Ühe raja lugu

See algas…ammu. Tõenäoliselt juba 2010. aasta sügisel, kui ma endale bouldermati hankisin ja usinalt rahne paitasin. Üks esimesi lemmikuid oli  Pahkla Suurkivi (Eestimaa Kivide Kuningas), mille lumm ja kutse mind sestsaadik pidevalt jälitab. Äärmiselt mitmekesine rajavalik just algajatele ning kesktasemele võimaldas mul toona end alati täiesti tühjaks ronida.

See on paratamatult naljakas, et ronijad on kohati nagu silmaklappidega loomad…me kipume märkama radu, mis jäävad meie võimekuse piiresse või sellest natuke ülespoole, ent haardest välja ulatuvaid radu me enamasti ignoreerime. Loodetavasti ignoreerime neid üksnes senikaua, kuni lõpuks piisavalt tugevaks saame ja võidukalt nendegi tipus seisame. Paraku võivad mõned rajad unustusse vajuda ning seetõttu hoopiski ronimata jääda.

Õnneks minu rajaga sel korral niimoodi ei läinud. Pärast aastaid kestnud kivi patsutamist ning lugematuid ringe paremalt vasakule ja vastupidi, jõudsin ühe kohani, mis mind varem suhteliselt külmaks oli jätnud. Ma arvan, et iga ronija elab mingil perioodil läbi paradigma nihke. Etappidena võiks see kulgeda niimoodi, et esialgu on tühjus, siis teadvustamine (enamasti vormis „F… that sh…it’s too hard“), lootuse tärkamine („What if?“) ja siis tõsine ning motiveeritud liikumine sihi suunas, mis mõnikord päädib eduga või siis silmipimestava hävinguga (crush or crash).

Crimpy_1

Raja keskosa krimpide otsimine

Minul läks muidugi lootusest reaalsete katseteni mitu aastat aega. Esimesed häbelikud puudutused tegin ilmselt 2015. aastal. Ego sai haiget…kõvasti. Ma ei suutnud teha ühtegi liigutust, ei suutnud isegi stardiasendit hoida.

2016. aastal lendasin peale mõttega, et stand start on nõrkadele ja tõelised mehed alustavad ikka ahtriga matilt. See polnud tark mõte. Kuna ma polnud reaalselt püstistardi liigutusi teha suutnud, siis ahterlähte puhul oli lootust kordades vähem. Tulevik paistis tume.

Crimpy_2

Juba paistabki järgmine krimp

2017. aasta suvel olin ma üsna hüvas vormis, ent mu sõrmed olid tiba tundlikud ja äärmist krimbijõudu nõudva raja otsustasin ma tervisele mõeldes vahele jätta. Lisaks oli mul kerge põlvevigastus, mis ilmselgelt mind tagasi hoidis.

Liigume edasi 2018. aastasse. Mul oli kivile märksa parem ligipääs ning terve talve- ja kevadperioodi jooksul olin vaatamata hädisele põlvele omajagu trenni tehtud. Mõtlesin, et vajan „suurte poiste“ kombel endale samuti projekti. Pahkla kivi oli endistviisi lähedal. Jätkasin tihedate treeningutega (nii ronimisspetsiifiliste kui üldfüüsiliste) ja otsustasin hiliskevadest alates regulaarselt projekti proovimas käia. Mul oli tohutult palju õnne selles mõttes, et nägin pidevat progressi. Olgu siis kas või kõige väiksemates nüanssides: sõrmede täpne paigutus, keha kallutamine õigel hetkel, nurk varba asetamisel jne. Väliprojekti äraronimine ei sõltu paraku üksnes füüsilistest ja vaimsetest võimetest. Juuni lõpus olin ma valmis alustama tõeliste katsetega. Olin kätte saanud (arvatavasti) töötava beeta ning sõrmed olid piisavalt tugevad, et krimpida…peaaegu kõike, sest viimane külgkrimp oli senini mulle kättesaamatuks jäänud, ent ma olin kindel, et kui suudan sellest edasi liikuda, siis topout on tõenäoliselt lihtne, sest seal on suurepärased kohad mõlemale käele (kogu ülejäänud rajaga võrreldes). Siis tuli kuumalaine. Päevasel ajal oli pea võimatu normaalselt ronida, ent tahtmine oli tohutu. Tunne oli hea ja siis hakkasidki ootama seda tillukest akent, mis jahedamate temperatuuride ja hämariku vahele jääb.

