Sitsiiliasse ronima

Ma üritan tutvustada ronimissihtkohti, mis ehk Eesti ronijatele päris NII igapäevased ei ole. Sitsiiliat tutvustan suisa erilise rõõmuga, sest minu jaoks on see senistest sihtkohtadest üks vaieldamatu lemmik olnud. Nimelt on seal sama hea kivi kui Kalymnosel (selline vulkaaniline, tufasid on ja … põhimõtteliselt kui sa natukenegi hoiad, siis küll tema hoiab vastu), sama hästi polditud (st tihedalt, ega ma mõni ekstreemsportlane ei ole), aga mõnusalt lühikeste approach‘idega (ma ei ole alpinist, ma ei taha mägimatka, ma tahan ronida) ja ilma kogu selle sotsiaalse trallita, mis Kreekas on. St ma saan aru, et see ongi osade jaoks pool mõnu, et saad olla teiste ronijatega küünarnukis kinni ning iga 10 meetri tagant on roniasjade pood jne, aga mulle ausalt öeldes vahelduseks väga meeldis see, et enamvähem sai rahus ronida. Meil on peiksiga rahvusvaheline keel ka, hea on, kui ma saan rahus rõvedat nalja teha, ilma et peaks muretsema selle pärast, et kellegi kolmeaastane kuuleb koledat sõna.

View this post on Instagram

Brace yourself, months of #takemeback photos coming

A post shared by Rents (@rrrents) on

Meie olime sellises pisikeses linnakeses nagu San Vito Lo Capo (sitsiilia keeles San Vitu, hehehehe), kus on umbes 4700 kohalikku, aga olen aru saanud, et aprillis, eriti aprilli teises pooles on seal kõige populaarsem aeg. 2017 käisid seal alpiklubi Firn liikmed, kel kindlasti on sellest kuskil lademes pilte, aga esimese hooga ei suutnud ma neid internetist üles leida (siinkohal suur aitäh Priidule, kes mulle Sitsiiliat potentsiaalse sihtkohana soovitas). Küll aga leidsin ma täiesti juhuslikult Instagrammist Sitsiilia ronimise pilte vaadates kohe ühe 6B, mida meiegi üks hommik soojenduseks ronisime, lahe rada oli, kuigi mina päris #nopainnogain täägi välja ei otsiks, sest see oli lihtsalt väga mõnna ja hea flow‘ga, kuigi jõulise cruxiga (ja ronisime me seda loomulikult samuti palja ülakehaga ja sama muljetavaldavate lihastega – ja kiiver oli ka meil maas, et oleks küpsist süües millegi peal istuda):

Varastasin selle pildi nõnda häbematult, sest siit on väga hästi kivi struktuuri näha – ma ei tee nalja, see kivi on täiesti IMELINE.

Minu jaoks isiklikult oli aprilli algus juba natuke liiga palav, sest ma ei läinud sinna päikest võtma, vaid ronima, nii et alustasime oma päevi üsna vara ja otsisime pigem varju jäävaid kaljusid, sest kivi teatavasti hoiab jahedas paremini, endal jagub võhma kauemaks jne. Numbrites rääkides jäid temperatuurid meil märtsi lõpus – aprilli alguses vahemikku 10-18 kraadi, aga see nende 15 oli päikese käes selline, et süvaveesoolo (mida seal ka teha saab) tundus ikka väga ahvatlev mõte, mis sellest, et vesi oli samuti alles 15 kraadi kanti. Nii et minu väga subjektiivne seisukoht on, et märtsi lõpus minna on hea mõte, sest siis ei ole veel liiga palav ja rahvast pole liiga palju – peab ainult arvestama sellega, et restoranid avavad siis, kui neil on tuju avatud olla, mitte lähtuvalt uksel olevatest kellaaegadest, aga ma küll ei oska lubada, kas see olukord hooaja käima minnes kuidagi paraneb või mitte, kõlab nagu tüüpiline Itaalia suhtumine. Kui lähete aprillis, on rohkem rahvast ja parem rannailm ning saab süvaveesoolotada.

Huvitav oli see, et kuigi tegu on ilmselgelt turistidele suunatud kohaga, siis inglise keelt nad väga hästi ei rääkinud, minu itaalia keele riismed olid seal vägagi abiks (väikse vihjena ütlen, et kui hätta jääd, siis aeglasest hispaania keelest saavad nad üldiselt ka aru, hispaania ja itaalia keel on omavahel sarnasemad kui eesti ja soome) – ainult ühe korra tekkis segadus, sest ma ei saanudki aru, miks latte macchiato, mis absoluutselt igas teises kohvikus (nii Sitsiilias kui  ka välismaal) kuuma jooki tähendab, mulle ühes muidu viisakas restoranis külmana toodi … Samas, selles muidu väga uhke olemisega restoranis juhtus ka see, et isane kass kõndis meie kõrval oleva kaktuse juurde ja … märgistas seda, et siis rahulikult minema kõndida ja meid haisupilve sisse jätta. Ja kui ma mõtlema hakkan, siis juuksuris, kui mina ütlesin juuksurile, et mu peiksi eesmärk on calvo, tutto calvo, otsis ta pildi välja, et küsida, kas ta ikka saab aru, mida ma temaga teha tahan lasta ja et võiks ikka rohkem juukseid alles jätta. Aga see võis olla tingitud ka sellest, et ma tundun selline ebausaldusväärne.

