Augusti challenge

DSC_0249

Ma alustasin seda tegelikult oma isiklikus blogis, aga siis tuli mulle meelde, et meil on ju spordiblogi ka olemas, nii et mis oleks parem koht kui see. August on pikk ja korralikud trennid kaugel ning inimmõistus teatavasti piiritu, nii et otsustasime end augustis lõbustada kätelseisu õppimisega. Tarmo küll natuke mossitas ja ütles, et see pole ronimisspetsiifiline (ma arvan, et ta lööb hommikuti näo lihtsalt otse supikaussi, sest lusika kasutamine pole ronimisspetsiifiline ja ei treeni vajalikke lihaseid), ja et me võiks hoopis planche‘i õppida, aga a) julgen tagasihoidlikult pakkuda, et selle õppimiseks läheks pigem poole aasta kanti ja b) osad neist harjutustest, mida kätelseisu tugevdamiseks teha soovitatakse (näiteks seinaplank) arendavad selle jaoks vajalikke lihasgruppe ka. Nii et võite seda näha kui tibusammu planche‘i poole, kui soovite.

DSC_0254

Mõte siis selles, et sõltumata sellest, mis teie tase parajasti on, treenite terve augusti iga päev vähemalt viis minutit selle arendamise nimel. Kes kardab või ei jaksa kohe alguses end käte peal ka vastu seina üles lükata, saab alustada seinaplankude jms toreda kraamiga, nagu näiteks siin kirjeldatud (vihjeks, et varesepoos, pea peal seismine ja käsivartel seismine aitavad ka vajaminevat jõudu ja tasakaalu arendada, vajalikke kerelihaseharjutusi aeglase kätelseisu jaoks saab siit (proovisime Kaarliga, käib pepp maast lahti küll, mis sellest, et ei näe sugugi selline välja, nagu videos), lisaks meeldib mulle väga see harjutus, kuigi eelkõige selle pärast, et mul on sellest ka teiste joogaharjutuste juures kasu). Kel eriti hästi läheb, võib kätelseisu asemel kätel kõndimise ära õppida. Kuu lõpus paneme tulemused letti. Ebaõnnestumine on ka igati ok, sest ümberkukkumise pildid on teatavasti need kõige toredamad.

DSC_0270

Arvestades seda, et väikevend lubas kuu lõpus minuga kätelkõndimise võistluse teha ja tema rekord on üle 50 meetri ning mina ei suuda hetkel isegi ilma seinata (või Sirgita) kätelseisuasendisse viia, siis on, mille nimel rabeleda. Igatahes on siin blogipostituses ära näidatud minu ja Sirgi nullpäeva pildid. See on siis see tase, kust me alustame.

DSC_0269

Nagu näha, on Sirgi asend tunduvalt stabiilsem ja tugevam (et mitte mainida seda, et tema keha on sirge, mitte ei meenuta Pisa torni). Selg on liiga nõgus (mis on lausa uskumatu, sest järgmisel pildil, mida ma kohe näitan, pole selg PIISAVALT nõgus, nagu IIAL ei ole see asend see, mida vaja oleks). Ilmselgelt jääb puudu mingitest kerelihastest, mis seda spagetti püsti peaksid hoidma – aga õnneks on meil nüüd terve kuu aega, et neid arendada. Ja minu jaoks oli see nullpilt juba täielik võit, sest see oli esimene kord elus, mil ma julgesin end niimoodi Sirgi käte vahele heita, sest mul on inimeste usaldamisega teatud raskused. St ma usun, et inimesed on kõik ilusad ja head, aga ma usun, et nad kipuvad ka veidi saamatud olema, nii et oma elu ja tervise usaldan ma nende kätesse üldiselt siis, kui olen näinud, et nad päris lambad ei ole (ehk siis Reeta usaldan ma end julgestama ka siis, kui ma ootamatult trad‘i ronima kukun, aga mingit suvalist matsi* ei tahaks ka ülaltjulgestuses sinna köie teise otsa tolknema) – ja Sirgi tundub ju nii pisike ja õbluke, ikka mõtled, et kas ja kuidas ta mind küll hoida jaksaks.

