Suvel Arcosse ronima?

View this post on Instagram

This will be my view for few days 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kuigi Arco on ĂŒks Euroopa kĂ”ige kuulsamatest ronimissihtkohtadest, mida reklaamitakse kui paika, kus aastaringselt ronida saab, puperdas mul sĂŒda lennupileteid ostes ikka ĂŒsna korralikult – mul on kuuma kĂ€es keel kohe vesti peal, nii et kartsin, et kui ilmaga ei vea, on kĂ”ik halvasti. Saatus ei halastanud, kui me lennuk Ă”htul kell 9 Itaalias maandus, oli seal juba alanud kuumalaine ning vĂ€ljas jĂ€tkuvalt 30 kraadi. Terve jĂ€rgmise nĂ€dala jĂ€i ilm igapĂ€evaselt 30-38 kraadi vahele, nii et ega ma vĂ€ga mingit normaalset ronimisilma ei lootnud. Tegelikkuses selgus aga, et nn suvecragid, kuhu pĂ€ike pĂ€eval kas ĂŒldse ei paista vĂ”i paistab lĂ€bi puude, on isegi sellise ilmaga ronimiseks igati sobivad. Kestvust selle ilmaga muidugi polnud (meie korteris polnud konditsioneeri ka, nii et vĂ€ljaspool cragi haudusime kogu aeg), aga cragis oli ronimiseks ĂŒsna vĂ€ljakannatatav temperatuur.

Kuna me oleme need imelikud, kes lÀhevad kÔigi turistide lemmikkohta, aga siis tahaksid ikka seal privaatsust ja rahu, eelistasime me kaugemaid kohti, nii et pidime hommikuti ca 30-45 minutit sÔitma. Samas, muidu kurdetakse, et Arcos on kivi vÀga libe, aga meile ei tundunud asi sugugi nii hull, nii et ehk on siin ka mingi seos ja kaugemaid kohti pole veel nii libedaks poleeritud.

Esimesel pĂ€eval Ă€rkasime kell pool seitse ja lĂ€ksime Val Lomasone cragi. VĂ€ga hea ligipÀÀsuga, ca 15 minutit jalutamist, aga vĂ€hegi jĂ€rsematesse kohtadesse olid trepid ehitatud. Üldse on Itaalia nii perekeskne, et ronimisraamatutes on ka info juures kirjas, kuhu lastega ligi pÀÀseb ja kuhu mitte. Ronimisest ei tulnud mul siin vĂ€ga midagi vĂ€lja, aga see oli pigem selle pĂ€rast, et eelmise pĂ€eva ootamatu kuumus ja liigne pĂ€ike oli mu tĂ€iesti lĂ€bi vĂ”tnud – rajad tundusid Ă€gedad ja ĂŒlevalt oli imeline vaade kogu ĂŒmbritsevale. PĂ€ike jĂ”udis kohale ca poole ĂŒhe paiku, nii et seal tuleb vara alustada.

JĂ€rgmisel pĂ€eval Ă€rkasime samuti hommikul vara, aga selgus, et poleks vĂ€ga pidanudki – veetsime mitu pĂ€eva Val d’Algones, mis oli imeline otsus. Esiteks tuleb sinna 40 minutit sĂ”ita ja seejĂ€rel ĂŒlilĂŒhikese approachi kĂ€igus ĂŒle jĂ”e ukerdada, seega vĂ€hem rahvast. Teiseks on seal jĂ”es megakĂŒlm vesi, nii et 32 kraadist hoolimata oli tuul meeldivalt jahe. Kolmandaks pakuvad ka puud pĂ€ikese eest varju, nii et see riivas korraks, aga tĂŒĂŒtas ĂŒsna vĂ€he, seal saab kas vĂ”i terve pika pĂ€eva veeta (pildil olev 7a galore on mingil hetkel pĂ€ikese kĂ€es, aga umbes keskpĂ€evast alates taas varjus). PĂ€ris vee ÀÀres on kivi libedam, natuke kaugemates sektorites igati okei, radu viiekatest kuni 7c-ni. Raamatu (ja Holmsi sĂ”nade) kohaselt on seal mĂ”ned vĂ€ga meeldivad 7a-d – minul polnud selle ilmaga kestvust, et midagi jĂ€rjest puhtalt Ă€ra ronida, aga nĂ”ustun, et neil 7a radadel, mida meie proovisime, olid eraldiseisvad liigutused kĂ”ik vĂ€iksema vĂ”i suurema pusimisega tehtavad (vĂ€lja arvatud Viimase valsi ĂŒlinegatiivne crux, kus ma ei mĂ”elnudki vĂ€lja, kuidas ennast sellest ĂŒle punnitada – kĂ€tele oli umbes sada head nukki, ma ei osanud jalgadega midagi peale hakata). Igatahes oli see selgelt minu lemmikcrag, kĂ”ik rajad on vĂ€ga Ă€gedad, olgu see siis 6a vĂ”i 7a.

Ainult seda hoiataks, et viimased 2 km on ĂŒhe auto laiune kahesuunaline tee, kus eriti nĂ€dalavahetusel veidi ikka autosid liigub – ja need raisad ei paista kÀÀnakute tagant ja pooled neist ei armasta kiirust ka maha vĂ”tta. Minu jaoks oli cragi ja sealt Ă€ra saamine hulga rohkem ekstreemsport kui ronimine. Kasutasin kohalikelt Ă”pitud nippi ja lasin enne pimedat kurvi signaali, et enda olemasolust mĂ€rku anda – ja ĂŒhe korra pÀÀstis see kindlalt mu rendiauto, sest tĂ€nu sellele sai kurvi tagant tulev noormees kiiruse nii palju maha, et me ei pĂ”rganud kokku, vaid ma sain oma nina teepervele tĂ”mmatud ja tema napilt enne mu auto tagaosa pidama. KĂ”rvalistujal mul kĂ€ed vĂ€risesid, teise auto noormehed ainult naersid ja lehvitasid. Hirmus.

View this post on Instagram

At Finale Ampola #climbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ahjaa, kĂ€isime ĂŒhel hommikul ka sellises cragis nagu Finale Ampola. See on umbes kuni lĂ”unani varjus ja rajad on seal vĂ€ga vahvad. Üldiselt kerged rajad, aga ka mĂ”ned 7a-d ja vĂ€hemalt ĂŒhte 7b-d, raamatust nagu mĂ€letan, et oli neid rohkemgi. See oli muide vĂ€ga vahva crag, aga kuna vasakul (lagedal) oli ĂŒks lastegrupp, tahtsime neist vĂ”imalikult kaugele hoida ja hakkasime puude varjus ĂŒht 7a-d (Bastard Chef) tegema. Rada oli lahe, aga ma mĂ€rkasin kahe tunni jooksul enda peal jalutamas kahte puuki – ja kuna ma jĂ€lestan neid, vihastasin ja lĂ€ksin minema. 😀 Tegelikult saaks puudest eemal ka igasugu asju ronida, aga too oli populaarne pĂ€ev ja crag paksult rahvast tĂ€is, otsustasime oma rahulikku “tavacragi” ĂŒmber kolida. See oli Ă”ige otsus, sest ujuma minnes leidsin kohe veel ĂŒhe ja lĂ”puks jĂ€rgmisel hommikul neljanda puugi. Isegi kui teie neid EI jĂ€lesta, soovitan sinna minna ainult juhul, kui te vaktsineeritud olete, sest kogu Trentino kandis esineb puukentsefaliiti.