Crimpy_3

Jalg paika

14. juulil ronisin Augu kivil, pühapäeval tulin Pahkla kivile, ent ilm oli liiga palav karmideks katseteks. Tänu Rentsile sain vähemalt blogi jaoks poosepilte. Esmaspäeval läksin üksi kivile hiljem õhtul, et ise rada proovida, ent temperatuur oli veel tiba kõrge ja sõrmenahk eelnevatest päevadest omajagu hell. Otsustasin teisipäeval sõbra juures sisetrenni teha, kolmapäeval ronivaba päeva võtta ning neljapäeva õhtul hilja taas proovima tulla, kuna reedeks lubas vihma ning seejärel läinuks omajagu aega raja kuivamiseks.

Neljapäeva, 19. juuli õhtu. Üksi hämariku eel metsas viibides on kõik meeled niikuinii pingul. Sa teed soojendusringi, ronid lihtsaid ja keskmisi radu, puhastad raja veel korra üle ning vead matid kohale. Tunne on hea, elevus ja pinge saadavad sind igal sammul. Võtad positsiooni sisse…ja lähed. Esimene katse oli suurepärane. Suutsin hoida ülemist külgkrimpi ja teha liigutuse tipu suunas, aga päris õiget kohta ei tabanud ja pudenesin alla. SEE LÄHEB NÜÜD…muid mõtteid enam ei olnud. Mõned rahustavad minutid…igaks juhuks lendab särk, sest lubasin endale, et send go tuleb särgita. Asetan käed krimpidele ja tõmban. Edasi on üksnes flow…ideaalne liikumine, mitte midagi üleliigset ja järsku oled sa kivi otsas, särgita ja surfipükstes…ja sa tunned…TUNNED kõike ja korraga hämaras metsas. Seda on keeruline kirjeldada ja see tunne oli tohutult kompleksne, aga Ondra enda sõnad on kõige paslikumad: „I just felt really-really happy…“. Umbes kümme ronipäeva sel aastal ning möödunud aastate peale kokku ka ca 10 ronipäeva. Aega läks palju, aga tunne on seda võimsam. Minu kõige vingem FA on saanud tõeks. Sõbrannale kinkisin raja nimetamise au ning tema pakutud variantidest kõlas kõige sobivamalt Powered by the Mighty Crimplords. Raskusastmega on keerulisem, kuna mul pole ühtegi sellist pikaajalist projekti varem ette tulnud. Üsna lühike ja krimbiekspertidele ilmselt hästi sobiv rada. Esialgne arvamus on 7A+.

Crimpy_4

Nüüd läheb põnevaks

Õnneks on veel SDS ka olemas. See lisab asjale omajagu vürtsi ja toob kivi juurde peatselt tagasi.

 

 

Advertisements

Ehk suisa selle aasta viimane kivil käimine

dav

Meil käis nädalavahetusel taas külaline meie vennasvabariigist, nii et tahtsime talle näidata seda kõige suuremat, mis meil on, ja viisime ta Jaani-Tooma suurkivile. Suur oli tema küll. Tarmo tõestas, et ta oskab väga kenasti sõlmi teha …

dav

ja vedas köie üle kivi, et need, kes liigseid riske võtta ei taha, saaksid slabi köies ronida (ja et teistel oleks kukkumise korral siiski teoreetiline võimalus köiest kinni rabada). Johanna kasutas juhust ja proovis enesejulgestuses slabironimise ja laskumise ise järele:

davdav

Lätlased tegid üldiselt lätlaste asju, ei vaja kommentaare vist:

dav

Karums, noh, muidugi ta naeratab.

Noh ja siis roniti ja roniti ja roniti:

btydavdav

dav

davdavdavdavdav

Need pildid võtavad täiega sõrmed kihelema, eks?

Ahjaa, näitaksin teile seda ka, kuidas meil kätelseis edeneb, aga ma ei saa seda teha, sest Karlis kustutas “kogemata” enda video ära. Nii et jälle olete ilma. Aga muidu edeneb täiega.

Rasmus ja Triin Hispaania kaljudel

Triin ja Rasmus käisid augusti lõpus Lõuna-Hispaanias suvitamas. Järgnevalt kirjutavad nad paar sõna oma reisist.

Reis kestis meil 17.08–31.08 ning vaid tunnikese sõidu kaugusel meie elamiskohast (Benalmadena) asus üks Euroopa vingemaid ronimiskohti El Chorro: enam kui 650 rada, palju korralikult polditud multi-pitch radu nii algajatele kui ka tipptegijatele, meeliülendavad vaated ja mõnus Hispaania mañana ja baila-baila kultuur.