Nii, aga teine kah nagu natuke kätelseis, mida ma parajasti harjutan, on skorpioniasend, st käsivartel olemine. Ideaalis peaks see nägema välja selline, nii et … arenguruumi ikka natuke veel on. Selga oleks vaja hästi tsutike avada (NÜÜD see siis ei ole nõgus, eks ole), keharaskus oleks vaja ümber kukkumata natuke teisele poole viia ja kätud + õlavööde oleks vaja saada piisavalt tugevaks, et pea käte peal kõrgemale tõsta, nii et ei näeks välja, nagu mul oleks nina tegelikult vastu maad surutud. Mul endal on tunne, et siin on mul äkki käsivarred liiga laiali, st peaks äkki küünarnukke koomale suruma veits. Ja slaava boogu, kui siin kuu aja imelist arengut näha ei ole, siis ma hakkan märatsema. Väga zenil ja rahulikul viisil, nagu meil joogas ikka.

DSC_0275

Nali oli see, tegelikult on muidugi oluline teekond, mitte sihtmärk ja kõik need teised valed, mida inimesed ütlevad, et hapude viinamarjade maitset kuidagi kiiremini alla loputada. Aga hakake harjutama, ma kavatsen augusti lõpus panna siia pildi sellest, kuidas kogu Crux täies koosseisus rivis kätel seisab, nii et ootan arvukat osavõttu.

* Erinevalt sellest ühest ja ainsast Matsist, kes võib mind julgestada kasvõi kogu öö ja kogu päeva, kui tal ainult tuju peaks olema.

Advertisements

Enne trenni, siis linna peale laiama

ham

Et inimestel meelest ära ei läheks, kuidas see siseboulderdamine üldse käis, teeme laupäeval TÜSK-i boulderseinal väikese ühistrenni. Suurele seinale ei saa, nii et julgestusvööd pole vaja kaasa võtta. Alustame kell kolm ja rabeleme ca paar tunnikest, ehk natuke rohkem.

Neile, kes suvel üldse roninud ei ole, ongi ehk hea meeldetuletus enne järgmise nädalavahetuse BoulderRocki. Nii et vedage end aga julgesti kohale, mis te seal vanaema juures ikka passite.

Pärast seda on kavas ühisüritused. Esmalt läheme kinno Bourne‘i vaatama. Kella seitsme paiku. Seejärel otsime üles Tartu kõige mõnusamad hipsteriurkad ja võtame paar õlut. Seda siis nii üheksa paiku. Hmm, see tundub baariminekuks natuke varajane kellaaeg, nii et ehk hoopis enne sööme kuskil ja SIIS vaatame, kuidas nende hipsteriurgastega on.

No ja siis ongi juba kell nii palju, et võib magama ära minna, iluuni ja muud jutud.

Ühesõnaga kõik on juba ära planeeritud, tule ainult kohale. Kui huvitab ainult mõni neist, siis tule ainult sinna. Minu (Rentsi) ja Tarmo käest saab vajadusel lisainfot, küsige ainult.

Jalatöö on kõige alus

Sel ajal, kui teised lõbutsevad folkidel ja rannapidudel, lõbutseme meie … trennis. Sest meie lõbutseme alati ja ainult trennis, meil on ühekülgsed huvid.

Nali. Tegelikult oleme me ka täiega intellektuaalsed, loeme näiteks ronimisraamatuid.

Igatahes sai siin hiljuti üksteist kritiseeritud analüüsitud üksteise nõrku külgi ja muude solvangute käigus (“EMA on sul alpinist!”) leiti ka, et nii mõnelgi meist (fain, minul) jätab jalatöö pisut soovida. Nii et järgmised poolteist tsüklit, ehk põhimõtteliselt suve lõpuni tegelen ma usinalt jalatöö harjutamisega. Esimene trenn sisaldas palju aegluubis ronimist ja kolinat. Miks aegluubis ja miks kolinat? Kohe seletan:

Nii et täna tegime põhiliselt kahte harjutust (mõlema puhul peaksid siis jalad olema mitte ainult vaiksed, vaid ka “liimitud”). Esimene harjutus oli ühe küljega traavers, st külge ei tohi vahetada:

Ja teine harjutus oli selline, kus selleks, et ühe käega edasi minna, tuli vastav külg sisse keerata (st parema käega võib edasi liikuda siis, kui parem külg sees on). Kõik videost läbi käivad nimed on juhuslikud ja neil pole midagi pistmist reaalsete inimestega:

P.S. Videode käigus ei tehtud liiga mitte ühelegi kosmonaudile. Kaljuronimisklubi Crux pooldab tegelikult rahvaste- ja planeetidevahelist sõprust ning kõik kosmonaudid on meie trenni teretulnud. Although I won’t be doing any.