Ahjaa, sõpradega tuli ka jutuks, et täiesti uskumatu, et meie tuttavad lastega ronijad (no andke andeks, lugevad 20-aastased, ma olen SELLES vanuses, kus on sellised teemad) lähevad koos lastega Kalymnosele, kus majutus on põhimõtteliselt alati pisikeses kööktoas, kui just rahakott puuga seljas ei ole, ning täiesti tavaline approach on 45 minutit ülesmäge rassimist – kui reis Sitsiiliasse maksab sama palju, majutus on tunduvalt meeldivam (st titel on päriselt ka mingit põrandal liikumise ruumi, teda saab normaalselt pesta jne), approach pole üldiselt ülesmäge rassimine, vaid 5-10 minutit rahulikku jalutuskäiku jne. Kohalikud tundusid sama meelt olevat, lapsi oli (eriti nädalavahetusel) kalju ääres vahel suisa mitu ja vähemalt üks crag tunduski olevat ekstra lastele mõeldud (crag nimega Zoo, kus kõik rajad olid maksimaalselt viiekad, nimedega nagu Jänku ja Kutsu). Ehk siis kui sa tahad oma ihuviljaga ronitripile minna, tundub see nagu üsna ideaalne sihtkoht – kui on tahtmist kokku hoida, pole nädalase või nii reisi puhul isegi ilmtingimata autot vaja (kui kuidagi linnakesse kohale saad), sest kohapeal on ka selliseid ronimiskohti, kuhu linnast kenasti 25 minutiga kohale jalutab ja kus ronimisrõõmu vähemalt 8a-ni jätkub.

View this post on Instagram

Mmmm, #cannolo 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

On mul nüüd midagi mainimata? Selle ehk mainiks ära, et minu reisikogemustest oli Sitsiilia kindlasti kõige parema toiduga. Väljas söömine ei ole megaodav lõbu, aga vähemalt minu meelest ei ole see ka oluliselt kallim kui näiteks Kreekas (kus see on põhimõtteliselt kohustuslik, sest võimalused kodus süüa teha on kesised, Sitsiilias on sul tõenäoliselt köök, võid kas või igal õhtul kodus süüa teha, ei pea ilmtingimata üldse väljas sööma). Pastatoidud olid megahead, kõik küpsetised olid täiesti IMELISED (ma ei tee nalja, ma ei ole elus nii head juustukooki saanud, kui siin) ja no kohv oli hea, isegi see üks õnnetu tass, mis mulle miskipärast külmalt serveeriti.

Greidid on minu hinnangul ausad, kuigi eks see on selline kõikuv väärtus, nagu ikka – et mõni 6c tundub fläshitav (olgu ausalt öeldud, et sedapuhku ei olnud, tehtavad olid keskmiselt küll) ja samas oma reisi esimese kukkumise sain 6a+ peal. Nii et seal on alati veidi mänguruumi. Ma olen hetkel oma elus selles faasis, kus ma üritan end harjutada mõttega, et kui mingi liigutus on raske, siis tuleb seda harjutada ka siis, kui see on 5b peal – sest muidu kipun ma greididesse kinni jääma ja ei taha “lihtsal rajal” aega raisata, kui võiks pigem mõnda keerulisemat asja projektida. Aga üldise arengu nimel on muidugi parem greide selle koha peal ignoreerida ja kõike teha, mis tegemist tahab ja äge tundub.

No ja kui keegi PÄRIS ekstreemsporti tahab, siis võib autoga Palermosse trippima minna, see on ikka väga ulme liiklus. Mõtlesin, et nüüd olen sellest tagatisrahast ilma, mis autorendis seifi läks, täielik ime, et sealt eluga tagasi saime. Mul on õrn süda, ma jään ikka ronimise juurde ja nii ekstreemseid asju rohkem ei proovi.

Kokkuvõttes soovitan soojalt – hea kivi, hästi polditud rajad, ausad greidid, lühike approach, imeline kliima. Kui õnnestub normaalse hinnaga lennupiletid saada, siis samas hinnaklassis teiste Lõuna-Euroopa ronireisidega (Hispaania, Kalymnos).