luhaääre walk 100m. Turn right towards the sea just before a cow barn and walk across the meadow.” Ei teagi nüüd, keda lubatud lehmalauda puudumises süüdistada, kas ajahammast või uusrikkaid, igal juhul paremale soovitan pöörata tagasihoidliku kahekorruselise ühepereelamu juurest (loe: mingi monstroosne puidust hoonemölakas, kus, kuna tegu on ikkagi Viimsi vallaga, hakkab raudselt elama mingi kinnisvara- või metsaäriga rikkaks saanud isend). Hetkel oli maja ehitusjärgus ja seega marssisime läbi hoovi, aga juba järgmisel suvel tervitavad seda teha üritavaid boulderdajaid ilmselt rotveilerid ja omaniku sõim. Ei tasu meelt heita – hoovi kõrvalt saab ka, aga tiba taimsem on see rada. Kivi on õnneks juba õige pea pärast teelt ära pööramist näha ja loodetavasti jääb seal kallasraja õigus kenasti kehtima.

Nüüd sellest ligipääsust ja pinnasest, mis ClimbEstoniat uskudes on nii pehme, nii pehme, ja ainult veidi niiske, nii et sussikese tallakene võib-olla veidi märjaks saab: tähendab… kõik oleneb perspektiivist. Aga ok, plussid ja miinused:

Miinused:

  1. Seda miinust võib lugeda ka plussiks. Kui teile kohutavalt meeldib botaanika, saab siia suure rasvase plussi kirja. Kui teile ei meeldi botaanika – mulle ei meeldi – siis võtke kivini jõudmiseks kaasa plähvid või veel parem, kummikud. Floora koosneb põhiliselt nõgestest ja miskit eriti jälki sorti ohakatest, ja et sa ei saaks aru, täpselt kui tüma ja vesine iga järgmine samm on, on see torkiv kupatus kassitappude abil mingiks vetruvaks matiks põimunud. Ilmselt võib süüdi olla ka see, et viimased kuu aega on nonstop sadanud. Nõuanne nr 1: minge põua-ajal. Siis äkki saate mingite asisemate jalanõude ja pikkade pükstega nõgestest läbi künda.
  2. Jällegi, see miinus on tegelikult ka pluss, oleneb, kuidas te meelestatud olete. Märjale vetruvale pinnasele on kahtlemata pehme kukkuda. Lihtsalt kui teile ei meeldi selle juures märjaks ja poriseks saada, siis on tegu miinusega. Matid saavad ka äkaseks. Samas plussi saab kirja, kui tegu pole sinu matiga.
  3. Herilased. What the fuck. Milleks neid elukaid vaja on? Tõsiselt. Milleks? Seletaks äkki keegi. Põhimõtteliselt oled just ohakatest läbi lirtsutanud ja sussid enamvähem kuivaks saanud ja leidnud selle päikesepoolse kivikülje, mis on ka kuiv, ja siis tuleb mingi herilinnukene sulle beetat andma. MILLEKS? Mesilaste massilisest ülemaailmsest suremisest on palju uudiseid. Miks herilaste kohta ei ole? Bioloogid, vastake!

Plussid:

  1. Väga ronitav kivi! Tõsiselt. Allatulek oli küll samblane ja seega märg, sest kogu aeg on sadanud, ja mõni topout oli seetõttu ka sketcy ja libe (ja üks Läti karvik sai sealt ilusa liu ja mitte nii ilusa maandumise, sest leidis selle mülka ainsa kivi üles ja kukkus sinna otsa), aga see on tingitud ilmaoludest, mitte kivist endast. Ja lõppude lõpuks, nagu Ashima Shiraishi isa surematu lause käis: “Vihm ongi märg.” Nii et ei ole vaja kaevata. Alla tulekuga on see hea asi ka, et ühel või teisel moel alla ikkagi jõutakse, kas siis siuh-lipsti või veidi aeglasemalt.
  2. Hoolimata lehmalauda puudumisest oli kivi kerge leida.
  3. Palju lihtsaid radu (v0-v3) – see on nüüd hea uudis neile, kes armastavad lihtsaid radu. Kuna mina olen V3 flash machine, siis mulle on hea uudis. Radade raskusaste sõltub muidugi, nagu Jaanus elutargalt mainis, ka mati suurusest ja julgestaja lähedusest. Aga noh, nii Cruxi ronitarkustest kui radade numbritest võiks eraldi raamatud kirjutada. It is beyond the scope of this article, nagu teadlased armastavad öelda.
  4. Raskemaid radu on ka! Hea uudis päris ronijatele.
  5. Mitmekesiseid radu on ka! On slabe, on negatiive, on slopereid, on pragusid.

Ronimisest: minu isiklikud lemmikud olid Hang on, bro! ja Spinal tap  – see viimane seetõttu, et eksisteeris oivaline võimalus kukkuda kas lompi või vastu mingit väiksemat kivi. Õnneks on selle tarvis matid ja spottijad välja mõeldud. Läti karvikud pakkusid pealtvaatajatele palju maalilisi kukkumiselamusi. Õnneks noored mehed ei lähe eriti katki.

spotivad

Ma ei saa aru, kas see on spottimine. Ma igal juhul ronisin seal kuskil.

 

rents spotib

See on palju eeskujulikum. Mina Andrease asemel kardaks kukkuda, aga veidi muudel põhjustel kui haiget saamine.