Hara allveelaevabaasis radu skautimas

17. juulil kutsus Mikael mind koos Jevgeniga Harale, et proovida DWS radu ning skautida uusi projekte BoulderRocki jaoks. Kuna ma eelistan võimalusel looduslikel rahnudel ja kaljudel turnida, siis suhtusin ettepanekusse teatava vaoshoitusega. Kohale jõudes pidin oma seisukohta muutma, kuna sealse endise militaarrajatise näol on tõenäoliselt tegemist ühe ägedaima builderparadiisiga, mis Eestil pakkuda on.

13739636_1564903353812009_1857790519_n

Slab kulgeb ka mööda Badass Popeye grafitit

Ma ei hakka liiga palju spoilima, kuna BoulderRockil (6. ja 7. augustil) saavad kõik huvilised oma käte ja jalgadega builderingi võlusid tunda. Süvavee soolo rajad on aga tõeline praoronimise meistriklass. Leidub kitsaid ja laiemaid pragusid igale maitsele. Kirsiks tordil on kerge karniis radade ülaosas, mis tagab selle, et pingutus kestaks kenasti raja lõpuni.

13713547_10207904377625613_193748032_n

Karniis on alati mõnus

13713258_10207904378745641_1257237849_n

Vee kohal täisvarustuses

13714281_10207904381345706_1329214981_n

Tipp on nii lähedal…

Teiste builderradade puhul on tegemist eelkõige põnevate tehnilisemate slabidega. Eriti tasakaalukad ronijad saavad proovida vee kohal tasakaalulindil kõndimist. 18 m on päris pikk maa ja lint kõigub hoolega, ent seda põnevam see kogemus tundub. Peab üksnes lootma, et ilm hoiaks. Siis saame osa tõenäoliselt kõige vingemast suvisest välironimisüritusest, mis meite mail kunagi korraldatud on.

IFSC Climbing World Cup Chamonix 2016

Sellest esmaspäevast vallutavad ronimaailma taas raskusronijad. 2016. aasta liidihooaeg saab alguse Prantsusmaalt. Täna toimub kvalifikatsioon. Homme (12.07) leiavad aset poolfinaalid (alates 11.00) ning finaal (M 22.00 ja N 23.00), mis on ka veebis jälgitavad  (https://www.youtube.com/user/ifscchannel).

Soovitan kõigil ronihuvilistel, kel on mahti, pilk raskusronijate ponnistustele peale heita. Flow, tehnika, kehaasendite ning puhkekohtade leidmise osas on ässadelt palju-palju õppida.

world20cup20climbing016-m

 

Tartsi sussiränt (kuidas Tarmo interneeduse abil endale sussid sebis)

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama aegade hämarusest, kui minu valdusesse esimesed La Sportiva Solutionid sattusid. Kõlab üsna klišeelikult, ent see OLI armastus esimesest silmapilgust. Nii vingeid performance susse polnud mul senini olnud. AGA…kui sulle ei meeldi kogu aeg lage ronida ja sa pole veel nii äss, et suudad 45-kraadise negatiivi all kompressiooniprobleemidel crushida, siis pole need tõenäoliselt kõige sobivamad sussid sinu jaoks. Kullinoka taoline varbaosa töötab ülihästi karniisidel, ent slabidel ja vertikaalide imetillukestes servades on märksa tõhusamaid jalavarje. Ma pidin kogu oma uhkuse alla neelama ning tunnistama, et olen nende susside jaoks veel liiga nõrk. (Tsiteerides Ondrat: „I think I’m basically weak.“)

IMG_3064

Tis but a scratch (Tšehhi 2011)

Samas peab Solutionite puhul kindlasti ära märkima imepärase võitmatuse aura, mida wannabe roniäss tunneb, kui ta neid jalga sikutab.

