Ronimistreeningute üldinfo (Hooaeg 2017-2018)

Hei! Uus ronimishooaeg on juba alanud ning see on endaga kaasa toonud mõned muudatused:

  • Kuna hooaja alguses on trennis palju rahvast toimub ronimine suurel seinal kahes rühmas. Esimene rühm saab ronida suurel seinal alates 18.00-19.30. Teine rühm on lubatud suurele ronimisseinale 19.30-21.00.
  • Selleks, et treenerid saaksid teile rohkem abiks olla ja et ei tekiks järjekordi suurel seinal, palume teid ennast registreerida enne uue nädala algust, lisades enda nime tabelisse. Tabel postitatakse iga nädala lõpus FB Tartu Kaljuronimisklubi Crux gruppi.
    Palume võtta tabeli täitmist tõsiselt, kuna see aitab trenne produktiivsemalt läbi viia ning samal ajal annab ülevaatliku pildi trennis osalejate arvust.
  • Oktoobri esimesest nädalast hakkavad toimuma treeningud algajatele. Toimumisajad on järgmised: K ja P alates kella 18:30. Treeningud viib läbi peatreener.
  • Alates septembrist on meil Tartu seinal uued treenerid:

    Sergei Nazarenkosergei

    Juhani Almers
    juhani.jpg

    Oleg Ivanov
    oleg

    Nele Uibo
    OLYMPUS DIGITAL CAMERA

    Nadežda Bolšakova
    nadja

 

Kasulik info:

Kaljuronimistrennid toimuvad Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi ronimisseinal. (Ujula 4, Tartu)

T 18.00-21:00 (1 rühm 18.00-19.30, 2 rühm 19.30-21.00)

K 18:00-21:00 (1 rühm 18.00-19.30, 2 rühm 19.30-21.00)

R 18:00-21:00 (1 rühm 18.00-19.30, 2 rühm 19.30-21.00)

P 18:00-21:00 lisatrenn + jõusaali aeg

Algajate trennid

K 18:30 -21.00

P 18:30-21.00

Hinnakiri on leitav Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi koduleheküljel http://sport.ut.ee/harrastussport/hs_alpinism/

Küsimuste korral palun pöörduge peatreeneri poole:

Sergei Nazarenko (Tartu Kaljuronimisklubi Crux)

e-mail: sergeinazarenko89@gmail.com

Advertisements

BoulderRock Plunges

16. juulil oli Hara sadama ümbruses kõvasti askeldamist. Veed oli vallutanud ronijate eskaader, mis transportis soovijaid kai pealt ronimisradade algusesse. Eestimaa esimene üksnes süvaveesoolole pühendatud ronimisvõistlus võis alata. Lauri, Madis ja Ruslan olid ühtekokku loonud ja tähistanud 11 varieeruva raskusega rada, mis pakkusid ronimisrõõmu nii algajaile kui ka pisut kogenumatele. Ühtekokku sai vee- ja ronimisrõõmu tunda ca 40 osalejat. Ühtlasi nautisid suurepärast suveilma ka paljud pealtvaatajad. Lisaks ronimisele sai oma oskusi proovile panna vee kohale tõmmatud tasakaalulindil ning lõõgastuda telksaunas.

IMG_5719

Paatide puuduse üle kurta ei saanud

Mitmed cruxikadki käisid süvaveesoolot proovimas. Kohal oli Rasmus koos Triinuga, Reena, Anu ning Tarmo. Lisaks tulid kohalikele ronijatele konkurentsi pakkuma kõvad ronijad Lätist ning ronisõbrad Soomest. Tervelt 6 võistlejat meeste kategoorias läbis kõik rajad. Cruxikad nautisid head ilma ning ülemäära hullu ei pannud. Mul endal polnud eriti suurt motivatsiooni pikalt pingutada (pole päris kivi ja muu elitaarne bs) ning pärast 8 raja läbimist pakkisin asjad kokku ning läksin hoopis rahne otsima. Seega ei oska ma öelda, mis toimus mitteametliku osa ajal, ent ma usun, et kõigil oli hiiglama tore. Kogu üritus oli väga hästi korraldatud ning pakkus ohtralt rõõmu kõigile ronijatele. Suured tänud korraldajatele!

