Ronimine Dahabis, Egiptuses

View this post on Instagram

Roadside art

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kuna Dahab pole ronimissihtkohana kindlasti selline Meka nagu Kalymnos või Antaalia, mõtlesin paar sõna selle kohta kirja panna, ehk kedagi kõnetab ja saab siit ideid. Aga alustuseks taustast – milliste eesmärkidega sinna ronima minna?

Minu isiklik seisukoht on, et kui sa tahad tõsist trenni ja ehk isegi greidi nihutada, siis ei ole Dahab see päris SEE sihtkoht, sest cragis on radu ehk paarkümmend, mitte sadu või tuhandeid, nagu mõnel pool. Selliste eesmärkidega mine pigem ühte neist eelmainitud sihtkohtadest või kas või mõnda sellisesse Hispaania kanti, kus kõik käe-jala juures (kuigi siis pead  lisaks julge ka olema, vähemalt minu põgus kogemus erinevate Hispaania cragidega ütleb, et esimene polt kipub nii maismaal kui ka saartel nii kõrgel olema, et inimestel (mitte minul muidugi, aga inimestel) on sohikepid kaasas). Kui oled päris algaja, siis ma ka Dahabi ei soovitaks, kui sa just pole valmis vaeva nägema, sest seal on samasugune libe graniit, nagu Soomes, mis võib esimesel hooajal ehk pisut heidutavalt mõjuda – sel juhul mine Kalymnosele, kus lihtsad rajad on tõesti lihtsad, inimesed väga mõistvad ja ankrud üldiselt klipitavad, st on varuväljapääs olemas, kui ikka käed värisevad ja end ümber siduda ei julge.

Aga kui oled juba siin-seal käinud ning iga kord, kui hakkad kodus järjekordsest ronireisist rääkima, hakkab kaaslane vastuseks karjuma, on täpselt sobiv hetk soovitada hoopis talvist basseinipuhkust Dahabis ning kohapeal süütult mainida, et “muide, siin saab ronida ka … ja vaata imet, ma olen kogemata sussid kaasa pakkinud”. Või kui tahad lihtsalt midagi uut avastada. Või kui tahad puhkust, mille kõrvalt natuke ka ronimist nautida. Hetkel on seal ainult üks klubi, mis juba 20 aastat üritab kohalikku ronimist arendada – praegu on Sinai Rock Climbing veel Desert Diversi all, aga neil on plaanis sukeldumine ja ronimine selgemalt eraldada, nii et igaks juhuks panen mõlemad nimed kirja, kuigi koduleht on veel ühine. Nad ise reklaamivad eelkõige boulderdamist ja seda on seal tõesti PALJU ja väga erinevale tasemele (9 sektorit, üle 400 raja), aga meie mõtlesime, et tahaks eelkõige siiski liidida – nii et boulderdasime ainult kaks poolikut päeva ja selle kohta oskan öelda nii palju, et võrreldes sportronimisega hoidis boulderradadel kivi üllatavalt hästi. Slääbid olid libedad küll, aga mitte liigselt ja boulderdamine OLI seal väga nauditav.

Lisaks on Egiptus meie mõistes üle mõistuse odav, nii et meie maksime selle eest, et keegi esimesel päeval meile erinevaid crage tutvustaks, vajadusel julgestaks (meid oli paaritu arv) ja selgitaks, kus ja kuidas. Hinna sees oli ka beduiin, kes tegi teed ja pakkus lõunat ning kui ma õigesti mäletan, oli kogu selle nalja hind 30 eurot nägu. Samas, kohtasime seal ka Ukraina noormehi, kes olid lihtsalt taksoga kõrbesse sõitnud, telgi üles pannud ja elasid nädal aega järjest seal, paludes vahel, et me neile vett tooksime (seda hinda ma mäletan, 10liitrine veetünn oli täpselt 1 euro, kuigi linnas elades topitakse sulle igalt poolt tasuta puhast vett, et sa jumala eest haigeks ei jääks, sest haiged turistid teatavasti istuvad hotelli peldikus, mitte ei kuluta raha), nii et soovi korral on võimalik enamvähem ainult lennupiletite hinnaga läbi ajada.