IMG_3070

Ideaalsed negatiivi all kõlkumiseks

Sellist tunnet lootsin leida ka teiste susside juures, ent kodumaa kaupluste piiratud valik just kõrgema otsa susside osas tegi uute lemmikute leidmise üsna keeruliseks. Lõpuks leidsingi endale uued pöfoomans-sussid Scarpa Boosticute näol (UKst). Need on tõenäoliselt (minu tagasihoidliku arvamuse põhjal) kõige ägedama disainiga sussid, mis mu kogusse kuulunud on. Sama värvilised kui mu imepärane iseloom. Ilmselge suunitlusega tehnilisusele ja täpsele jalatööle. Kõik oli peaaegu pööfi, ent nende suurusvahemik polnud mulle täiesti sobilik. Mul olid sussid suuruses 40,5 (suurus 40 ei mahtunud kuidagi), mis esialgu olid piisavalt valusad ja tihked, kuid ajapikku venisid sussid hästi natukene välja. See tähendas aga väikest tühimikku kannas. Mu küllalt kitsa liistuga jalg tekitas aga probleeme susside kinnitamisel, kuna mul olid krõpsud täiesti lõpuni pingutatud, ent kogu tühja ruumi ma sussist välja ei saanud. Susside varbaosa kohta võin ainult kiidusõnu öelda. Äärmiselt täpsed ja tehnilised sussid, mis võimaldasid seismist kõikmõeldavatel ja -mõeldamatutel servadel. Samas tegi meele pisut mõruks takjakinnituste piiratus (minu jalatüübi juures) ning tühimik kannas, mis ei lubanud kannatöö täielikku potentsiaali rakendada.

13643823_1103169206415685_1827692872_n

Vanad ja väsinud, ent ikka veel armsad

Oma eksirännakute käigus olen alati poole silmaga jälginud Tšehhi tootjate kraami. Meie poodidesse on enamasti jõudnud pigem algajatele ning keskmise tasemega ronijatele mõeldud toodang. High-end Tšehhi susse hakkas mõne aja eest maale tooma Matkamaailm. Seejuures on siingi piirdutud paari populaarsema mudeliga. Minu silmi paitasid ja meeli kõditasid Rock Pillars Ozone ning Rock Pillars Diamond nimelised sussid. Samas pole ma kunagi päriselt jõudnud nende proovimise ja ostmiseni. Kõik muutus 2016. aasta juuni lõpus. Pärast Juhannust Soomes pidin kahetsusega nentima, et Scarpa Boosticute aeg on ümber saanud. Esimene loogiline valik olnuks pöörduda tagasi Solutionite juurde. Samas meeldis mulle Boosticute tehnilisus ja täpsus väga. Isegi veidi kehvapoolne kand tundus mulle meeldivam kui Solutionite robustne lahendus. Uusi pöfoomans-susse oli aga tarvis. Tavapärase Matkamaailma külastuse käigus mõtlesin nalja pärast Ozone’id ja Diamondid jalga tõmmata. Diamond oli ilmselgelt liiga asümmeetriline minu jalatüübi tarbeks. Lisaks on sellel paelad, mis on suur no-no-no boulderdaja ning muidu laisa inimese jaoks. Ozone’id on mulle aga alati meeldinud ning nende kohta olen ka paarist kohast palju hääd kuulnud. Jalga tõmmates tundusid need väga mõnusad ning nukitooli peal proovides ka tehnilises mõttes piisavalt täpsed. Samas polnud ma päris veendunud nende headuses, kuna Boosticute kandmisest saadud kogemus oli veel eredalt meeles. Seetõttu pöördusin kõikvõimsa veebi poole. Tuleb välja, et Ocun ja Rock Pillars on liitunud ning kogu varasem sussivalik on viidud Ocuni brändi alla. Susside ehituses ja sooritusnäitajates aga hinnaalandust tehtud pole. Lisaks tavapärasele Ozone mudelile on valikusse tulnud veel eriti laiale jalale mõeldud Ozone Plus ning kitsamale ja naiselikumale jalale mõeldud Ozone Lady. Just viimane mulle silma hakkaski. Otsustasin riskida (susse peaks alati võimalusel proovima) ja tellida Ozone’i naistemudeli otse Tšehhi veebikaubamajast (soovi korral saab mult täpsemat infot), kuna meie kauplustes seda ei müüdud. Tehnilistelt parameetritelt on sussid väga sarnased algse Ozone’i mudeliga, ent värvilahendusena on kasutatud musta ja punase kombinatsiooni valgete takjakinnitustega (need on reljeefse mustriga, mis pole ehk kõige maskuliinsem lahendus, ent susside sihtrühm ei kurda ilmselt selliste lisade üle liialt palju). Susse valmistatakse suuruses 35−42. Tootja soovitab oma jalatalla pikkuse ära mõõta (mm). Selle baasnumbri põhjal saab valiku teha. Comfort fit tähendaks jalamõõdust 5-10 mm suuremat sussimõõtu. Performance fit tähendaks jalamõõdust kuni 5mm väiksemat sussimõõtu ning extreme fit tähendaks jalamõõdust kuni 10 mm väiksemat suurust. Minu tänavaking on 42 ja 42,5 vahel. Jalamõõt on seega 270 ja 275 mm vahel (mõõtmine kinnitas seda). Valisin sussid suuruses 41 (260 mm). Õnneks kanna ning varba lõikumiseks päris ei läinud. Algselt pidin härja kombel susse jalga sikutama, ent jalga saades istusid need suurepäraselt. Ühtegi tühja kohta sussis polnud. Nii kanna- kui ka varbaosa oli ideaalselt täidetud. Äärmiselt tihke fit ei tähenda samas sugugi seda, et sussid jalas ebamugavad oleksid. Need ei teinud mulle kordagi haiget, kuigi kaine mõistus sundis iga 5−10 min järel sussipausi tegema, et jalgade vereringe taastuks. Seejuures oli susside jalast äravõtmine pea sama raske töö kui jalgapanek, kuna sussid olid tõepoolest nii tihkelt ümber, et tekib tunne, nagu oleks need end jala ümber imenud.