Kuna ilm oli esimestel päevadel kuni 35 kraadi, otsustasime esialgu aklimatiseeruda mereäärses baaslaagirs, käies aeg-ajalt rannakaljudel boulderdamas. Oma esimesed ronimised El Chorros tegime 22.08 varastel hommikutundidel, kaunil lubjakivi slabil.  Tööjaotus kujunes kaaluerinevuse põhjal. Triinul avanes võimalus leadida ning Rasmus koristas lõpus jaama.

dsc_0229

Valle de Abdalajis, Sector Central

dsc_0216

Taamal lookleb kuulus Camino del Rey, mis nüüdseks on muutunud turismiobjektiks

Avastasime oma elamiskohale veel lähemal asuva väiksema cragi kaunis Mijase külas, kus me veel mitmel päeval ronimas käisime. Mõnikord jäi jaama koristamine täitsa poole öö peale. Õnneks oli selleks olukorraks paigaldatud raja kõrvale valgustus.

dsc_0254

Mijas, Sector Pire sin Manos

dsc_0242

Vaade Mijase külale

dsc_0259

Triin crushimas 6a peal (Mijas, Sector Pire sin Manos, Derrape Por Llevar Tenis)

dsc_0265

Rasmus proovimas 7c+ algasendit (Mijas, Sector Entrada Gratis, Los Hippy No Van Tripy)

Meie kindlaks lemmikuks kujunes crag nimega The Ravine. Kui teistel crägidel olime ainsad ronijad, siis siin sukeldusime Hispaania lahedasse ronimise-subkultuuri. Radu oli seal raskusega 4+ kuni 7a ja enamus neist pikkusega 20-35 m. Päikest paistab terve päeva jooksul sinna vaid tunnikese.

dsc_0269

Mijas, The Ravine

dsc_0278

Mijas, The Ravine, Beat Skala Bein

Väärib veel mainimist, et El Chorro on tuntud ka kui üks parimaid hinna ja kvaliteedi suhtega sportronimise kohti. Näiteks saab Tallinna või Riia kaudu Ryanairiga Malagasse umbes 100 euroga edasi-tagasi lennata.. Küll aga tuleb teada, et Malaga lennujaama fantaasiarikkad töötajad võivad ekspresse ja karabiine näha ohtlike relvadena, mida teil salongi kaasa võtta ei lasta.

Crux on Crack

NB! Siit postitusest leiab hulgim surematuid tsitaate ja vanade ronihuntide nõuandeid algajatele. Pilte eriti pole, sest me ei teinud neid. Need vähesed on Jaanuse tehtud.

Tähelepanelikumad on kindlasti märganud, et suur suvi on käes ja Eesti oludes tähendab see seda, et igal vähegi ilusamal nädalavahetusel tuleb jõuda kaljule või selle puudumisel vähemalt mõnele rahnule. Me oleme tähelepanelikud, ja rahnud meile meeldivad. Sel laupäeval seadis Cruxi ülimalt meeldiv seltskond koosseisus Tarmo, Reena, Jaanus, Andreas ja Tiina sihi Tammneeme Tiirukivile . Allakirjutanu muidugi ka. Lemmikloomadena võtsime kaasa kaks Läti karvikut, kes on endale Falkorsis suured musklid kasvatanud ja tahtsid neid nüüd Eesti kividel proovile panna. Sest Lätis pole kive. Tõsiselt. Mitte ühtegi. Ma ei tea, kus see Rolands ronima õppis. Falkorsis ilmselt.

Kui nüüd väljasõitudest rääkida, siis me ei ole nii rikkad nagu Tallinna ronijad, kes lähevad kogu ekipaažiga Kustavile ronima (vihkame sind, Mikael!). Me oleme Tartust ja Tartus on ainult vaesed hipid. Isegi matte on Cruxil põhimõtteliselt ainult üks ja see on ka väike nässakas. Õnneks Tarmol (või Tartsil, nagu popid ja noortepärased teda kutsuvad) on üks suurem matt ka. Seda enam, et kui nüüd uskuda ClimbEstonia infot Tammneeme Tiirukivi kohta, siis pole seal matte vajagi, sest kõik on hea ja pehme, kuku aga. Kahjuks, nagu ma juba varem olen pidanud veenduma, ei ole kõik, mis ClimbEstonias kirjas, ilmtingimata tõsi. Näiteks on ajahammas mõnda teetähist purenud, nii et mõni kivi ei ole päris nii kergesti leitav (Lohusalu kivi juures ei ole enam Tuula bussipeatust, orienteeruge “Pansionaadi” järgi, mis on teisel pool teed, siis te ei eksi ära, nii nagu mina eksisin).