IMG_5704

Pääsesingi paadist rajale

Meie suundusime hoopis Kuusalu kandis asuvale Kupukivile. Kahjuks asus kivi keset viljapõldu metsasaarel (või pigem võsasaarel) ning seal ronimine eeldaks lisaks kivi puhastamisele ka ohtralt võsa kõrvaldamist. Kivi potentsiaali arvestades polnud see tol hetkel vaeva väärt. Siiski panime sussid jalga ja proovisime ühte slabjat nurka ronida. Seejärel käisime korra Jaanukse kivi otsimas, ent selleni jõudmiseks oleks olnud tarvis minna läbi veisekopli ning väikse koeraga ei paistnud see väga mõistlik teguviis. Selle asemel sõitsime edasi Augu kivile, kus ma ronimise asemel hoopis rannas vette hüppasin, et kordki päeva jooksul end märjaks kasta. Kõige selle järel tuli juba mõnus rammestus peale ning päeva võis igal juhul kordaläinuks pidada.

Jaanibouldering

Sel aastal otsustasime koos Katriniga jaanid pisut teistmoodi mööda saata ning tavapärase Olhava reisi asemel kohalikke rahne patsutada. Alustasime 23. juuni lõunal Loksa lähistelt Mardimiku kivilt. Kivi peaks meie ronijatele üsna kenasti teada olema, kuna möödunud aastal oli sellel Boulderrocki raames hulganisti võistlusradu tähistatud ning nii mõnigi cruxikas sai juba siis kivi hoolega paitada. Algajatele on see väga sobilik kivi, kuna kõik rajad on lihtsad ja ronitavad. Edasijõudnute puhul on tegemist pigem soojenduskiviga. Muuseas kohtusime ka Tallinna alpinistidega, kes samuti üsna osavalt kivi kraapisid. Pärast radade ronimist oli keha juba piisavalt soe, et suunduda edasi järgmisele kivile.

P1120583.JPG

Tarts VS Crouching Tiger

P1120595

Katrin ja Stone Dance

Kiviheinamaa (Kärga) kivi asub üsna Mardimiku kivi lähedal, mööda kruusateed edasi sõites u 2,5 km kaugusel. Loksa poolt tulles paremat kätt tee ääres on viit, mis osutab kivi asukohale metsa sees. Paarisaja meetri kauguselt põlislaanest leiabki otsija hea õnne korral kivimüraka. Niiske laas tähendab aga seda, et 90% ajast on kivi niiske või märg. Hea ronimispäeva eelduseks on vähemalt paari päeva pikkune eelnev kuiv periood, ent sellegi puhul pole head tingimused alati kindlustatud. 23. juunil oli kivi aga imekombel peaaegu täiesti kuiv ning me saime hakata hoolega uusi radu kaardistama. Panengi järjest uute radade iseloomustuse ja nimed siia blogisse kirja. Kunagi jõuavad need ehk ka Climbestonia lehele.

Kivi ise on üle 5m kõrgune ja bouldermatt on kindlasti vajalik, kuna allasaamine võib olla probleem. Kõige lihtsam variant on asetada matt madalama kivi poole juurde (Desperationi juures) ning sinna hüpata või ronida alla mööda Desperationi juures asuvaid puid. Metsa tõttu on ka putukaid omajagu ning sääsetõrjevahend on kindlasti kasulik kaasa haarata. Kivi on üsna kare ning sööb seetõttu hoolega sõrmenahka.