Mis muidu? Kui kipud kergesti raha laristama, on Arcost raske söögirahaga koju tulla, sest nii palju matkapoode pole ma mitte kunagi ĂŒhes kohas korraga nĂ€inud. HĂ€sti palju erinevate brĂ€ndide esinduskauplusi. Kusjuures neil lĂ€heb nii hĂ€sti, et vĂ€hemalt kahel poel oli eraldi mujal asuv esindus ainult lastevarustuse jaoks, tĂ€iesti ulme. La Sportiva esindus oli ĂŒksi sama suur kui Matkamaailm. Ehk siis linna minnes tasub osa rahast koju jĂ€tta, jÀÀb ehk rohkem alles.

Lisaks on selles linnas puhkepĂ€evadel ka nii mĂ”ndagi teha. On jĂ€rv, mille ÀÀrde ujuma minna. Saab ratta rentida ja nĂ€iteks lossi vaatama vurada (ĂŒhte paljudest) – vĂ”i sinna lihtsalt jalutada. Pisa on lĂ€hedal. Nii et pakub peale ronimise muud meelelahutust ka, mina jĂ€in kĂŒll rahule.

Sitsiiliasse ronima

Ma ĂŒritan tutvustada ronimissihtkohti, mis ehk Eesti ronijatele pĂ€ris NII igapĂ€evased ei ole. Sitsiiliat tutvustan suisa erilise rÔÔmuga, sest minu jaoks on see senistest sihtkohtadest ĂŒks vaieldamatu lemmik olnud. Nimelt on seal sama hea kivi kui Kalymnosel (selline vulkaaniline, tufasid on ja … pĂ”himĂ”tteliselt kui sa natukenegi hoiad, siis kĂŒll tema hoiab vastu), sama hĂ€sti polditud (st tihedalt, ega ma mĂ”ni ekstreemsportlane ei ole), aga mĂ”nusalt lĂŒhikeste approach‘idega (ma ei ole alpinist, ma ei taha mĂ€gimatka, ma tahan ronida) ja ilma kogu selle sotsiaalse trallita, mis Kreekas on. St ma saan aru, et see ongi osade jaoks pool mĂ”nu, et saad olla teiste ronijatega kĂŒĂŒnarnukis kinni ning iga 10 meetri tagant on roniasjade pood jne, aga mulle ausalt öeldes vahelduseks vĂ€ga meeldis see, et enamvĂ€hem sai rahus ronida. Meil on peiksiga rahvusvaheline keel ka, hea on, kui ma saan rahus rĂ”vedat nalja teha, ilma et peaks muretsema selle pĂ€rast, et kellegi kolmeaastane kuuleb koledat sĂ”na.

View this post on Instagram

Brace yourself, months of #takemeback photos coming

A post shared by Rents (@rrrents) on

Meie olime sellises pisikeses linnakeses nagu San Vito Lo Capo (sitsiilia keeles San Vitu, hehehehe), kus on umbes 4700 kohalikku, aga olen aru saanud, et aprillis, eriti aprilli teises pooles on seal kĂ”ige populaarsem aeg. 2017 kĂ€isid seal alpiklubi Firn liikmed, kel kindlasti on sellest kuskil lademes pilte, aga esimese hooga ei suutnud ma neid internetist ĂŒles leida (siinkohal suur aitĂ€h Priidule, kes mulle Sitsiiliat potentsiaalse sihtkohana soovitas). KĂŒll aga leidsin ma tĂ€iesti juhuslikult Instagrammist Sitsiilia ronimise pilte vaadates kohe ĂŒhe 6B, mida meiegi ĂŒks hommik soojenduseks ronisime, lahe rada oli, kuigi mina pĂ€ris #nopainnogain tÀÀgi vĂ€lja ei otsiks, sest see oli lihtsalt vĂ€ga mĂ”nna ja hea flow‘ga, kuigi jĂ”ulise cruxiga (ja ronisime me seda loomulikult samuti palja ĂŒlakehaga ja sama muljetavaldavate lihastega – ja kiiver oli ka meil maas, et oleks kĂŒpsist sĂŒĂŒes millegi peal istuda):

Varastasin selle pildi nĂ”nda hĂ€bematult, sest siit on vĂ€ga hĂ€sti kivi struktuuri nĂ€ha – ma ei tee nalja, see kivi on tĂ€iesti IMELINE.

Minu jaoks isiklikult oli aprilli algus juba natuke liiga palav, sest ma ei lĂ€inud sinna pĂ€ikest vĂ”tma, vaid ronima, nii et alustasime oma pĂ€evi ĂŒsna vara ja otsisime pigem varju jÀÀvaid kaljusid, sest kivi teatavasti hoiab jahedas paremini, endal jagub vĂ”hma kauemaks jne. Numbrites rÀÀkides jĂ€id temperatuurid meil mĂ€rtsi lĂ”pus – aprilli alguses vahemikku 10-18 kraadi, aga see nende 15 oli pĂ€ikese kĂ€es selline, et sĂŒvaveesoolo (mida seal ka teha saab) tundus ikka vĂ€ga ahvatlev mĂ”te, mis sellest, et vesi oli samuti alles 15 kraadi kanti. Nii et minu vĂ€ga subjektiivne seisukoht on, et mĂ€rtsi lĂ”pus minna on hea mĂ”te, sest siis ei ole veel liiga palav ja rahvast pole liiga palju – peab ainult arvestama sellega, et restoranid avavad siis, kui neil on tuju avatud olla, mitte lĂ€htuvalt uksel olevatest kellaaegadest, aga ma kĂŒll ei oska lubada, kas see olukord hooaja kĂ€ima minnes kuidagi paraneb vĂ”i mitte, kĂ”lab nagu tĂŒĂŒpiline Itaalia suhtumine. Kui lĂ€hete aprillis, on rohkem rahvast ja parem rannailm ning saab sĂŒvaveesoolotada.

Huvitav oli see, et kuigi tegu on ilmselgelt turistidele suunatud kohaga, siis inglise keelt nad vĂ€ga hĂ€sti ei rÀÀkinud, minu itaalia keele riismed olid seal vĂ€gagi abiks (vĂ€ikse vihjena ĂŒtlen, et kui hĂ€tta jÀÀd, siis aeglasest hispaania keelest saavad nad ĂŒldiselt ka aru, hispaania ja itaalia keel on omavahel sarnasemad kui eesti ja soome) – ainult ĂŒhe korra tekkis segadus, sest ma ei saanudki aru, miks latte macchiato, mis absoluutselt igas teises kohvikus (nii Sitsiilias kui  ka vĂ€lismaal) kuuma jooki tĂ€hendab, mulle ĂŒhes muidu viisakas restoranis kĂŒlmana toodi … Samas, selles muidu vĂ€ga uhke olemisega restoranis juhtus ka see, et isane kass kĂ”ndis meie kĂ”rval oleva kaktuse juurde ja … mĂ€rgistas seda, et siis rahulikult minema kĂ”ndida ja meid haisupilve sisse jĂ€tta. Ja kui ma mĂ”tlema hakkan, siis juuksuris, kui mina ĂŒtlesin juuksurile, et mu peiksi eesmĂ€rk on calvo, tutto calvo, otsis ta pildi vĂ€lja, et kĂŒsida, kas ta ikka saab aru, mida ma temaga teha tahan lasta ja et vĂ”iks ikka rohkem juukseid alles jĂ€tta. Aga see vĂ”is olla tingitud ka sellest, et ma tundun selline ebausaldusvÀÀrne.