Tiirukivi kohta ütleb ClimbEstonia järgmist:  “From the intersection of Tammneeme and Luhaääre walk 100m. Turn right towards the sea just before a cow barn and walk across the meadow.” Ei teagi nüüd, keda lubatud lehmalauda puudumises süüdistada, kas ajahammast või uusrikkaid, igal juhul paremale soovitan pöörata tagasihoidliku kahekorruselise ühepereelamu juurest (loe: mingi monstroosne puidust hoonemölakas, kus, kuna tegu on ikkagi Viimsi vallaga, hakkab raudselt elama mingi kinnisvara- või metsaäriga rikkaks saanud isend). Hetkel oli maja ehitusjärgus ja seega marssisime läbi hoovi, aga juba järgmisel suvel tervitavad seda teha üritavaid boulderdajaid ilmselt rotveilerid ja omaniku sõim. Ei tasu meelt heita – hoovi kõrvalt saab ka, aga tiba taimsem on see rada. Kivi on õnneks juba õige pea pärast teelt ära pööramist näha ja loodetavasti jääb seal kallasraja õigus kenasti kehtima.

Nüüd sellest ligipääsust ja pinnasest, mis ClimbEstoniat uskudes on nii pehme, nii pehme, ja ainult veidi niiske, nii et sussikese tallakene võib-olla veidi märjaks saab: tähendab… kõik oleneb perspektiivist. Aga ok, plussid ja miinused:

Miinused:

  1. Seda miinust võib lugeda ka plussiks. Kui teile kohutavalt meeldib botaanika, saab siia suure rasvase plussi kirja. Kui teile ei meeldi botaanika – mulle ei meeldi – siis võtke kivini jõudmiseks kaasa plähvid või veel parem, kummikud. Floora koosneb põhiliselt nõgestest ja miskit eriti jälki sorti ohakatest, ja et sa ei saaks aru, täpselt kui tüma ja vesine iga järgmine samm on, on see torkiv kupatus kassitappude abil mingiks vetruvaks matiks põimunud. Ilmselt võib süüdi olla ka see, et viimased kuu aega on nonstop sadanud. Nõuanne nr 1: minge põua-ajal. Siis äkki saate mingite asisemate jalanõude ja pikkade pükstega nõgestest läbi künda.
  2. Jällegi, see miinus on tegelikult ka pluss, oleneb, kuidas te meelestatud olete. Märjale vetruvale pinnasele on kahtlemata pehme kukkuda. Lihtsalt kui teile ei meeldi selle juures märjaks ja poriseks saada, siis on tegu miinusega. Matid saavad ka äkaseks. Samas plussi saab kirja, kui tegu pole sinu matiga.
  3. Herilased. What the fuck. Milleks neid elukaid vaja on? Tõsiselt. Milleks? Seletaks äkki keegi. Põhimõtteliselt oled just ohakatest läbi lirtsutanud ja sussid enamvähem kuivaks saanud ja leidnud selle päikesepoolse kivikülje, mis on ka kuiv, ja siis tuleb mingi herilinnukene sulle beetat andma. MILLEKS? Mesilaste massilisest ülemaailmsest suremisest on palju uudiseid. Miks herilaste kohta ei ole? Bioloogid, vastake!

Plussid:

  1. Väga ronitav kivi! Tõsiselt. Allatulek oli küll samblane ja seega märg, sest kogu aeg on sadanud, ja mõni topout oli seetõttu ka sketcy ja libe (ja üks Läti karvik sai sealt ilusa liu ja mitte nii ilusa maandumise, sest leidis selle mülka ainsa kivi üles ja kukkus sinna otsa), aga see on tingitud ilmaoludest, mitte kivist endast. Ja lõppude lõpuks, nagu Ashima Shiraishi isa surematu lause käis: “Vihm ongi märg.” Nii et ei ole vaja kaevata. Alla tulekuga on see hea asi ka, et ühel või teisel moel alla ikkagi jõutakse, kas siis siuh-lipsti või veidi aeglasemalt.
  2. Hoolimata lehmalauda puudumisest oli kivi kerge leida.
  3. Palju lihtsaid radu (v0-v3) – see on nüüd hea uudis neile, kes armastavad lihtsaid radu. Kuna mina olen V3 flash machine, siis mulle on hea uudis. Radade raskusaste sõltub muidugi, nagu Jaanus elutargalt mainis, ka mati suurusest ja julgestaja lähedusest. Aga noh, nii Cruxi ronitarkustest kui radade numbritest võiks eraldi raamatud kirjutada. It is beyond the scope of this article, nagu teadlased armastavad öelda.
  4. Raskemaid radu on ka! Hea uudis päris ronijatele.
  5. Mitmekesiseid radu on ka! On slabe, on negatiive, on slopereid, on pragusid.

