Info kätelseisu väljakutse kohta

Käesolevaga annan teada, et minust täiesti mitteolenevatel põhjustel (milleks IGATAHES pole see, et ma olen pussy, saamatu ja pidevalt vigane) on väljakutse korraldajad otsustanud seda määramata aja võrra pikendada, nii et seismise kvaliteeti hakkame mõõtma … kunagi hiljem.

Advertisements

Augusti väljakutse vahekokkuvõte

Viimase kahe nädalaga on selgunud, et nullist raketiks saada pole sugugi nii lihtne ettevõtmine. Kui ma alguses kujutasin ette, et 30 päeva pärast panen ma käed maha ja tõusen aeglaselt ja graatsiliselt kätelseisu, siis nüüd on selge, et see on tiba pikaajalisem projekt ja hea, kui augusti lõpuks mingisugusegi kätelseisuni jõuab. Nimelt on osad neist näidatud harjutustest vähemalt minu õrnale ja naiselikule õlavöötmele nii karmid, et kui ma tõesti päevas viis minutit seinaplanku, seda ja seda harjutust teen, tahaks mu õlad ühte puhkepäeva saada. Nii et ma otsustasin nädalavahetusel oma lähenemist pisut muuta. Igapäevaselt teen järgmised kaks nädalat ainult neid kahte harjutust (kõige rohkem konkreetsele eesmärgile suunatud ja aitavad käte ja õlgade jõudu arendada), kõik teised on hajusamalt sinna vahele pandud:

Need on selles mõttes head harjutused, et kõige sarnasemad päris kätelseisuga ja on igatahes tagatud see, et te kuskile poole kaldu ei ole. Nii et soovitan. Spottija siis ei hoia mitte teid kinni, vaid paneb ainult oma käe jalgade vahele, teie surute ise põlvi kõigest jõust kokku. Seda tehes pingutate te ka ülejäänud lihaseid ja kui midagi viltu on, siis spottija ütleb teile (varbad üles, õlad kõrgemale jne). Ideaalis spottija oma käega teid otseks ka ei liiguta, vaid ütleb näiteks, kas on vaja tagumik rohkem ette tuua vms.

Eks näis, mis ma augusti lõpus ütlen, kas käin ja vingun, et me väljakutset ikka natuke veel pikendaksime, või on ikka selle lähenemisega kahe nädala pärast midagi ette näidata ka.

Toetav treening ja otseturundus

 

p

Vähe on meil seda aega jäänud niisama loba ajamiseks, varsti algab september ja loete siit ainult äärmiselt tõsiseid postitusi eesootavate treeningute kohta. Nii et kasutan aega, kuni seda veel on ja räägin meie viimasest piiratud osavõtuga klubiüritusest.

Mõtlesime nimelt siin teise austusväärse juhatuseliikmega, et läheks ja prooviks õige Püssirohukeldris pulli taltsutada, sest noh, nagu ronijad ikka ütlevad, mis seal ikka juhtuda saab. Nimelt on igal neljapäeval Püssikas rodeoüritus, kus saab võistelda selles, kes kõige kauem kunstpulli seljas püsib – ja kui see ei ole lõbus, siis ma ei tea, mis see lõbu üldse on. Kusjuures selgus, et meie ajastus oli suurepärane, sest mees, kes seda asja orgunnib, rääkis, et juhtkond olevat otsustanud, et üritus pole kasumlik ja seetõttu jääb august selle viimaseks kuuks. Ma arvan ausalt öeldes, et siin on asi pigem kehvas turunduses, sest tegu on ju kohaga, kus käib üsna kindel sihtgrupp (ja üldiselt need ei ole üliõpilased), teised inimesed pole sellest üritusest aga midagi kuulnudki. Kui seda näiteks välisüliõpilaste seas reklaamida, siis vähe ei tahaks nad täis peaga teistele muljet avaldada. Ja välismaalaste suur pluss on see, et igal semestril tulevad uued (aga täpselt sama noored ja täpselt sama lollid), kelle jaoks see jälle uus ja huvitav on. Nii et tuleb lihtsalt paremini valida, kellele ennast müüa. Aga see selleks.

Kuna ma läksin sinna otse oma väikevenna jalkamängult (Tartu Random võitis, juhhei!), olin ma täiesti läbikülmunud. Lisaks olid laval need noormehed, kes laulavad mingist göölfrendist Hispaanias, kes kohe sugugi ei tahtnud lõbusamaid tuure üles võtta (kuigi tuleb öelda, et laulda oskavad nad küll), nii et selleks, et end käima tõmmata, võtsime Nelega alustuseks ühe spordijoogi, mida muu maailm tunneb ka Iiri kohvi nime all. Aitas küll ausalt öeldes, selle aja peale, kui alus täis pumbatud sai, oli juba hulga soojem ja julgem tunne. Nii et soovitan teilegi, kui mõni asi potentsiaalselt ohtlik ja hirmus tundub, siis tehke enne väike naps alla.