Ahjaa, sĂ”pradega tuli ka jutuks, et tĂ€iesti uskumatu, et meie tuttavad lastega ronijad (no andke andeks, lugevad 20-aastased, ma olen SELLES vanuses, kus on sellised teemad) lĂ€hevad koos lastega Kalymnosele, kus majutus on pĂ”himĂ”tteliselt alati pisikeses kööktoas, kui just rahakott puuga seljas ei ole, ning tĂ€iesti tavaline approach on 45 minutit ĂŒlesmĂ€ge rassimist – kui reis Sitsiiliasse maksab sama palju, majutus on tunduvalt meeldivam (st titel on pĂ€riselt ka mingit pĂ”randal liikumise ruumi, teda saab normaalselt pesta jne), approach pole ĂŒldiselt ĂŒlesmĂ€ge rassimine, vaid 5-10 minutit rahulikku jalutuskĂ€iku jne. Kohalikud tundusid sama meelt olevat, lapsi oli (eriti nĂ€dalavahetusel) kalju ÀÀres vahel suisa mitu ja vĂ€hemalt ĂŒks crag tunduski olevat ekstra lastele mĂ”eldud (crag nimega Zoo, kus kĂ”ik rajad olid maksimaalselt viiekad, nimedega nagu JĂ€nku ja Kutsu). Ehk siis kui sa tahad oma ihuviljaga ronitripile minna, tundub see nagu ĂŒsna ideaalne sihtkoht – kui on tahtmist kokku hoida, pole nĂ€dalase vĂ”i nii reisi puhul isegi ilmtingimata autot vaja (kui kuidagi linnakesse kohale saad), sest kohapeal on ka selliseid ronimiskohti, kuhu linnast kenasti 25 minutiga kohale jalutab ja kus ronimisrÔÔmu vĂ€hemalt 8a-ni jĂ€tkub.

View this post on Instagram

Mmmm, #cannolo 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

On mul nĂŒĂŒd midagi mainimata? Selle ehk mainiks Ă€ra, et minu reisikogemustest oli Sitsiilia kindlasti kĂ”ige parema toiduga. VĂ€ljas söömine ei ole megaodav lĂ”bu, aga vĂ€hemalt minu meelest ei ole see ka oluliselt kallim kui nĂ€iteks Kreekas (kus see on pĂ”himĂ”tteliselt kohustuslik, sest vĂ”imalused kodus sĂŒĂŒa teha on kesised, Sitsiilias on sul tĂ”enĂ€oliselt köök, vĂ”id kas vĂ”i igal Ă”htul kodus sĂŒĂŒa teha, ei pea ilmtingimata ĂŒldse vĂ€ljas sööma). Pastatoidud olid megahead, kĂ”ik kĂŒpsetised olid tĂ€iesti IMELISED (ma ei tee nalja, ma ei ole elus nii head juustukooki saanud, kui siin) ja no kohv oli hea, isegi see ĂŒks Ă”nnetu tass, mis mulle miskipĂ€rast kĂŒlmalt serveeriti.

Greidid on minu hinnangul ausad, kuigi eks see on selline kĂ”ikuv vÀÀrtus, nagu ikka – et mĂ”ni 6c tundub flĂ€shitav (olgu ausalt öeldud, et sedapuhku ei olnud, tehtavad olid keskmiselt kĂŒll) ja samas oma reisi esimese kukkumise sain 6a+ peal. Nii et seal on alati veidi mĂ€nguruumi. Ma olen hetkel oma elus selles faasis, kus ma ĂŒritan end harjutada mĂ”ttega, et kui mingi liigutus on raske, siis tuleb seda harjutada ka siis, kui see on 5b peal – sest muidu kipun ma greididesse kinni jÀÀma ja ei taha “lihtsal rajal” aega raisata, kui vĂ”iks pigem mĂ”nda keerulisemat asja projektida. Aga ĂŒldise arengu nimel on muidugi parem greide selle koha peal ignoreerida ja kĂ”ike teha, mis tegemist tahab ja Ă€ge tundub.

No ja kui keegi PÄRIS ekstreemsporti tahab, siis vĂ”ib autoga Palermosse trippima minna, see on ikka vĂ€ga ulme liiklus. MĂ”tlesin, et nĂŒĂŒd olen sellest tagatisrahast ilma, mis autorendis seifi lĂ€ks, tĂ€ielik ime, et sealt eluga tagasi saime. Mul on Ă”rn sĂŒda, ma jÀÀn ikka ronimise juurde ja nii ekstreemseid asju rohkem ei proovi.

KokkuvĂ”ttes soovitan soojalt – hea kivi, hĂ€sti polditud rajad, ausad greidid, lĂŒhike approach, imeline kliima. Kui Ă”nnestub normaalse hinnaga lennupiletid saada, siis samas hinnaklassis teiste LĂ”una-Euroopa ronireisidega (Hispaania, Kalymnos).

 

Ronimine Dahabis, Egiptuses

View this post on Instagram

Roadside art

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kuna Dahab pole ronimissihtkohana kindlasti selline Meka nagu Kalymnos vĂ”i Antaalia, mĂ”tlesin paar sĂ”na selle kohta kirja panna, ehk kedagi kĂ”netab ja saab siit ideid. Aga alustuseks taustast – milliste eesmĂ€rkidega sinna ronima minna?

Minu isiklik seisukoht on, et kui sa tahad tĂ”sist trenni ja ehk isegi greidi nihutada, siis ei ole Dahab see pĂ€ris SEE sihtkoht, sest cragis on radu ehk paarkĂŒmmend, mitte sadu vĂ”i tuhandeid, nagu mĂ”nel pool. Selliste eesmĂ€rkidega mine pigem ĂŒhte neist eelmainitud sihtkohtadest vĂ”i kas vĂ”i mĂ”nda sellisesse Hispaania kanti, kus kĂ”ik kĂ€e-jala juures (kuigi siis pead  lisaks julge ka olema, vĂ€hemalt minu pĂ”gus kogemus erinevate Hispaania cragidega ĂŒtleb, et esimene polt kipub nii maismaal kui ka saartel nii kĂ”rgel olema, et inimestel (mitte minul muidugi, aga inimestel) on sohikepid kaasas). Kui oled pĂ€ris algaja, siis ma ka Dahabi ei soovitaks, kui sa just pole valmis vaeva nĂ€gema, sest seal on samasugune libe graniit, nagu Soomes, mis vĂ”ib esimesel hooajal ehk pisut heidutavalt mĂ”juda – sel juhul mine Kalymnosele, kus lihtsad rajad on tĂ”esti lihtsad, inimesed vĂ€ga mĂ”istvad ja ankrud ĂŒldiselt klipitavad, st on varuvĂ€ljapÀÀs olemas, kui ikka kĂ€ed vĂ€risevad ja end ĂŒmber siduda ei julge.