Ronimisest: minu isiklikud lemmikud olid Hang on, bro! ja Spinal tap  – see viimane seetõttu, et eksisteeris oivaline võimalus kukkuda kas lompi või vastu mingit väiksemat kivi. Õnneks on selle tarvis matid ja spottijad välja mõeldud. Läti karvikud pakkusid pealtvaatajatele palju maalilisi kukkumiselamusi. Õnneks noored mehed ei lähe eriti katki.

spotivad

Ma ei saa aru, kas see on spottimine. Ma igal juhul ronisin seal kuskil.

 

rents spotib

See on palju eeskujulikum. Mina Andrease asemel kardaks kukkuda, aga veidi muudel põhjustel kui haiget saamine.

Pärast seda, kui olime enamvähem kuivemad rajakesed ära proovinud, tekkis tahtmine minna kuhugi, kus on kuivem ja muru niidetud. Selleks tarbeks on nõudlikumale ronijale spetsiaalselt välja mõeldud Ellandvahe kivi . Mul oli seal ootamas üks slabi-nemesis, ja suurem osa kaadrist polnud üldse kunagi sellel kivil käinud – eriti lätlased. Üks eriti tugev karvik ei olnud ÜLDSE kunagi kivil roninud (vt eestpoolt kommentaari lõunanaabrite traagilise rahnuolukorra kohta) ja ilmselt alles toibus šokist, et kõik jalanukid on väga väikesed ja radu ei ole suurte värviliste lärakatega tähistatud.

21.08

Jaa, Falkorsis selliseid struktuure ei ole

Nagu siit näha, assimileerus lätlane kiiresti. Lätlane tegemas muuseas rada, mis minusuguse junni jaoks on dünaamiline ja liiga negatiivis jm hädad:

v4 ellandvahe

Saateks leebe motivatsioonikõne “train harder, you lazy piece of shit”

Ellandvahe kivi pakkus kõigile palju kilkeid ja rõõmu: Reena avastas ligilähedaselt, mis tunne võis olla Tommy Caldwellil ja Kevin Jorgesonil Dawn Walli viimase pitchi järel: on ikka uhke tunne küll, kui kobistad ära mingi slabi, millest arvad, et see on V0, ja tegelikult on see lausa v1!; mina sain oma slabi-nemesise tehtud (beeta-vihje: vannu ja karju kukkudes nagu Ondra); esmakordselt kivil käijad said mitu rada kirja; ja Tarmo sai hakkama surematu tsitaadiga “When in doubt, spit it out”, ega saanud ise kohe aru, miks kõik selle peale itsitama hakkasid. Jah, meie vaimne tase on 12-aastane poiss.

Igal juhul lõpp hea, kõik hea! Keegi ei ole vigane ja matid ei ole ligased.

21.08.1

Tulge kõik BoulderROCKile (06–07.08)

Juba sel laupäeval leiab Loksa ja Hara kandis aset selle suve ägedaim ronisündmus. Ronisõbrad saavad oma oskused ja leidlikkuse proovile panna Mardimiku kivil otse Loksa külje all ning Kiviheinamaa Kärga kivil sellest paar kilomeetrit edasi metsa sees. Kokku on ronimiseks hulganisti radu nii uutele ja hoogsatele kui ka vanadele ja väetitele.

DSC_0175

Kiviheinamaa rahn enne puhastamist

Kiviheinamaa kivil saab proovida ka graniidi puhul väga iseäralikke taskuid. Eesti mõistes on sellised moodustised kindlasti harukordsed.

DSC_0174

Tarmo visualiseerimas

Mardimiku kivi jääb kenasti välja peale ning päike ja tuul kuivatavad selle kiiresti.

DSC_0167

Tavapärasesse ronimispäeva lisab ohtralt elevust Hara allveelaevabaasi külastamine. Ühtekokku on allveelaevabaasi alale ette valmistatud vähemalt 15 erisugust rada nii top-rope’i, DWSi kui ka builderingi sõpradele. Kõndida saab ka 18 m pikkusel tasakaalulindil vaba vee kohal. Õhtul ootab kõiki lõke, saun ja chill. Päris äss diil minu arvates. Kui kellelgi on veel plaanid tegemata, siis tulge nädalavahetusel kindlasti ronima. Ilmataadiga käivad vihased läbirääkimised, aga kui just sõrmi ja varbaid ei nõuta, siis saame ehk kokkuleppele. Varuvariant on muidugi Ronimisministeerium Tallinnas, ent siis jääks suur osa boulder- ja buildermaagiast kogemata.

Hara allveelaevabaasis radu skautimas

17. juulil kutsus Mikael mind koos Jevgeniga Harale, et proovida DWS radu ning skautida uusi projekte BoulderRocki jaoks. Kuna ma eelistan võimalusel looduslikel rahnudel ja kaljudel turnida, siis suhtusin ettepanekusse teatava vaoshoitusega. Kohale jõudes pidin oma seisukohta muutma, kuna sealse endise militaarrajatise näol on tõenäoliselt tegemist ühe ägedaima builderparadiisiga, mis Eestil pakkuda on.