Pärast seda, kui olime enamvähem kuivemad rajakesed ära proovinud, tekkis tahtmine minna kuhugi, kus on kuivem ja muru niidetud. Selleks tarbeks on nõudlikumale ronijale spetsiaalselt välja mõeldud Ellandvahe kivi . Mul oli seal ootamas üks slabi-nemesis, ja suurem osa kaadrist polnud üldse kunagi sellel kivil käinud – eriti lätlased. Üks eriti tugev karvik ei olnud ÜLDSE kunagi kivil roninud (vt eestpoolt kommentaari lõunanaabrite traagilise rahnuolukorra kohta) ja ilmselt alles toibus šokist, et kõik jalanukid on väga väikesed ja radu ei ole suurte värviliste lärakatega tähistatud.

21.08

Jaa, Falkorsis selliseid struktuure ei ole

Nagu siit näha, assimileerus lätlane kiiresti. Lätlane tegemas muuseas rada, mis minusuguse junni jaoks on dünaamiline ja liiga negatiivis jm hädad:

v4 ellandvahe

Saateks leebe motivatsioonikõne “train harder, you lazy piece of shit”

Ellandvahe kivi pakkus kõigile palju kilkeid ja rõõmu: Reena avastas ligilähedaselt, mis tunne võis olla Tommy Caldwellil ja Kevin Jorgesonil Dawn Walli viimase pitchi järel: on ikka uhke tunne küll, kui kobistad ära mingi slabi, millest arvad, et see on V0, ja tegelikult on see lausa v1!; mina sain oma slabi-nemesise tehtud (beeta-vihje: vannu ja karju kukkudes nagu Ondra); esmakordselt kivil käijad said mitu rada kirja; ja Tarmo sai hakkama surematu tsitaadiga “When in doubt, spit it out”, ega saanud ise kohe aru, miks kõik selle peale itsitama hakkasid. Jah, meie vaimne tase on 12-aastane poiss.

Igal juhul lõpp hea, kõik hea! Keegi ei ole vigane ja matid ei ole ligased.

21.08.1

Tulge kõik BoulderROCKile (06–07.08)

Juba sel laupäeval leiab Loksa ja Hara kandis aset selle suve ägedaim ronisündmus. Ronisõbrad saavad oma oskused ja leidlikkuse proovile panna Mardimiku kivil otse Loksa külje all ning Kiviheinamaa Kärga kivil sellest paar kilomeetrit edasi metsa sees. Kokku on ronimiseks hulganisti radu nii uutele ja hoogsatele kui ka vanadele ja väetitele.

DSC_0175

Kiviheinamaa rahn enne puhastamist

Kiviheinamaa kivil saab proovida ka graniidi puhul väga iseäralikke taskuid. Eesti mõistes on sellised moodustised kindlasti harukordsed.

DSC_0174

Tarmo visualiseerimas

Mardimiku kivi jääb kenasti välja peale ning päike ja tuul kuivatavad selle kiiresti.

DSC_0167

Tavapärasesse ronimispäeva lisab ohtralt elevust Hara allveelaevabaasi külastamine. Ühtekokku on allveelaevabaasi alale ette valmistatud vähemalt 15 erisugust rada nii top-rope’i, DWSi kui ka builderingi sõpradele. Kõndida saab ka 18 m pikkusel tasakaalulindil vaba vee kohal. Õhtul ootab kõiki lõke, saun ja chill. Päris äss diil minu arvates. Kui kellelgi on veel plaanid tegemata, siis tulge nädalavahetusel kindlasti ronima. Ilmataadiga käivad vihased läbirääkimised, aga kui just sõrmi ja varbaid ei nõuta, siis saame ehk kokkuleppele. Varuvariant on muidugi Ronimisministeerium Tallinnas, ent siis jääks suur osa boulder- ja buildermaagiast kogemata.

Hara allveelaevabaasis radu skautimas

17. juulil kutsus Mikael mind koos Jevgeniga Harale, et proovida DWS radu ning skautida uusi projekte BoulderRocki jaoks. Kuna ma eelistan võimalusel looduslikel rahnudel ja kaljudel turnida, siis suhtusin ettepanekusse teatava vaoshoitusega. Kohale jõudes pidin oma seisukohta muutma, kuna sealse endise militaarrajatise näol on tõenäoliselt tegemist ühe ägedaima builderparadiisiga, mis Eestil pakkuda on.

13739636_1564903353812009_1857790519_n

Slab kulgeb ka mööda Badass Popeye grafitit

Ma ei hakka liiga palju spoilima, kuna BoulderRockil (6. ja 7. augustil) saavad kõik huvilised oma käte ja jalgadega builderingi võlusid tunda. Süvavee soolo rajad on aga tõeline praoronimise meistriklass. Leidub kitsaid ja laiemaid pragusid igale maitsele. Kirsiks tordil on kerge karniis radade ülaosas, mis tagab selle, et pingutus kestaks kenasti raja lõpuni.

13713547_10207904377625613_193748032_n

Karniis on alati mõnus

13713258_10207904378745641_1257237849_n

Vee kohal täisvarustuses

13714281_10207904381345706_1329214981_n

Tipp on nii lähedal…

Teiste builderradade puhul on tegemist eelkõige põnevate tehnilisemate slabidega. Eriti tasakaalukad ronijad saavad proovida vee kohal tasakaalulindil kõndimist. 18 m on päris pikk maa ja lint kõigub hoolega, ent seda põnevam see kogemus tundub. Peab üksnes lootma, et ilm hoiaks. Siis saame osa tõenäoliselt kõige vingemast suvisest välironimisüritusest, mis meite mail kunagi korraldatud on.