Aga kui oled juba siin-seal kĂ€inud ning iga kord, kui hakkad kodus jĂ€rjekordsest ronireisist rÀÀkima, hakkab kaaslane vastuseks karjuma, on tĂ€pselt sobiv hetk soovitada hoopis talvist basseinipuhkust Dahabis ning kohapeal sĂŒĂŒtult mainida, et “muide, siin saab ronida ka … ja vaata imet, ma olen kogemata sussid kaasa pakkinud”. VĂ”i kui tahad lihtsalt midagi uut avastada. VĂ”i kui tahad puhkust, mille kĂ”rvalt natuke ka ronimist nautida. Hetkel on seal ainult ĂŒks klubi, mis juba 20 aastat ĂŒritab kohalikku ronimist arendada – praegu on Sinai Rock Climbing veel Desert Diversi all, aga neil on plaanis sukeldumine ja ronimine selgemalt eraldada, nii et igaks juhuks panen mĂ”lemad nimed kirja, kuigi koduleht on veel ĂŒhine. Nad ise reklaamivad eelkĂ”ige boulderdamist ja seda on seal tĂ”esti PALJU ja vĂ€ga erinevale tasemele (9 sektorit, ĂŒle 400 raja), aga meie mĂ”tlesime, et tahaks eelkĂ”ige siiski liidida – nii et boulderdasime ainult kaks poolikut pĂ€eva ja selle kohta oskan öelda nii palju, et vĂ”rreldes sportronimisega hoidis boulderradadel kivi ĂŒllatavalt hĂ€sti. SlÀÀbid olid libedad kĂŒll, aga mitte liigselt ja boulderdamine OLI seal vĂ€ga nauditav.

Lisaks on Egiptus meie mĂ”istes ĂŒle mĂ”istuse odav, nii et meie maksime selle eest, et keegi esimesel pĂ€eval meile erinevaid crage tutvustaks, vajadusel julgestaks (meid oli paaritu arv) ja selgitaks, kus ja kuidas. Hinna sees oli ka beduiin, kes tegi teed ja pakkus lĂ”unat ning kui ma Ă”igesti mĂ€letan, oli kogu selle nalja hind 30 eurot nĂ€gu. Samas, kohtasime seal ka Ukraina noormehi, kes olid lihtsalt taksoga kĂ”rbesse sĂ”itnud, telgi ĂŒles pannud ja elasid nĂ€dal aega jĂ€rjest seal, paludes vahel, et me neile vett tooksime (seda hinda ma mĂ€letan, 10liitrine veetĂŒnn oli tĂ€pselt 1 euro, kuigi linnas elades topitakse sulle igalt poolt tasuta puhast vett, et sa jumala eest haigeks ei jÀÀks, sest haiged turistid teatavasti istuvad hotelli peldikus, mitte ei kuluta raha), nii et soovi korral on vĂ”imalik enamvĂ€hem ainult lennupiletite hinnaga lĂ€bi ajada.

Muide, tahaksin eraldi vĂ€lja tuua Ukraina kolleegide viisakuse – pĂ”hjustel, mida ma siinkohal pikemalt lahkama ei hakka, juhtus nii, et pidin jĂ€tma ĂŒhe mailloni ĂŒhele eriti vastikule 6C-le. Kui jĂ€rgmisel pĂ€eval noormeestega taas kohtusime, ulatas ĂŒks neist viisakalt mulle mu jubina, lausudes: “Te vist unustasite selle seinale, me tĂ”ime alla.” Just-just, teeme kĂ”ik nĂ€o, et just hajameelsuse pĂ€rast need seinale jÀÀvadki. 😀

Sportronimisest (kuskil lĂ€heduses saab ronida ka tradi, aga sellest ei tea ma midagi, nii et seetĂ”ttu pole seda siin postituses ka ĂŒldse kajastatud). Praeguse seisuga on seal neli cragi, kuigi arendustegevus kĂ€ib kogu aeg (just öeldi, et paari kuu pĂ€rast tuleb uus rajakeeraja 350 poldiga), ja radu on viiekatest kuni 7C-ni. Ehk siis Adam Ondra, kui sa seda loed, siis SINUL ei ole seal midagi teha. KĂ”igil teistel ikka natuke on, minu jaoks olid mitmed 6C-d selgelt karmima otsa 6C-d. Kivi on pisut libedavĂ”itu graniit, nii et sellega harjumine vĂ”tab natuke aega – aga kui oled paar korda Soomes kĂ€inud, tunned end ilmselt ĂŒsna koduselt. Hetkel on ronimist seal piisavalt ehk nĂ€dalaks-kaheks (meil oli viis ronimispĂ€eva ja ĂŒhte cragi me ĂŒldse ei jĂ”udnud ning neist kolmest, kuhu jĂ”udsime, jĂ€id ka mitmed rajad ajapuudusel katsumata). Meiega oli koos ka ĂŒks natuke kogenum kala, kes alles hiljuti esimese 7C kirja sai, ning ka tema ei olnud pĂ€rast ĂŒhte nĂ€dalat veel tĂŒdinud, vaid leidis, et tegemist on kĂŒllaga ning et ka raskemad rajad on head ja hĂ€sti polditud – ainult ankrud jĂ€tsid mĂ”nes kohas soovida, st mĂ”ne lĂŒhikese soojendusraja lĂ”pus oli nĂ€iteks ainult ĂŒks polt, mis on minu meelest laskumiseks ebameeldiv turvarisk ka kĂŒmnemeetrisest rajast rÀÀkides. Õnneks oli tĂ”esti tegu radadega, kus sai kenasti nii ĂŒles kui ka alla ronida – ja ma muidugi lĂ€ksin kaebama, sest seal ronitatakse ka pĂ€ris algajaid, ning kuulsin, et neil on plaanis hiljemalt mĂ€rtsis (Egiptuse ajaarvestuse jĂ€rgi tĂ€hendab see ilmselt maid) igale poole korralikud ankrud teha, poldid olevat juba tellitud.

Teine asi, mida tuleb silmas pidada, on see, et laskuda tuleks alati rada mööda, sest kui hakata teiselt poolt kivi alla tulema, vĂ”ib seal olla lahtisi tĂŒkke jms. Üldse on see kant, kus tasub kiiver peas hoida, sest kergemad rajad on kenasti puhtaks nĂŒhitud, aga projektisime seal nĂ€iteks ĂŒhte 7A-d ja selle pealt pudenes kĂŒll ĂŒht-teist, sest ilmselgelt seal nii palju liiklust ei ole. Selle jutu peale nĂ€itan ma muidugi kohe pilti, kus mul ei ole kiivrit sel lihtsal pĂ”hjusel, et ma istusin just selle peal (mille jaoks te siis kiivreid ostate?) ja unustasin selle pĂŒsti tĂ”ustes pĂ€he panna. Teie Ă€rge nii tehke, olge paremad.

View this post on Instagram

#climbing đŸ§—â€â™€ïžâ˜€ïžâ€

A post shared by Rents (@rrrents) on

See oli vist kogu reisi peale mu lemmikrada, ainult 6A, aga mitmete Àgedate liigutuste ja lahedate underclingidega.