Alustan kõige pikema küljega, kust leiab lihtsama slabisektori:

I Monkey Says – lihtne slab praost paremal, vältimaks liiga lihtsat väljakutset võib prao elimineerida, ent isegi ilma praota on rada maksimaalselt V1 raskusega (pigem V0)

II Monkey Does – lihtne slab seina keskel, kätele ja jalgadele on korralikud kohad olemas, raskusaste on samaväärne Monkey Says rajaga

III Joyride – tõenäoliselt kõige lihtsam rada rahnul, jääb slabiseina vasakusse serva ning hõlmab häid servi jmt nii kätele kui ka jalgadele

k6rga1.jpg

Teine sektor jääb slabist vasakule ning hõlmab teravaid krimpe ja taskuid, mis nõuavad omajagu sõrmejõudu ning -nahka:

IV Mind Over Matter – vertikaal väikeste krimpide ja taskutega puust vasakul, topout oli üsna põnev, ent üldine raskusaste on kusagil V3 kandis

V Skipped My Coffee – rajast IV vasakule jääv vertikaal, sarnaselt eelmisele väikeste servade ja taskutega, raskusaste samuti V3 kanti

VI Razor Sharp – eelmisest vasakul, väiksed ja valusad krimbid, ent korralikud kohad nii kätele kui ka jalgadele, raskusaste V2/V3

VII Ill Fit – nurgarada, mõnusalt tehniline pisikeste nukkidega scramble, raskusaste ca V4

k6rga2.JPG

Nonii…good stuff…negatiiv, mis jääb nurgarajast vasakule:

VIII Desperation SDS – ahterlähtega diagonaalselt kulgev rada, mõnusalt jõuline ja tehniline, raskusaste V5/V6

IX Desperation direct – otse kulgev rajaversioon, raskusaste ca V3

k6rga3.JPG

Neljas külg jääb negatiivist vasakule ning sisaldab samuti vertikaali või kerge negatiivi all sõrmejõul ja tehnikal põhinevaid radu. Kahjuks mul enam sõrmenahka piisavalt polnud ning otsustasin selle seinaosa vahele jätta, ent ronitavaid projekte on seal üsna mitu:

X projekt nurgast vasakul

XI projekt eelmisest rajast vasakul

XII projekt prao juures

k6rga4.JPG

Minisektor slabist paremal:

XIII Minni Hiir väikeste nukkidega positiivne kribirada, raskusaste V1/V2

XIV Miki Hiir – samuti positiivne krimbirada, eelmisega samaväärse raskusega

k6rga5.JPG

Pärast Kärga kivil ronimist otsustasin valutavate sõrmede tõttu ülejäänud katsed järgmiseks päevaks jätta. Siiski käisime kaemas Karu kivi, mis ei kutsunud väga ronima (eelkõige väiksema ümara vormi ning servade jmt elementide puudumise tõttu). Üle vaatasime ka Jaani-Tooma kivi ning Katrin ronis ära lühikese praoraja kahe kivipoole vahel.

Päeva teises pooles liikusime Viinistu poole ning vaatasime üle enne Viinistu asulat rannaniidul asuva Tiirukivi. Tee leidmiseks tuleks jälgida Loksa poolt tulles paremat teeserva. Viinistu ja Turbuneeme siltide juurest pisut Viinistu poole liikudes peaks otsitava viida leidma. Paraku asub kivi rannaniidul ja kuiva jalaga selle juurde ei pääse. Kummikud ning matid on tugevalt soovitatavad ning üsna suure tõenäosusega tuleb leppida märgade sussidega. Allasaamiseks tuleb tõenäoliselt alla ronida, kuna ühtegi väga head kohta mahahüppamiseks kivil pole. Alternatiivse võimalusena saab kaasa võtta köie, millega saab kivilt kenasti laskuda, kuna kivi otsas on polt olemas. Siiski on kivil mitmeid huvitavaid radu ning tõelistele shallow water solo austajatele pakub kivi kindlasti ohtralt põnevust. Lisaboonusena kuulsime äkki kahtlast krabistamist rannaroos ning järsku ilmusid välja Juhani, Priit ja Dagmar, kes samuti Hara kandis jaani tähistasid ning tulid kivi esmakordselt proovima. Juhani ja Priit ei raisanud pikalt aega, sussid jalga ja kohe ronima. Mati puudumine neid ei morjendanud, kuna vesi ja pilliroog on ometi pehme.