13624498_1103169213082351_1015625065_n

Tihked ja tõhusad

Susside esmatesti viisin läbi Ronimisministeeriumis 8. juulil. Järgnev kõlab nagu puhtakujuline müügitekst. Seega suhtuge sellesse sobiva reserveeritusega. Juba soojenduse tegemisel valisin kõige väiksemad võimalikud nukid, et proovida, kas imetillukestel servadel seismine ka reaalselt toimib. Peab ütlema, et ma soovinuks veel väiksemaid jalanukke proovida, kuna kõik, mis mu jalgade ette sattus, tundus susside jaoks liiga lihtne. Nii slabi kui vertikaali peal sai probleemideta kõigel seista. Ka lae all olid sussid igati adekvaatsed. Võib-olla mitte nii ideaalsed kui Solutionid, ent Ozone’ide eesmärk on ka tiba teine.

Ozone’i lemmikosa minu jaoks on ideaalselt istuv kand, mis võimaldab väga täpset kannatööd. Varem pole ma ühegi sussipaari puhul oma kanda niimoodi usaldanud. Nii negatiivi kui ka vertikaali puhul suutsin kanda maksimaalselt ära kasutada. Kand istus hästi nii passiivsete nukkide kui ka erineva suurusega servade peal. Selline usaldus võimaldab mitme projekti peal märksa rohkem pushida. Ebakindlus ja kukkumishirm on viidud miinimumini.

Slabisoorituse kohalt ei oska ma lõplikku hinnangut anda…kui rajal on kas või tilluke serv, siis töötavad sussid ideaalselt. Samas on Ozone’id küllaltki jäigad. Seega puhta smearimise puhul tuleb ilmselt tiba järeleandmisi teha, ent oma sõnu saan kinnitada alles välitingimustes positiivi ronimise järel, kuna Ronimisministeeriumis ühtegi karmimat slabi hetkel menüüs pole.

Negatiivsemate radadega said sussid kenasti hakkama. Võib-olla võiks susside pealsetel veidi rohkem kummi olla, et toehooking veelgi efektiivsem oleks, ent üldjoontes tulid sussid ka sellega kenasti toime.