View this post on Instagram

Adventure time ❀

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma ei tea, kas see oli nĂŒĂŒd vĂ€ga hea reklaamtekst, sest uuesti ĂŒle lugedes kerkis minu enda jaoks esile see, et libe kivi, mis kohati kaela pudeneb ja iga kord isegi ankruga ei lĂ”ppe, aga tegelikult oli see megalahe kogemus. Selles mĂ”ttes, et niisama ronimas oleme me kĂ”ik ilmselt juba paar korda kĂ€inud, vahel tahaks ka Elamusi. Mitte ilmtingimata selliseid, et enne seda elukindlustuse limiiti peab tĂ”stma, aga midagi teistsugust, mis selgelt eristuks ja meelde jÀÀks. Ning rajad olid megalahedad, tee oli hea, inimesed vĂ€ga sĂ”bralikud ja kogemus unustamatu. Kui eesmĂ€rk on talvine puhkus, kus saaks lesimist ronimisega ĂŒhendada, siis see on suurepĂ€rane valik. See, et puhkepĂ€evadel saab 30 eurtsi eest sukelduma minna (vaata pilte nĂ€iteks siit) on imeline lisaboonus.

Ühe raja lugu

See algas
ammu. TĂ”enĂ€oliselt juba 2010. aasta sĂŒgisel, kui ma endale bouldermati hankisin ja usinalt rahne paitasin. Üks esimesi lemmikuid oli  Pahkla Suurkivi (Eestimaa Kivide Kuningas), mille lumm ja kutse mind sestsaadik pidevalt jĂ€litab. Ă„Ă€rmiselt mitmekesine rajavalik just algajatele ning kesktasemele vĂ”imaldas mul toona end alati tĂ€iesti tĂŒhjaks ronida.

See on paratamatult naljakas, et ronijad on kohati nagu silmaklappidega loomad
me kipume mĂ€rkama radu, mis jÀÀvad meie vĂ”imekuse piiresse vĂ”i sellest natuke ĂŒlespoole, ent haardest vĂ€lja ulatuvaid radu me enamasti ignoreerime. Loodetavasti ignoreerime neid ĂŒksnes senikaua, kuni lĂ”puks piisavalt tugevaks saame ja vĂ”idukalt nendegi tipus seisame. Paraku vĂ”ivad mĂ”ned rajad unustusse vajuda ning seetĂ”ttu hoopiski ronimata jÀÀda.

Õnneks minu rajaga sel korral niimoodi ei lĂ€inud. PĂ€rast aastaid kestnud kivi patsutamist ning lugematuid ringe paremalt vasakule ja vastupidi, jĂ”udsin ĂŒhe kohani, mis mind varem suhteliselt kĂŒlmaks oli jĂ€tnud. Ma arvan, et iga ronija elab mingil perioodil lĂ€bi paradigma nihke. Etappidena vĂ”iks see kulgeda niimoodi, et esialgu on tĂŒhjus, siis teadvustamine (enamasti vormis „F
 that sh
it’s too hard“), lootuse tĂ€rkamine („What if?“) ja siis tĂ”sine ning motiveeritud liikumine sihi suunas, mis mĂ”nikord pÀÀdib eduga vĂ”i siis silmipimestava hĂ€vinguga (crush or crash).

Crimpy_1

Raja keskosa krimpide otsimine

Minul lĂ€ks muidugi lootusest reaalsete katseteni mitu aastat aega. Esimesed hĂ€belikud puudutused tegin ilmselt 2015. aastal. Ego sai haiget
kĂ”vasti. Ma ei suutnud teha ĂŒhtegi liigutust, ei suutnud isegi stardiasendit hoida.

2016. aastal lendasin peale mĂ”ttega, et stand start on nĂ”rkadele ja tĂ”elised mehed alustavad ikka ahtriga matilt. See polnud tark mĂ”te. Kuna ma polnud reaalselt pĂŒstistardi liigutusi teha suutnud, siis ahterlĂ€hte puhul oli lootust kordades vĂ€hem. Tulevik paistis tume.

Crimpy_2

Juba paistabki jÀrgmine krimp

2017. aasta suvel olin ma ĂŒsna hĂŒvas vormis, ent mu sĂ”rmed olid tiba tundlikud ja ÀÀrmist krimbijĂ”udu nĂ”udva raja otsustasin ma tervisele mĂ”eldes vahele jĂ€tta. Lisaks oli mul kerge pĂ”lvevigastus, mis ilmselgelt mind tagasi hoidis.

Liigume edasi 2018. aastasse. Mul oli kivile mĂ€rksa parem ligipÀÀs ning terve talve- ja kevadperioodi jooksul olin vaatamata hĂ€disele pĂ”lvele omajagu trenni tehtud. MĂ”tlesin, et vajan „suurte poiste“ kombel endale samuti projekti. Pahkla kivi oli endistviisi lĂ€hedal. JĂ€tkasin tihedate treeningutega (nii ronimisspetsiifiliste kui ĂŒldfĂŒĂŒsiliste) ja otsustasin hiliskevadest alates regulaarselt projekti proovimas kĂ€ia. Mul oli tohutult palju Ă”nne selles mĂ”ttes, et nĂ€gin pidevat progressi. Olgu siis kas vĂ”i kĂ”ige vĂ€iksemates nĂŒanssides: sĂ”rmede tĂ€pne paigutus, keha kallutamine Ă”igel hetkel, nurk varba asetamisel jne. VĂ€liprojekti Ă€raronimine ei sĂ”ltu paraku ĂŒksnes fĂŒĂŒsilistest ja vaimsetest vĂ”imetest. Juuni lĂ”pus olin ma valmis alustama tĂ”eliste katsetega. Olin kĂ€tte saanud (arvatavasti) töötava beeta ning sĂ”rmed olid piisavalt tugevad, et krimpida
peaaegu kĂ”ike, sest viimane kĂŒlgkrimp oli senini mulle kĂ€ttesaamatuks jÀÀnud, ent ma olin kindel, et kui suudan sellest edasi liikuda, siis topout on tĂ”enĂ€oliselt lihtne, sest seal on suurepĂ€rased kohad mĂ”lemale kĂ€ele (kogu ĂŒlejÀÀnud rajaga vĂ”rreldes). Siis tuli kuumalaine. PĂ€evasel ajal oli pea vĂ”imatu normaalselt ronida, ent tahtmine oli tohutu. Tunne oli hea ja siis hakkasidki ootama seda tillukest akent, mis jahedamate temperatuuride ja hĂ€mariku vahele jÀÀb.

Crimpy_3

Jalg paika

14. juulil ronisin Augu kivil, pĂŒhapĂ€eval tulin Pahkla kivile, ent ilm oli liiga palav karmideks katseteks. TĂ€nu Rentsile sain vĂ€hemalt blogi jaoks poosepilte. EsmaspĂ€eval lĂ€ksin ĂŒksi kivile hiljem Ă”htul, et ise rada proovida, ent temperatuur oli veel tiba kĂ”rge ja sĂ”rmenahk eelnevatest pĂ€evadest omajagu hell. Otsustasin teisipĂ€eval sĂ”bra juures sisetrenni teha, kolmapĂ€eval ronivaba pĂ€eva vĂ”tta ning neljapĂ€eva Ă”htul hilja taas proovima tulla, kuna reedeks lubas vihma ning seejĂ€rel lĂ€inuks omajagu aega raja kuivamiseks.