Viinistu kandis asub tegelikult veel mitmeid kive. Otse kunstimuuseumi juures rannas asub Mustkivi, mis on u põlvekõrguses vees, ent pakuks tõenäoliselt ronirõõmu küll. Otsisime metsast ka Sorrukivi, ent sel korral me seda ei leidnud. Õhtuks suundusime Purekkari neeme RMK telkimisalale, kus oli jaanilaupäevale omaselt ohtralt rahvast, ent me leidsime ikkagi endale kena vaikse nurgakese nii laua kui ka lõkkeplatsiga.

Järgmisel päeval otsustasime valutavate sõrmede kiuste proovida radu Purekkari neeme hiidrahnul. Tegemist on palju lihtsaid radu pakkuva rahnuga Pärispea poolsaare põhjatipus. Kivi asub peaaegu neeme ninaosas ning suurema vee ajal kuiva jalaga sinna päris ei pääse, ent üle põlve vesi siiski ei ulatunud. Lisaks on kindlasti vajalikud matid, kuna kivi ümbritseb kiviklibu ja suuremad kivid. Ronimisvõimalusi on ohtralt ning enamasti on tegemist lihtsate või väga lihtsate radadega, ent paar raskemat projekti leiab ka vihasem boulderhunt (negatiivsema osa pool).

Pärast Purekkari rahnu proovimist liikusime edasi Tammispea rahnu juurde, et imetleda selle suursugust kõrgust. Kuna sõrmenahka enam sisuliselt polnud, siis piirdusime paari lihtsama raja ronimisega väiksemal kõrvalrahnul.

Tripi lõpuks otsustasime üle vaadata ka Majakivi, mis oma võimsate negatiividega pakuks rõõmu mitmele pühendudnud boulderhundile, ent meie poolt jäid sealsed rajad sel korral proovimata. Järgmisel korral läheme aga tagasi ning avame kindlasti paar uut liini ka seal.

Kuidas boulderhundid Kristiines liidi ronimas käisid

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et mul on olnud kaks puhkenädalat ja viimati olin köies jaanipäeva paiku Soomes (ei, päris halapostitus nüüd ei järgne). Krissu seina uute radade promo oli aga aegsasti meieni jõudnud. Hõikasin ettepaneku Marleenile välja ja läksime kolmapäeva õhtul ise sellest maagiast osa saama.

14138362_582999821908880_1604064514_n

Volüümirõõm

Kuna meil on trennis ainult kõvad ronipoisid ja -plikad, siis kavatsesin ma kõik rajad liidida või vähemalt altjulgestuses ronimist proovida. Siis ei saa keegi pikalt irvitada ja selliseid klippe linkida. Vöö sassi ei läinud ja sõlm tuli esimesel katsel kenasti välja (topeltpaali kontrollsõlmega…oma köis, oma sõlm, omad reeglid)…nii et algus oli suisa hiilgav. Esimesena proovisin lihtsat valget karniisi, mis võiks raskusastmelt olla kusagil 5c/+ kandis. Seejärel andsin sharp endi Marleeni kätte, aga ta vajus veidi näost ära ja polnud ilmselgelt selleks katsumuseks valmis. Õnneks olid TR köied kenasti olemas ja Marleen sai oma oskusi ka kontrollitumas ja turvalisemas variandis näidata (Tartu ja Tlna liidini on õnneks veel aega küll).

Seejärel suundusime seina keskossa ja proovisime Peedo keeratud sinist rada. Liidis ronides on see tõenäoliselt tiba teine kogemus. Pidi vaeva nägema, ent ülaosa oli meeldivalt tehniline…sai sillatades ja opositsiooni kasutades keha ka negatiivi all kenasti õiges asendis hoida. Hinnanguliselt võiks rada jääda ehk 6b kanti.

14081028_582999835242212_427960870_n

Seina keskosa (kõik need volüümid)

Kolmanda väljakutsena proovisin tõenäoliselt kõige vingemat ronirada kogu seinal. Ainult suurtest hallidest volüümidest ja mõnest üksikust jalanukist koosnev rada seina keskosas. Negatiivialuse suure pallini (kõige parem volüüm rajal) kulges kõik kenasti, aga sealt edasi läks väga ruttu väga raskeks. Nii painduvust kui opositsioonironimisoskust läks seal kõvasti tarvis. Vorm ja hirm ei lubanud mul täna midagi väga hullu korda saata, aga beeta sain kätte ja mõned head katsed ikka tehtud. Kui liidijalg enam niimoodi ei värise ja seinameetreid on pisut rohkem all, siis tulen hea meelega uuesti proovima. Hinnanguliselt võiks rada olla ehk seitsmeste alguses (7a/7a+ ).