Kui alguses tundus, et me Nelega vist kahekesi võistlemegi, ja tekkis juba väike lootus, et üks meist selle esikoha koju viib, siis ühel hetkel ilmusid välja kaks noort daami, kellest üks oli esiteks Eesti meister ja teiseks meist tunduvalt paremini valmistunud (st ilmunud kohale aluspesus, sest hõõrdejõud jne). Kaalusin juba samuti pükste jalast heitmist, aga siis tuli meelde, et klubi särgiga vist ikka hästi ei sobi. Ma olin just jõudnud sööma ka hakata, pidin oma hakk-kotleti kõrvale panema ja pulli otsa ronima, lootes, et ehk ei tule see taldriku sisu kohe teisipidi välja tagasi ka. Ilmselt just liigsete riidekihtide ja valede eluvalikute tõttu jäi minu ja Nele esimene sooritus ka üsna kesiseks, aga kuna meid oli täpselt neli (ja me mõlemad saime esimese katsega vist täpselt 15 sekundit), saime mõlemad kohe finaali edasi.

Ahjaa, kohe pärast esimese katse lõppu, avastasin, et mu vend, kes oli tulnud MULLE kaasa elama, kallistas tervituseks seda osavat tüdrukut. Nii et loomulikult läksin ma sinna ja küsisin, et mis kurat siin toimub, mis reeturid need mu konkurente kallistavad. Tüdruk hakkas naerma ja ütles:”No anna andeks, aga PÄRISELT, SINA ei ole mulle küll konkurent.”

Burn!

Ma ei saanud isegi vihastada, sest a) tal oli õigus ja b) see OLI hea comeback. Aga teine katse läks nii mul kui ka Nelel juba hulga paremini, kuigi staaridele pidime siiski alla vanduma. Igatahes oli see üritus täiega äge. See raputamine andis sellise adrenaliinilaksu, et mul sealt ringist ära tulles jalad täiega värisesid ja peaaegu oleks baarist üldse maksmata minema kõndinud, sest üldse ei olnud meeles enam sellised pisidetailid. No vaadake:

Ahjaa, meeste pullikatsumise võitis tüüp, kellel oli lausa imeline tasakaal. Tõsiselt, ta nägi välja selline, nagu ta võiks seal istudes vabalt veel ühe käega õllekannu hoida (me ei küsinud luba ei filmimiseks ega selle kasutamiseks, nii et kui ta pahurdama peaks, pean maha võtma):

Nii et kuna meil oli seal kaks kaljuronimisklubi juhatuse liiget, siis otse loomulikult valmis kibekähku selline kiri, mille mu väikevend lahkelt kohale toimetas (miks idee autorid just minu nime sinna panid, jäi segaseks, aga ilmselt on asi selles, et ma olen ometi juba tükk aega klubi mitteametlik PR-juht):

kaks

 

Kes siit välja ei lugenud, siis seal oli:

l2hem

 

Sest kamoon, poisil on ilmselgelt loomupärased eeldused olemas, milleks seda annet mingi pulli seljas raisata (rääkimata sellest, et pullikarjäär lõppeb ju kahe nädala pärast, siis on vaja uus hobi leida). Ma arvan, et nüüd me hakkamegi trenni inimesi ainult otseturunduse kaudu otsima, ei kuluta energiat nendele, kellel nagunii piisavalt indu ega annet ei ole. Nii et panus klubi arengusse jälle antud, saab taas mõnda aega öösiti rahulikult magada.

Millised ootamatud tagasilöögid

Kes oleks osanud arvata, et kui sa pole varem süstemaatiliselt kätelseisuga tegelenud, siis viis minutit ainult sellele suunatud trenni on tegelikult räigelt palju ja järgmisel päeval kõik lihased, mida sa iial varem kasutanud pole, valutavad. Mul valutasid nii, et käisin kaks korda massaažis ja võtsin lisaks trennivaba päeva. Jaa, ma tean, uskumatu, nädala sees trennivaba päev, mida veel. Aga see, kui sa oled vahepeal paar korda korraks end vastu seina püsti ajanud, ei tähenda sugugi, et seda mitu korda 1 minut tore teha on – ja need seinaplangud on täiesti saatanast. Kohutav.

Ehk siis hea trenn, ei saa kurta, päris kindlasti mõjub, aga tuleb ettevaatlik olla, et juba augusti esimesel nädalal endale liiga ei teeks.

Augusti challenge

DSC_0249

Ma alustasin seda tegelikult oma isiklikus blogis, aga siis tuli mulle meelde, et meil on ju spordiblogi ka olemas, nii et mis oleks parem koht kui see. August on pikk ja korralikud trennid kaugel ning inimmõistus teatavasti piiritu, nii et otsustasime end augustis lõbustada kätelseisu õppimisega. Tarmo küll natuke mossitas ja ütles, et see pole ronimisspetsiifiline (ma arvan, et ta lööb hommikuti näo lihtsalt otse supikaussi, sest lusika kasutamine pole ronimisspetsiifiline ja ei treeni vajalikke lihaseid), ja et me võiks hoopis planche‘i õppida, aga a) julgen tagasihoidlikult pakkuda, et selle õppimiseks läheks pigem poole aasta kanti ja b) osad neist harjutustest, mida kätelseisu tugevdamiseks teha soovitatakse (näiteks seinaplank) arendavad selle jaoks vajalikke lihasgruppe ka. Nii et võite seda näha kui tibusammu planche‘i poole, kui soovite.