NeljapĂ€eva, 19. juuli Ă”htu. Üksi hĂ€mariku eel metsas viibides on kĂ”ik meeled niikuinii pingul. Sa teed soojendusringi, ronid lihtsaid ja keskmisi radu, puhastad raja veel korra ĂŒle ning vead matid kohale. Tunne on hea, elevus ja pinge saadavad sind igal sammul. VĂ”tad positsiooni sisse
ja lĂ€hed. Esimene katse oli suurepĂ€rane. Suutsin hoida ĂŒlemist kĂŒlgkrimpi ja teha liigutuse tipu suunas, aga pĂ€ris Ă”iget kohta ei tabanud ja pudenesin alla. SEE LÄHEB NÜÜD
muid mĂ”tteid enam ei olnud. MĂ”ned rahustavad minutid
igaks juhuks lendab sĂ€rk, sest lubasin endale, et send go tuleb sĂ€rgita. Asetan kĂ€ed krimpidele ja tĂ”mban. Edasi on ĂŒksnes flow
ideaalne liikumine, mitte midagi ĂŒleliigset ja jĂ€rsku oled sa kivi otsas, sĂ€rgita ja surfipĂŒkstes
ja sa tunned
TUNNED kĂ”ike ja korraga hĂ€maras metsas. Seda on keeruline kirjeldada ja see tunne oli tohutult kompleksne, aga Ondra enda sĂ”nad on kĂ”ige paslikumad: „I just felt really-really happy
“. Umbes kĂŒmme ronipĂ€eva sel aastal ning möödunud aastate peale kokku ka ca 10 ronipĂ€eva. Aega lĂ€ks palju, aga tunne on seda vĂ”imsam. Minu kĂ”ige vingem FA on saanud tĂ”eks. SĂ”brannale kinkisin raja nimetamise au ning tema pakutud variantidest kĂ”las kĂ”ige sobivamalt Powered by the Mighty Crimplords. Raskusastmega on keerulisem, kuna mul pole ĂŒhtegi sellist pikaajalist projekti varem ette tulnud. Üsna lĂŒhike ja krimbiekspertidele ilmselt hĂ€sti sobiv rada. Esialgne arvamus on 7A+.

Crimpy_4

NĂŒĂŒd lĂ€heb pĂ”nevaks

Õnneks on veel SDS ka olemas. See lisab asjale omajagu vĂŒrtsi ja toob kivi juurde peatselt tagasi.

 

 

Ronimistreeningute ĂŒldinfo (Hooaeg 2017-2018)

Hei! Uus ronimishooaeg on juba alanud ning see on endaga kaasa toonud mÔned muudatused:

  • Kuna hooaja alguses on trennis palju rahvast toimub ronimine suurel seinal kahes rĂŒhmas. Esimene rĂŒhm saab ronida suurel seinal alates 18.00-19.30. Teine rĂŒhm on lubatud suurele ronimisseinale 19.30-21.00.
  • Selleks, et treenerid saaksid teile rohkem abiks olla ja et ei tekiks jĂ€rjekordi suurel seinal, palume teid ennast registreerida enne uue nĂ€dala algust, lisades enda nime tabelisse. Tabel postitatakse iga nĂ€dala lĂ”pus FB Tartu Kaljuronimisklubi Crux gruppi.
    Palume vĂ”tta tabeli tĂ€itmist tĂ”siselt, kuna see aitab trenne produktiivsemalt lĂ€bi viia ning samal ajal annab ĂŒlevaatliku pildi trennis osalejate arvust.
  • Oktoobri esimesest nĂ€dalast hakkavad toimuma treeningud algajatele. Toimumisajad on jĂ€rgmised: K ja P alates kella 18:30. Treeningud viib lĂ€bi peatreener.
  • Alates septembrist on meil Tartu seinal uued treenerid:

    Sergei Nazarenkosergei

    Juhani Almers
    juhani.jpg

    Oleg Ivanov
    oleg

    Nele Uibo
    OLYMPUS DIGITAL CAMERA

    NadeĆŸda BolĆĄakova
    nadja

 

Kasulik info:

Kaljuronimistrennid toimuvad Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi ronimisseinal. (Ujula 4, Tartu)

T 18.00-21:00 (1 rĂŒhm 18.00-19.30, 2 rĂŒhm 19.30-21.00)

K 18:00-21:00 (1 rĂŒhm 18.00-19.30, 2 rĂŒhm 19.30-21.00)

R 18:00-21:00 (1 rĂŒhm 18.00-19.30, 2 rĂŒhm 19.30-21.00)

P 18:00-21:00 lisatrenn + jÔusaali aeg

Algajate trennid

K 18:30 -21.00

P 18:30-21.00

Hinnakiri on leitav Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi kodulehekĂŒljel http://sport.ut.ee/harrastussport/hs_alpinism/

KĂŒsimuste korral palun pöörduge peatreeneri poole:

Sergei Nazarenko (Tartu Kaljuronimisklubi Crux)

e-mail: sergeinazarenko89@gmail.com

BoulderRock Plunges

16. juulil oli Hara sadama ĂŒmbruses kĂ”vasti askeldamist. Veed oli vallutanud ronijate eskaader, mis transportis soovijaid kai pealt ronimisradade algusesse. Eestimaa esimene ĂŒksnes sĂŒvaveesoolole pĂŒhendatud ronimisvĂ”istlus vĂ”is alata. Lauri, Madis ja Ruslan olid ĂŒhtekokku loonud ja tĂ€histanud 11 varieeruva raskusega rada, mis pakkusid ronimisrÔÔmu nii algajaile kui ka pisut kogenumatele. Ühtekokku sai vee- ja ronimisrÔÔmu tunda ca 40 osalejat. Ühtlasi nautisid suurepĂ€rast suveilma ka paljud pealtvaatajad. Lisaks ronimisele sai oma oskusi proovile panna vee kohale tĂ”mmatud tasakaalulindil ning lÔÔgastuda telksaunas.

IMG_5719

Paatide puuduse ĂŒle kurta ei saanud

Mitmed cruxikadki kĂ€isid sĂŒvaveesoolot proovimas. Kohal oli Rasmus koos Triinuga, Reena, Anu ning Tarmo. Lisaks tulid kohalikele ronijatele konkurentsi pakkuma kĂ”vad ronijad LĂ€tist ning ronisĂ”brad Soomest. Tervelt 6 vĂ”istlejat meeste kategoorias lĂ€bis kĂ”ik rajad. Cruxikad nautisid head ilma ning ĂŒlemÀÀra hullu ei pannud. Mul endal polnud eriti suurt motivatsiooni pikalt pingutada (pole pĂ€ris kivi ja muu elitaarne bs) ning pĂ€rast 8 raja lĂ€bimist pakkisin asjad kokku ning lĂ€ksin hoopis rahne otsima. Seega ei oska ma öelda, mis toimus mitteametliku osa ajal, ent ma usun, et kĂ”igil oli hiiglama tore. Kogu ĂŒritus oli vĂ€ga hĂ€sti korraldatud ning pakkus ohtralt rÔÔmu kĂ”igile ronijatele. Suured tĂ€nud korraldajatele!