14112087_582999848575544_1966949881_n

Ülaosa negatiiv teeb volüümiraja parajalt põnevaks

Marleen proovis samuti halli volüümirada, aga ei leidnud selleks nii palju inspiratsiooni kui mina. Selle asemel ronis ta hoopis pruuni-kollaselaiguliste nukkidega raja sealt kõrvalt. Tema sõnul oli see väga lihtne. Ilmselt siis jälle 5c kanti (Marleeni hinnagul, ise ei oska kommenteerida, kuna ei proovinud).

Lõppakordiks valisime roosa raja karniisi paremas nurgas. Ütleme nii, et tiba häbi on, kuna liidinärvi pole üldse: ma ei julgenud karniisist üle ronida, sest viimane ekspress jäi väga madalale ja karniisist üleronimine ning paar järgnevat liigutust ongi raja crux. Samas pole vahepeal ühtegi ekspressi, kuhu end kinnitada: ekspresside vahe oli paar meetrit. Isegi rippu lastes kontrollitud kukkumisega langesin ca 3 m kõrgusele maast. Karniisi pealt kukkudes on deckout täiesti reaalne. Liidi mõttes üsna julgetele keeratud rada. Huvi pärast tegin kohe ka TR katse otsa. Polnud väga hullu midagi, aga raskemad liigutused olid just liidi mõttes kohas, kust kindlasti kukkuma ei peaks. Lisaekspress või mõni muu lahendus võimaldaks seda rada ka ohutumalt ronida. Hinnanguliselt jääb raskusaste ilmselt 6a+/6b kanti.

Kokkuvõttes võib radadega üsna rahule jääda. Ühtekokku on neid juba pea 15. Väga erineva raskusastmega ronimisrõõmu on kindlasti kõigile. Vöö selga ja proovima!

Hara allveelaevabaasis radu skautimas

17. juulil kutsus Mikael mind koos Jevgeniga Harale, et proovida DWS radu ning skautida uusi projekte BoulderRocki jaoks. Kuna ma eelistan võimalusel looduslikel rahnudel ja kaljudel turnida, siis suhtusin ettepanekusse teatava vaoshoitusega. Kohale jõudes pidin oma seisukohta muutma, kuna sealse endise militaarrajatise näol on tõenäoliselt tegemist ühe ägedaima builderparadiisiga, mis Eestil pakkuda on.

13739636_1564903353812009_1857790519_n

Slab kulgeb ka mööda Badass Popeye grafitit

Ma ei hakka liiga palju spoilima, kuna BoulderRockil (6. ja 7. augustil) saavad kõik huvilised oma käte ja jalgadega builderingi võlusid tunda. Süvavee soolo rajad on aga tõeline praoronimise meistriklass. Leidub kitsaid ja laiemaid pragusid igale maitsele. Kirsiks tordil on kerge karniis radade ülaosas, mis tagab selle, et pingutus kestaks kenasti raja lõpuni.

13713547_10207904377625613_193748032_n

Karniis on alati mõnus

13713258_10207904378745641_1257237849_n

Vee kohal täisvarustuses

13714281_10207904381345706_1329214981_n

Tipp on nii lähedal…

Teiste builderradade puhul on tegemist eelkõige põnevate tehnilisemate slabidega. Eriti tasakaalukad ronijad saavad proovida vee kohal tasakaalulindil kõndimist. 18 m on päris pikk maa ja lint kõigub hoolega, ent seda põnevam see kogemus tundub. Peab üksnes lootma, et ilm hoiaks. Siis saame osa tõenäoliselt kõige vingemast suvisest välironimisüritusest, mis meite mail kunagi korraldatud on.