13617532_1103169199749019_605796465_n

Kand ja varvas…mõlemad töötavad suurepäraselt

 

Plussid:

Edging powerhouse

Ülitäpne kand

Ideaalne fit kitsamale jalale

 

Miinused:

High-end sussile omane kõrge baashind

Pisut jäigad hardcore smearimise jaoks

Susside pealsetel võiks olla rohkem kummi toehooki tarbeks

Karmide negatiivide all mitte nii efektiivsed kui nt Solutionid

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et eksirännakud on mind viinud uue lemmiksussini. Soovitan Ocun Ozone Lady susse kõigile äärmiselt täpse jala- ja kannatöö pooldajatele ning tavapärasemast veidi kitsama jalaga mees- ja naisronijatele. Meesronijate meelehärmiks suuremaid suurusi ei toodeta (max suurus 42), mistõttu on tagasihoidlikum jalanumber nende susside puhul pigem voorus.

 

Kuidas me Pahkla Suurkivil käisime

Sel laupäeval leidis aset sündmus, mis allakirjutanu jaoks on ainult veidi sagedasem kui kuuvarjutus, ehk ronida sai päris kivil. Nagu me kõik teame, käivad arenenud maailmas asjad nii, et aasta jaguneb väli- ja sisehooajaks, kusjuures ainult välihooajal üldse toimubki see õige ronimine, ja alles parema puudumisel (loe: kui kaljusid lume alt enam näha pole või kui kogu aeg sajab) minnakse siseseinale, kus siis umbes kuus kuud järjest vingus näoga plastikut katsutakse ja hangboardil ja campusel eputatakse. Seda ei pea õiged ronijad isegi ronimiseks, vaid järgmise välihooaja jaoks trenni tegemiseks. On muidugi inimesi, kes sellega ei lepi, ja lihtsalt teevad nagu Alex Honnold, ehk siis sõidavad kuhugi, kus on ronimiseks paremad ilmad.

Meie teatavasti ei ela arenenud maailmas. Eestis ei ole väljas ronimiseks õieti muud võtta kui rändrahnud, ja need on ka mööda Põhja-Eestit laiali. Allakirjutanu ei tea, et keegi oleks pankrannikusse mingeid polte käinud kruvimas. Igal juhul, kui kasvõi Soomega võrrelda, on meie kivi-olukord äärmiselt nutune. Lätlastel on ilmselt veel halvem, aga samas neil on paremad ronijad…

Rändrahne meil siiski on ja seega boulderdada saab huvi korral küll. Ronitavaid rahne on kindlasti veel rohkem, aga põhilised on ära toodud ClimbEstonia lehel. Kui kuskilt alustada ei oska, võib sealt vaadata, mis lähemal tundub või kuhu kiirabi paremini ligi saab.

Meie valisime sel korral  Pahkla Suurkivi. (Valikukriteeriumiks on enamasti “kuhu Tarmo sel korral minna tahab?” ja “Kas see kivi on kuiv, kui eile vihma sadas?” – metsavahelised kivid ei pruugi olla.)

DSC_0724

Pahkla Suurkivil on mitu plussi:

  1. Asukoht: Tallinn-Tartu maantee lähedal ja seega ka tartlastele mõnusa autosõidu kaugusel. Teiseks on kivi kergesti leitav ka neile, kes seal varem käinud pole – viitadel on, tõsi küll, kirjas “Eestimaa kivide kuningas”, ja mina eksisin muidugi autoga metsa veidi ära, aga absoluutselt kõigile teistele on kivi kergesti leitav. Ma eksingi alati ära.
  2. Kõrgus ja rajad: madalapoolne, kõige kõrgemas kohas ainult 4.4 meetrit kõrge. Radu on igale tasemele, ehkki kerged on tõesti väga kerged. Alla ronimiseks on kivi ühele küljele lausa terve trepp ehitatud, ehkki mul on karvane kahtlus, et selle tegijad boulderdajate peale eriti ei mõelnud.
  3. Muud mugavused: kivi juures on ka lauake pingikestega. WC ja lõkkekoht on veel puudu.

Miinused:

  1. Kuna kivi asub metsas, siis kestab kuivamine kauem, nii et kui ei ole just parasjagu põuaaeg, on hea, kui leidub keegi, kes eelmisel õhtul üle kontrollb, kas kivi on kuiv. (Näiteks Tarmo. Hankige omale selleks puhuks Tarmo.)
  2. Metsas on sääsed. Vahendid on soovituslikud.
  3. Sammal. Kõik rahnud on soovitav jätta selliseks, nagu nad leiti, ehk siis leegiheitjad ja traatharjad tuleb koju jätta. Mõne raja lõpu muudab sammal tiba väljakutsuvamaks kui see võiks olla. Sammal on kivi ka kohati muredaks teinud, nii et võib esineda üllatuskukkumisi.