IMG_5704

PÀÀsesingi paadist rajale

Meie suundusime hoopis Kuusalu kandis asuvale Kupukivile. Kahjuks asus kivi keset viljapĂ”ldu metsasaarel (vĂ”i pigem vĂ”sasaarel) ning seal ronimine eeldaks lisaks kivi puhastamisele ka ohtralt vĂ”sa kĂ”rvaldamist. Kivi potentsiaali arvestades polnud see tol hetkel vaeva vÀÀrt. Siiski panime sussid jalga ja proovisime ĂŒhte slabjat nurka ronida. SeejĂ€rel kĂ€isime korra Jaanukse kivi otsimas, ent selleni jĂ”udmiseks oleks olnud tarvis minna lĂ€bi veisekopli ning vĂ€ikse koeraga ei paistnud see vĂ€ga mĂ”istlik teguviis. Selle asemel sĂ”itsime edasi Augu kivile, kus ma ronimise asemel hoopis rannas vette hĂŒppasin, et kordki pĂ€eva jooksul end mĂ€rjaks kasta. KĂ”ige selle jĂ€rel tuli juba mĂ”nus rammestus peale ning pĂ€eva vĂ”is igal juhul kordalĂ€inuks pidada.

Jaanibouldering

Sel aastal otsustasime koos Katriniga jaanid pisut teistmoodi mööda saata ning tavapĂ€rase Olhava reisi asemel kohalikke rahne patsutada. Alustasime 23. juuni lĂ”unal Loksa lĂ€histelt Mardimiku kivilt. Kivi peaks meie ronijatele ĂŒsna kenasti teada olema, kuna möödunud aastal oli sellel Boulderrocki raames hulganisti vĂ”istlusradu tĂ€histatud ning nii mĂ”nigi cruxikas sai juba siis kivi hoolega paitada. Algajatele on see vĂ€ga sobilik kivi, kuna kĂ”ik rajad on lihtsad ja ronitavad. EdasijĂ”udnute puhul on tegemist pigem soojenduskiviga. Muuseas kohtusime ka Tallinna alpinistidega, kes samuti ĂŒsna osavalt kivi kraapisid. PĂ€rast radade ronimist oli keha juba piisavalt soe, et suunduda edasi jĂ€rgmisele kivile.

P1120583.JPG

Tarts VS Crouching Tiger

P1120595

Katrin ja Stone Dance

Kiviheinamaa (KĂ€rga) kivi asub ĂŒsna Mardimiku kivi lĂ€hedal, mööda kruusateed edasi sĂ”ites u 2,5 km kaugusel. Loksa poolt tulles paremat kĂ€tt tee ÀÀres on viit, mis osutab kivi asukohale metsa sees. Paarisaja meetri kauguselt pĂ”lislaanest leiabki otsija hea Ă”nne korral kivimĂŒraka. Niiske laas tĂ€hendab aga seda, et 90% ajast on kivi niiske vĂ”i mĂ€rg. Hea ronimispĂ€eva eelduseks on vĂ€hemalt paari pĂ€eva pikkune eelnev kuiv periood, ent sellegi puhul pole head tingimused alati kindlustatud. 23. juunil oli kivi aga imekombel peaaegu tĂ€iesti kuiv ning me saime hakata hoolega uusi radu kaardistama. Panengi jĂ€rjest uute radade iseloomustuse ja nimed siia blogisse kirja. Kunagi jĂ”uavad need ehk ka Climbestonia lehele.

Kivi ise on ĂŒle 5m kĂ”rgune ja bouldermatt on kindlasti vajalik, kuna allasaamine vĂ”ib olla probleem. KĂ”ige lihtsam variant on asetada matt madalama kivi poole juurde (Desperationi juures) ning sinna hĂŒpata vĂ”i ronida alla mööda Desperationi juures asuvaid puid. Metsa tĂ”ttu on ka putukaid omajagu ning sÀÀsetĂ”rjevahend on kindlasti kasulik kaasa haarata. Kivi on ĂŒsna kare ning sööb seetĂ”ttu hoolega sĂ”rmenahka.

Alustan kĂ”ige pikema kĂŒljega, kust leiab lihtsama slabisektori:

I Monkey Says – lihtne slab praost paremal, vĂ€ltimaks liiga lihtsat vĂ€ljakutset vĂ”ib prao elimineerida, ent isegi ilma praota on rada maksimaalselt V1 raskusega (pigem V0)

II Monkey Does – lihtne slab seina keskel, kĂ€tele ja jalgadele on korralikud kohad olemas, raskusaste on samavÀÀrne Monkey Says rajaga

III Joyride – tĂ”enĂ€oliselt kĂ”ige lihtsam rada rahnul, jÀÀb slabiseina vasakusse serva ning hĂ”lmab hĂ€id servi jmt nii kĂ€tele kui ka jalgadele

k6rga1.jpg

Teine sektor jÀÀb slabist vasakule ning hÔlmab teravaid krimpe ja taskuid, mis nÔuavad omajagu sÔrmejÔudu ning -nahka:

IV Mind Over Matter – vertikaal vĂ€ikeste krimpide ja taskutega puust vasakul, topout oli ĂŒsna pĂ”nev, ent ĂŒldine raskusaste on kusagil V3 kandis

V Skipped My Coffee – rajast IV vasakule jÀÀv vertikaal, sarnaselt eelmisele vĂ€ikeste servade ja taskutega, raskusaste samuti V3 kanti

VI Razor Sharp – eelmisest vasakul, vĂ€iksed ja valusad krimbid, ent korralikud kohad nii kĂ€tele kui ka jalgadele, raskusaste V2/V3

VII Ill Fit – nurgarada, mĂ”nusalt tehniline pisikeste nukkidega scramble, raskusaste ca V4

k6rga2.JPG

Nonii…good stuff…negatiiv, mis jÀÀb nurgarajast vasakule:

VIII Desperation SDS – ahterlĂ€htega diagonaalselt kulgev rada, mĂ”nusalt jĂ”uline ja tehniline, raskusaste V5/V6

IX Desperation direct – otse kulgev rajaversioon, raskusaste ca V3

k6rga3.JPG

Neljas kĂŒlg jÀÀb negatiivist vasakule ning sisaldab samuti vertikaali vĂ”i kerge negatiivi all sĂ”rmejĂ”ul ja tehnikal pĂ”hinevaid radu. Kahjuks mul enam sĂ”rmenahka piisavalt polnud ning otsustasin selle seinaosa vahele jĂ€tta, ent ronitavaid projekte on seal ĂŒsna mitu:

X projekt nurgast vasakul

XI projekt eelmisest rajast vasakul

XII projekt prao juures

k6rga4.JPG

Minisektor slabist paremal:

XIII Minni Hiir vÀikeste nukkidega positiivne kribirada, raskusaste V1/V2

XIV Miki Hiir – samuti positiivne krimbirada, eelmisega samavÀÀrse raskusega

k6rga5.JPG

PĂ€rast KĂ€rga kivil ronimist otsustasin valutavate sĂ”rmede tĂ”ttu ĂŒlejÀÀnud katsed jĂ€rgmiseks pĂ€evaks jĂ€tta. Siiski kĂ€isime kaemas Karu kivi, mis ei kutsunud vĂ€ga ronima (eelkĂ”ige vĂ€iksema ĂŒmara vormi ning servade jmt elementide puudumise tĂ”ttu). Üle vaatasime ka Jaani-Tooma kivi ning Katrin ronis Ă€ra lĂŒhikese praoraja kahe kivipoole vahel.