13739636_1564903353812009_1857790519_n

Slab kulgeb ka mööda Badass Popeye grafitit

Ma ei hakka liiga palju spoilima, kuna BoulderRockil (6. ja 7. augustil) saavad kõik huvilised oma käte ja jalgadega builderingi võlusid tunda. Süvavee soolo rajad on aga tõeline praoronimise meistriklass. Leidub kitsaid ja laiemaid pragusid igale maitsele. Kirsiks tordil on kerge karniis radade ülaosas, mis tagab selle, et pingutus kestaks kenasti raja lõpuni.

13713547_10207904377625613_193748032_n

Karniis on alati mõnus

13713258_10207904378745641_1257237849_n

Vee kohal täisvarustuses

13714281_10207904381345706_1329214981_n

Tipp on nii lähedal…

Teiste builderradade puhul on tegemist eelkõige põnevate tehnilisemate slabidega. Eriti tasakaalukad ronijad saavad proovida vee kohal tasakaalulindil kõndimist. 18 m on päris pikk maa ja lint kõigub hoolega, ent seda põnevam see kogemus tundub. Peab üksnes lootma, et ilm hoiaks. Siis saame osa tõenäoliselt kõige vingemast suvisest välironimisüritusest, mis meite mail kunagi korraldatud on.

Kuidas me Pahkla Suurkivil käisime

Sel laupäeval leidis aset sündmus, mis allakirjutanu jaoks on ainult veidi sagedasem kui kuuvarjutus, ehk ronida sai päris kivil. Nagu me kõik teame, käivad arenenud maailmas asjad nii, et aasta jaguneb väli- ja sisehooajaks, kusjuures ainult välihooajal üldse toimubki see õige ronimine, ja alles parema puudumisel (loe: kui kaljusid lume alt enam näha pole või kui kogu aeg sajab) minnakse siseseinale, kus siis umbes kuus kuud järjest vingus näoga plastikut katsutakse ja hangboardil ja campusel eputatakse. Seda ei pea õiged ronijad isegi ronimiseks, vaid järgmise välihooaja jaoks trenni tegemiseks. On muidugi inimesi, kes sellega ei lepi, ja lihtsalt teevad nagu Alex Honnold, ehk siis sõidavad kuhugi, kus on ronimiseks paremad ilmad.

Meie teatavasti ei ela arenenud maailmas. Eestis ei ole väljas ronimiseks õieti muud võtta kui rändrahnud, ja need on ka mööda Põhja-Eestit laiali. Allakirjutanu ei tea, et keegi oleks pankrannikusse mingeid polte käinud kruvimas. Igal juhul, kui kasvõi Soomega võrrelda, on meie kivi-olukord äärmiselt nutune. Lätlastel on ilmselt veel halvem, aga samas neil on paremad ronijad…

Rändrahne meil siiski on ja seega boulderdada saab huvi korral küll. Ronitavaid rahne on kindlasti veel rohkem, aga põhilised on ära toodud ClimbEstonia lehel. Kui kuskilt alustada ei oska, võib sealt vaadata, mis lähemal tundub või kuhu kiirabi paremini ligi saab.

Meie valisime sel korral  Pahkla Suurkivi. (Valikukriteeriumiks on enamasti “kuhu Tarmo sel korral minna tahab?” ja “Kas see kivi on kuiv, kui eile vihma sadas?” – metsavahelised kivid ei pruugi olla.)

DSC_0724

Pahkla Suurkivil on mitu plussi:

  1. Asukoht: Tallinn-Tartu maantee lähedal ja seega ka tartlastele mõnusa autosõidu kaugusel. Teiseks on kivi kergesti leitav ka neile, kes seal varem käinud pole – viitadel on, tõsi küll, kirjas “Eestimaa kivide kuningas”, ja mina eksisin muidugi autoga metsa veidi ära, aga absoluutselt kõigile teistele on kivi kergesti leitav. Ma eksingi alati ära.
  2. Kõrgus ja rajad: madalapoolne, kõige kõrgemas kohas ainult 4.4 meetrit kõrge. Radu on igale tasemele, ehkki kerged on tõesti väga kerged. Alla ronimiseks on kivi ühele küljele lausa terve trepp ehitatud, ehkki mul on karvane kahtlus, et selle tegijad boulderdajate peale eriti ei mõelnud.
  3. Muud mugavused: kivi juures on ka lauake pingikestega. WC ja lõkkekoht on veel puudu.