Ühe sõnaga, kui ei ole tahtmist Tartust kolm tundi Augu Suurkivile sõita ja siis esimese asjana mõne seitsmemeetrise slabi pealt ennast vigaseks kukkuda, siis minge pigem Pahklale.

DSC_0764

Mingisugune tee viib otse kivini, aga auto on soovitav tiba kaugemale jätta

Cruxi esindasid kivil Reet, Reena ja Tarmo. Viimase olemasolu on igal boulder-tripil hädavajalik, sest tal on matid, ta viitsib kasvõi eelmisel päeval kontrollimas käia, kas kivi ikka kõlbab, ja heal juhul võib ta kotist ka mingit küpsist leida. Kuna ronimine on sotsiaalne ajaviide, siis liitus meiega ka Tallinna ronijaid, aga kuna ma pole kindel, kas nad tahavad laulu sees olla, siis jäägu nad sel korral anonüümseks.

Soojenduseks kõlbasid lihtsamad rajad, nt Lazy Man’s Ladder. Soojaks seal eriti ei saanud, aga vähemalt tuli meiesugustele plastikuhuntidele ja toprope-kangelastele meelde, et kivi on katsudes terav ja jalanukid ei ole suured ja värvilised. Selle raja peal olid nad lihtsalt suured.

DSC_0660

Tarmo muidugi ei viitsinud päris lihtsate radade peal aega raisata, vaid tegi sooja slabidel.

DSC_0677

Tarmo ja Footwork For Beginners

Kuna allakirjutanu armastab krimpe ainult siis, kui need ei ole negatiivil, jäime heaga slabide juurde. Pärast lihtsamate slabide ära ronimist üritasime 2. ja 3. raja vahele veel ühte slabirada leiutada – eesmärgiga nurka mitte kasutada. Algusest keegi eriti kaugemale ei jõudnud, sest ehkki positiivil kõlbab jalanukiks kõik, mis vähemalt luubiga uurides silma hakkab, tundus see konkreetne osa rahnust eriti kiilas. Lõpuks me seal küll algasend leidsime, aga selleks ajaks oli Tarmo otsustanud, et ta tahab oma käenahka palju ägedamatele radadele jätta, ja mina leidsin, et ma ilmselt ei muutu tunni aja jooksul mingiks hoopis paremaks ronijaks, ja läksin hoopis lohutuseks pragu ronima, et “veel mingi rada kiiresti ära teha.” Ja siis kukkusin sealt kümme korda järjest. No Pain, No Gaini tulemus oli küll palju valu, aga mitte mingit erilist saavutust. Siis lonkis kohale tundmatu Tallinna ronija (kes tegelikult elab praegu hoopis Jaapanis) ja ronis selle kähku ja ilma erilisi pingutusi tegemata ära. Vigastatud käega. Motivatsioon on ilus asi, eriti kui ta sulle niimoodi otse näkku vahib.

Läksime selle peale teisele poole kivi midagi lihtsamat ronima.

DSC_0754

Reena ja tema Le Balance

Tarmol ja täiesti anonüümsetel Tallinna ronijatel hakkas vahepeal igav ja nad ronisid ära raja nr 10. Või tegelikult ma ei ole päris kindel, kas see on rada nr 10 või mingi uus projekt sellest sutsu vasakul.

DSC_0714

Nagu ma ütlesin – vähemalt ei kuku kõrgelt. Sammal lisas raja ülemisele osale veidi, hehe, värvi.

Kahe-kolme tunni möödudes olid vaeste saalironijate sõrmed igal juhul valusad ja tuli kotid kokku pakkida. Ei ole midagi teha: peab suveks palgata puhkuse võtma, kividele lähemale kolima ja Daniel Woodsi kombel kummikinnastega duši all käima, et sõrmenahad säiliksid. Äkki saab sel suvel lausa veel korra kivile, kui ilmaga veab.

Lõpetuseks väike illustratsioon korrektsest spottimisest. Ohutus ennekõike! Kõik on väga rahul.

DSC_0760