Muide, tahaksin eraldi välja tuua Ukraina kolleegide viisakuse – põhjustel, mida ma siinkohal pikemalt lahkama ei hakka, juhtus nii, et pidin jätma ühe mailloni ühele eriti vastikule 6C-le. Kui järgmisel päeval noormeestega taas kohtusime, ulatas üks neist viisakalt mulle mu jubina, lausudes: “Te vist unustasite selle seinale, me tõime alla.” Just-just, teeme kõik näo, et just hajameelsuse pärast need seinale jäävadki. 😀

Sportronimisest (kuskil läheduses saab ronida ka tradi, aga sellest ei tea ma midagi, nii et seetõttu pole seda siin postituses ka üldse kajastatud). Praeguse seisuga on seal neli cragi, kuigi arendustegevus käib kogu aeg (just öeldi, et paari kuu pärast tuleb uus rajakeeraja 350 poldiga), ja radu on viiekatest kuni 7C-ni. Ehk siis Adam Ondra, kui sa seda loed, siis SINUL ei ole seal midagi teha. Kõigil teistel ikka natuke on, minu jaoks olid mitmed 6C-d selgelt karmima otsa 6C-d. Kivi on pisut libedavõitu graniit, nii et sellega harjumine võtab natuke aega – aga kui oled paar korda Soomes käinud, tunned end ilmselt üsna koduselt. Hetkel on ronimist seal piisavalt ehk nädalaks-kaheks (meil oli viis ronimispäeva ja ühte cragi me üldse ei jõudnud ning neist kolmest, kuhu jõudsime, jäid ka mitmed rajad ajapuudusel katsumata). Meiega oli koos ka üks natuke kogenum kala, kes alles hiljuti esimese 7C kirja sai, ning ka tema ei olnud pärast ühte nädalat veel tüdinud, vaid leidis, et tegemist on küllaga ning et ka raskemad rajad on head ja hästi polditud – ainult ankrud jätsid mõnes kohas soovida, st mõne lühikese soojendusraja lõpus oli näiteks ainult üks polt, mis on minu meelest laskumiseks ebameeldiv turvarisk ka kümnemeetrisest rajast rääkides. Õnneks oli tõesti tegu radadega, kus sai kenasti nii üles kui ka alla ronida – ja ma muidugi läksin kaebama, sest seal ronitatakse ka päris algajaid, ning kuulsin, et neil on plaanis hiljemalt märtsis (Egiptuse ajaarvestuse järgi tähendab see ilmselt maid) igale poole korralikud ankrud teha, poldid olevat juba tellitud.

Teine asi, mida tuleb silmas pidada, on see, et laskuda tuleks alati rada mööda, sest kui hakata teiselt poolt kivi alla tulema, võib seal olla lahtisi tükke jms. Üldse on see kant, kus tasub kiiver peas hoida, sest kergemad rajad on kenasti puhtaks nühitud, aga projektisime seal näiteks ühte 7A-d ja selle pealt pudenes küll üht-teist, sest ilmselgelt seal nii palju liiklust ei ole. Selle jutu peale näitan ma muidugi kohe pilti, kus mul ei ole kiivrit sel lihtsal põhjusel, et ma istusin just selle peal (mille jaoks te siis kiivreid ostate?) ja unustasin selle püsti tõustes pähe panna. Teie ärge nii tehke, olge paremad.

View this post on Instagram

#climbing 🧗‍♀️☀️❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

See oli vist kogu reisi peale mu lemmikrada, ainult 6A, aga mitmete ägedate liigutuste ja lahedate underclingidega.

View this post on Instagram

Adventure time ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma ei tea, kas see oli nüüd väga hea reklaamtekst, sest uuesti üle lugedes kerkis minu enda jaoks esile see, et libe kivi, mis kohati kaela pudeneb ja iga kord isegi ankruga ei lõppe, aga tegelikult oli see megalahe kogemus. Selles mõttes, et niisama ronimas oleme me kõik ilmselt juba paar korda käinud, vahel tahaks ka Elamusi. Mitte ilmtingimata selliseid, et enne seda elukindlustuse limiiti peab tõstma, aga midagi teistsugust, mis selgelt eristuks ja meelde jääks. Ning rajad olid megalahedad, tee oli hea, inimesed väga sõbralikud ja kogemus unustamatu. Kui eesmärk on talvine puhkus, kus saaks lesimist ronimisega ühendada, siis see on suurepärane valik. See, et puhkepäevadel saab 30 eurtsi eest sukelduma minna (vaata pilte näiteks siit) on imeline lisaboonus.