Miinused:

  1. Kuna kivi asub metsas, siis kestab kuivamine kauem, nii et kui ei ole just parasjagu põuaaeg, on hea, kui leidub keegi, kes eelmisel õhtul üle kontrollb, kas kivi on kuiv. (Näiteks Tarmo. Hankige omale selleks puhuks Tarmo.)
  2. Metsas on sääsed. Vahendid on soovituslikud.
  3. Sammal. Kõik rahnud on soovitav jätta selliseks, nagu nad leiti, ehk siis leegiheitjad ja traatharjad tuleb koju jätta. Mõne raja lõpu muudab sammal tiba väljakutsuvamaks kui see võiks olla. Sammal on kivi ka kohati muredaks teinud, nii et võib esineda üllatuskukkumisi.

Ühe sõnaga, kui ei ole tahtmist Tartust kolm tundi Augu Suurkivile sõita ja siis esimese asjana mõne seitsmemeetrise slabi pealt ennast vigaseks kukkuda, siis minge pigem Pahklale.

DSC_0764

Mingisugune tee viib otse kivini, aga auto on soovitav tiba kaugemale jätta

Cruxi esindasid kivil Reet, Reena ja Tarmo. Viimase olemasolu on igal boulder-tripil hädavajalik, sest tal on matid, ta viitsib kasvõi eelmisel päeval kontrollimas käia, kas kivi ikka kõlbab, ja heal juhul võib ta kotist ka mingit küpsist leida. Kuna ronimine on sotsiaalne ajaviide, siis liitus meiega ka Tallinna ronijaid, aga kuna ma pole kindel, kas nad tahavad laulu sees olla, siis jäägu nad sel korral anonüümseks.

Soojenduseks kõlbasid lihtsamad rajad, nt Lazy Man’s Ladder. Soojaks seal eriti ei saanud, aga vähemalt tuli meiesugustele plastikuhuntidele ja toprope-kangelastele meelde, et kivi on katsudes terav ja jalanukid ei ole suured ja värvilised. Selle raja peal olid nad lihtsalt suured.

DSC_0660

Tarmo muidugi ei viitsinud päris lihtsate radade peal aega raisata, vaid tegi sooja slabidel.

DSC_0677

Tarmo ja Footwork For Beginners

Kuna allakirjutanu armastab krimpe ainult siis, kui need ei ole negatiivil, jäime heaga slabide juurde. Pärast lihtsamate slabide ära ronimist üritasime 2. ja 3. raja vahele veel ühte slabirada leiutada – eesmärgiga nurka mitte kasutada. Algusest keegi eriti kaugemale ei jõudnud, sest ehkki positiivil kõlbab jalanukiks kõik, mis vähemalt luubiga uurides silma hakkab, tundus see konkreetne osa rahnust eriti kiilas. Lõpuks me seal küll algasend leidsime, aga selleks ajaks oli Tarmo otsustanud, et ta tahab oma käenahka palju ägedamatele radadele jätta, ja mina leidsin, et ma ilmselt ei muutu tunni aja jooksul mingiks hoopis paremaks ronijaks, ja läksin hoopis lohutuseks pragu ronima, et “veel mingi rada kiiresti ära teha.” Ja siis kukkusin sealt kümme korda järjest. No Pain, No Gaini tulemus oli küll palju valu, aga mitte mingit erilist saavutust. Siis lonkis kohale tundmatu Tallinna ronija (kes tegelikult elab praegu hoopis Jaapanis) ja ronis selle kähku ja ilma erilisi pingutusi tegemata ära. Vigastatud käega. Motivatsioon on ilus asi, eriti kui ta sulle niimoodi otse näkku vahib.

Läksime selle peale teisele poole kivi midagi lihtsamat ronima.

DSC_0754

Reena ja tema Le Balance

Tarmol ja täiesti anonüümsetel Tallinna ronijatel hakkas vahepeal igav ja nad ronisid ära raja nr 10. Või tegelikult ma ei ole päris kindel, kas see on rada nr 10 või mingi uus projekt sellest sutsu vasakul.

DSC_0714

Nagu ma ütlesin – vähemalt ei kuku kõrgelt. Sammal lisas raja ülemisele osale veidi, hehe, värvi.

Kahe-kolme tunni möödudes olid vaeste saalironijate sõrmed igal juhul valusad ja tuli kotid kokku pakkida. Ei ole midagi teha: peab suveks palgata puhkuse võtma, kividele lähemale kolima ja Daniel Woodsi kombel kummikinnastega duši all käima, et sõrmenahad säiliksid. Äkki saab sel suvel lausa veel korra kivile, kui ilmaga veab.