DSC_0254

Mõte siis selles, et sõltumata sellest, mis teie tase parajasti on, treenite terve augusti iga päev vähemalt viis minutit selle arendamise nimel. Kes kardab või ei jaksa kohe alguses end käte peal ka vastu seina üles lükata, saab alustada seinaplankude jms toreda kraamiga, nagu näiteks siin kirjeldatud (vihjeks, et varesepoos, pea peal seismine ja käsivartel seismine aitavad ka vajaminevat jõudu ja tasakaalu arendada, vajalikke kerelihaseharjutusi aeglase kätelseisu jaoks saab siit (proovisime Kaarliga, käib pepp maast lahti küll, mis sellest, et ei näe sugugi selline välja, nagu videos), lisaks meeldib mulle väga see harjutus, kuigi eelkõige selle pärast, et mul on sellest ka teiste joogaharjutuste juures kasu). Kel eriti hästi läheb, võib kätelseisu asemel kätel kõndimise ära õppida. Kuu lõpus paneme tulemused letti. Ebaõnnestumine on ka igati ok, sest ümberkukkumise pildid on teatavasti need kõige toredamad.

DSC_0270

Arvestades seda, et väikevend lubas kuu lõpus minuga kätelkõndimise võistluse teha ja tema rekord on üle 50 meetri ning mina ei suuda hetkel isegi ilma seinata (või Sirgita) kätelseisuasendisse viia, siis on, mille nimel rabeleda. Igatahes on siin blogipostituses ära näidatud minu ja Sirgi nullpäeva pildid. See on siis see tase, kust me alustame.

DSC_0269

Nagu näha, on Sirgi asend tunduvalt stabiilsem ja tugevam (et mitte mainida seda, et tema keha on sirge, mitte ei meenuta Pisa torni). Selg on liiga nõgus (mis on lausa uskumatu, sest järgmisel pildil, mida ma kohe näitan, pole selg PIISAVALT nõgus, nagu IIAL ei ole see asend see, mida vaja oleks). Ilmselgelt jääb puudu mingitest kerelihastest, mis seda spagetti püsti peaksid hoidma – aga õnneks on meil nüüd terve kuu aega, et neid arendada. Ja minu jaoks oli see nullpilt juba täielik võit, sest see oli esimene kord elus, mil ma julgesin end niimoodi Sirgi käte vahele heita, sest mul on inimeste usaldamisega teatud raskused. St ma usun, et inimesed on kõik ilusad ja head, aga ma usun, et nad kipuvad ka veidi saamatud olema, nii et oma elu ja tervise usaldan ma nende kätesse üldiselt siis, kui olen näinud, et nad päris lambad ei ole (ehk siis Reeta usaldan ma end julgestama ka siis, kui ma ootamatult trad‘i ronima kukun, aga mingit suvalist matsi* ei tahaks ka ülaltjulgestuses sinna köie teise otsa tolknema) – ja Sirgi tundub ju nii pisike ja õbluke, ikka mõtled, et kas ja kuidas ta mind küll hoida jaksaks.

Nii, aga teine kah nagu natuke kätelseis, mida ma parajasti harjutan, on skorpioniasend, st käsivartel olemine. Ideaalis peaks see nägema välja selline, nii et … arenguruumi ikka natuke veel on. Selga oleks vaja hästi tsutike avada (NÜÜD see siis ei ole nõgus, eks ole), keharaskus oleks vaja ümber kukkumata natuke teisele poole viia ja kätud + õlavööde oleks vaja saada piisavalt tugevaks, et pea käte peal kõrgemale tõsta, nii et ei näeks välja, nagu mul oleks nina tegelikult vastu maad surutud. Mul endal on tunne, et siin on mul äkki käsivarred liiga laiali, st peaks äkki küünarnukke koomale suruma veits. Ja slaava boogu, kui siin kuu aja imelist arengut näha ei ole, siis ma hakkan märatsema. Väga zenil ja rahulikul viisil, nagu meil joogas ikka.

DSC_0275

Nali oli see, tegelikult on muidugi oluline teekond, mitte sihtmärk ja kõik need teised valed, mida inimesed ütlevad, et hapude viinamarjade maitset kuidagi kiiremini alla loputada. Aga hakake harjutama, ma kavatsen augusti lõpus panna siia pildi sellest, kuidas kogu Crux täies koosseisus rivis kätel seisab, nii et ootan arvukat osavõttu.

* Erinevalt sellest ühest ja ainsast Matsist, kes võib mind julgestada kasvõi kogu öö ja kogu päeva, kui tal ainult tuju peaks olema.