PĂ€eva teises pooles liikusime Viinistu poole ning vaatasime ĂŒle enne Viinistu asulat rannaniidul asuva Tiirukivi. Tee leidmiseks tuleks jĂ€lgida Loksa poolt tulles paremat teeserva. Viinistu ja Turbuneeme siltide juurest pisut Viinistu poole liikudes peaks otsitava viida leidma. Paraku asub kivi rannaniidul ja kuiva jalaga selle juurde ei pÀÀse. Kummikud ning matid on tugevalt soovitatavad ning ĂŒsna suure tĂ”enĂ€osusega tuleb leppida mĂ€rgade sussidega. Allasaamiseks tuleb tĂ”enĂ€oliselt alla ronida, kuna ĂŒhtegi vĂ€ga head kohta mahahĂŒppamiseks kivil pole. Alternatiivse vĂ”imalusena saab kaasa vĂ”tta köie, millega saab kivilt kenasti laskuda, kuna kivi otsas on polt olemas. Siiski on kivil mitmeid huvitavaid radu ning tĂ”elistele shallow water solo austajatele pakub kivi kindlasti ohtralt pĂ”nevust. Lisaboonusena kuulsime Ă€kki kahtlast krabistamist rannaroos ning jĂ€rsku ilmusid vĂ€lja Juhani, Priit ja Dagmar, kes samuti Hara kandis jaani tĂ€histasid ning tulid kivi esmakordselt proovima. Juhani ja Priit ei raisanud pikalt aega, sussid jalga ja kohe ronima. Mati puudumine neid ei morjendanud, kuna vesi ja pilliroog on ometi pehme.

Viinistu kandis asub tegelikult veel mitmeid kive. Otse kunstimuuseumi juures rannas asub Mustkivi, mis on u pĂ”lvekĂ”rguses vees, ent pakuks tĂ”enĂ€oliselt ronirÔÔmu kĂŒll. Otsisime metsast ka Sorrukivi, ent sel korral me seda ei leidnud. Õhtuks suundusime Purekkari neeme RMK telkimisalale, kus oli jaanilaupĂ€evale omaselt ohtralt rahvast, ent me leidsime ikkagi endale kena vaikse nurgakese nii laua kui ka lĂ”kkeplatsiga.

JĂ€rgmisel pĂ€eval otsustasime valutavate sĂ”rmede kiuste proovida radu Purekkari neeme hiidrahnul. Tegemist on palju lihtsaid radu pakkuva rahnuga PĂ€rispea poolsaare pĂ”hjatipus. Kivi asub peaaegu neeme ninaosas ning suurema vee ajal kuiva jalaga sinna pĂ€ris ei pÀÀse, ent ĂŒle pĂ”lve vesi siiski ei ulatunud. Lisaks on kindlasti vajalikud matid, kuna kivi ĂŒmbritseb kiviklibu ja suuremad kivid. RonimisvĂ”imalusi on ohtralt ning enamasti on tegemist lihtsate vĂ”i vĂ€ga lihtsate radadega, ent paar raskemat projekti leiab ka vihasem boulderhunt (negatiivsema osa pool).

PÀrast Purekkari rahnu proovimist liikusime edasi Tammispea rahnu juurde, et imetleda selle suursugust kÔrgust. Kuna sÔrmenahka enam sisuliselt polnud, siis piirdusime paari lihtsama raja ronimisega vÀiksemal kÔrvalrahnul.

Tripi lĂ”puks otsustasime ĂŒle vaadata ka Majakivi, mis oma vĂ”imsate negatiividega pakuks rÔÔmu mitmele pĂŒhendudnud boulderhundile, ent meie poolt jĂ€id sealsed rajad sel korral proovimata. JĂ€rgmisel korral lĂ€heme aga tagasi ning avame kindlasti paar uut liini ka seal.

Kaljuronimistreeninguliste jÔulubouldering

Aasta hakkab tasapisi otsa saama ning ronihooaeg on tarvis kokku vĂ”tta. Selleks kutsusime ronisĂ”brad TÜASKi, et kĂ”ik saaksid osa mĂ”nusast jĂ”uluboulderingist. Priidu ja Tarmo kĂ€e all tĂ€histati boulderseinal ja suurel ronimisseinal ĂŒhtekokku pea 30 rada, mida kĂ”ik hoolega proovida said. Rajad kukkusid ĂŒsna kenasti vĂ€lja. Kamba peale kokku roniti Ă€ra kĂ”ik rajad peale ĂŒhe punase crimpferno boulderseina negatiivi peal. JĂ€relikult on treeningust kasu olnud ja vormi ĂŒle ĂŒlemÀÀra nuriseda ei saa. PĂ€rast suuremat vĂ”i vĂ€iksemat pingutust said kĂ”ik vĂ€simuse Lodjakoja saunas maha pesta. JĂ”ulubouldering oli hiiglama vahva ning kindlasti korraldame Tartu ronirahvaga sarnaseid sĂ”bralikke vĂ”istlusi ka tulevikus.

15658954_658468131001776_266864463_o

HĂ€id ronijaid mahub seinale alati palju

Cruxikad soovivad kĂ”igile meeleolukaid pĂŒhi ning hiiglama palju vingeid tippe uuel aastal!

Ehk suisa selle aasta viimane kivil kĂ€imine

dav

Meil kĂ€is nĂ€dalavahetusel taas kĂŒlaline meie vennasvabariigist, nii et tahtsime talle nĂ€idata seda kĂ”ige suuremat, mis meil on, ja viisime ta Jaani-Tooma suurkivile. Suur oli tema kĂŒll. Tarmo tĂ”estas, et ta oskab vĂ€ga kenasti sĂ”lmi teha …

dav

ja vedas köie ĂŒle kivi, et need, kes liigseid riske vĂ”tta ei taha, saaksid slabi köies ronida (ja et teistel oleks kukkumise korral siiski teoreetiline vĂ”imalus köiest kinni rabada). Johanna kasutas juhust ja proovis enesejulgestuses slabironimise ja laskumise ise jĂ€rele:

davdav

LĂ€tlased tegid ĂŒldiselt lĂ€tlaste asju, ei vaja kommentaare vist:

dav

Karums, noh, muidugi ta naeratab.

Noh ja siis roniti ja roniti ja roniti:

btydavdav

dav

davdavdavdavdav

Need pildid vÔtavad tÀiega sÔrmed kihelema, eks?

Ahjaa, nĂ€itaksin teile seda ka, kuidas meil kĂ€telseis edeneb, aga ma ei saa seda teha, sest Karlis kustutas “kogemata” enda video Ă€ra. Nii et jĂ€lle olete ilma. Aga muidu edeneb tĂ€iega.