Lõpetuseks väike illustratsioon korrektsest spottimisest. Ohutus ennekõike! Kõik on väga rahul.

DSC_0760

 

 

Juhannus Haukkakalliol ja Olhaval

Kui Tallinna ronirahvas kavandas täiemõõdulist invasiooni Soome kaljudele tormijooksuga Olhavale, siis Tartu ronijad alustasid minidessandiga Haukkakalliole. Triin, Rasmus, Careelika ja Tarmo moodustasid tillukese ekipaaži Tartu kaljuronijatest ning jõudsid ootusärevalt ronijate laagripaika Särkijärvi ääres kolmapäeva hilisõhtul. Kaunid järvevaated ning ülichill sääsevaba lõkkeplats ennustas järgnevateks päevadeks üliägedaid elamusi.DSC00870Laagriplats Särkijärvi ääres

Esimesel ronimispäeval (23.06) liikusime aegsasti Haukkakalliole ning alustasime oma vallutusretke Kanjoni-nimelisest sektorist. Edukalt roniti nii Kotkan Ruusu, Moonbridge kui ka Sata Salamaa nimelisi radu.

DSC00866

Tarmo Sata Salamaa rajal

DSC00848

Rasmus hängimas Moonbridge’i rajal

DSC00824

Careelika Kotkan Ruusu rajal

DSC00814

Triinu stiilinäide

 

Paraku hakkas pärastlõunal meid tilluke vihmasadu kimbutama ning otsustasime varajase jaani ootuses laagrisse naasta, et aegsasti jaanilõkkega algust teha.

DSC00877

Inspiratsiooni saab ammutada mitmest allikast

Teisel päeval (24.06) pakkisime laagri aegsasti kokku ning suundusime terveks päevaks Haukkakalliole. Luolamies sektoris prooviti nii Tramontana kui ka Kantti kertaa kantti radu. Tippu jõuti mõlemal. Vahepeal käisid poisid ka Kivikausi sektoris paari rada proovimas.

DSC00901

Triin proovib kanti

DSC00887

Tarmo liidib Tramontana rada

Õhtuse sessiooni ajal saime veidi märjaks, ent see meie roniindu ei pidurdanud.  Samas sektoris roniti edukalt radu Grattis, Zero ja Omega Dementia.

 

DSC00931

Rasmus pragu ronimas

DSC00956

Careelika Omega Dementia rajal

  1. juuni õhtul ootas meid külla Anita. Suurepärane soome saun ning pehme voodi valmistasid meid ette järgmisteks vallutusteks Olhaval. Olhava laagriplatsi jõudsime 25. juuni lõunaks. Otsustasime maksimaalselt päevavalgust ära kasutada ning suurepärast ilma nautida. Olhaval oli tol päeval väga palju ronijaid, ent me leidsime endale vaikse nurga kusagil kaugemal sektoris, kus rajasime kalju otsa jaamad ning proovisime ühte 4+/5 raskuskategooria rada ning ühte 3. kategooria rada.
DSC01003

Triin Olhava esimesel rajal

DSC00983

Rasmus samal rajal

Õhtupoolikul suundusime eelmisest paigast veel kaugemale ning avastasime huvitava sisenurgaga praoraja. Kahjuks oli raja allosas herilaste pesa. Tarmo ajas esmaläbijana herilinnud nii närvi, et Rasmus ei saanudki seejärel seal enam ronida. Õnneks oli võimalik selle raja kõrvalt kaljulõhest kalju otsa tagasi pääseda.

DSC01045

Rasmus otsib teed üles

Pühapäeva hommikul läks meil üsna kiireks, ent ostsustasime siiski veel ühte rada proovida. Kuna Kantti oli kinni, soovitasid Dagmar, Kaarel ja Pille meil proovida seal kõrval olevat rada Suuri leikkaus. Ajapuudusel jõudsid seda proovida ainult Tarmo, Rasmus ja Triin.

DSC01065

Tarmo laybackimas

DSC01098

Triin leidis puhkekoha

Juhannus pakkus kõigile osalistele tohutult palju eneseületusi ning vingeid emotsioone. Kindlasti kohtume peatselt jälle kaljudel.

DSC01054

Mille nimel me saalis rassime?

20160515_130855

Selle nimel, et kui Eesti kliimas on vahepeal võimalik end vastu päris kivi suruda, õnnestuks üles ka saada. Crux käis vähendatud koosseisus (ja mõne sekka eksinud välismaalase ja/või rakverekaga) Mardimiku, Jaani-Tooma ja Tammispea juures. Tegin pilti ka, sest muidu ju keegi ei usu. Täiesti suurepärane ilm oli, ülalolevast pildist sai esmalt kähku see: Continue reading