Kuigi Arco on ĂŒks Euroopa kĂ”ige kuulsamatest ronimissihtkohtadest, mida reklaamitakse kui paika, kus aastaringselt ronida saab, puperdas mul sĂŒda lennupileteid ostes ikka ĂŒsna korralikult – mul on kuuma kĂ€es keel kohe vesti peal, nii et kartsin, et kui ilmaga ei vea, on kĂ”ik halvasti. Saatus ei halastanud, kui me lennuk Ă”htul kell 9 Itaalias maandus, oli seal juba alanud kuumalaine ning vĂ€ljas jĂ€tkuvalt 30 kraadi. Terve jĂ€rgmise nĂ€dala jĂ€i ilm igapĂ€evaselt 30-38 kraadi vahele, nii et ega ma vĂ€ga mingit normaalset ronimisilma ei lootnud. Tegelikkuses selgus aga, et nn suvecragid, kuhu pĂ€ike pĂ€eval kas ĂŒldse ei paista vĂ”i paistab lĂ€bi puude, on isegi sellise ilmaga ronimiseks igati sobivad. Kestvust selle ilmaga muidugi polnud (meie korteris polnud konditsioneeri ka, nii et vĂ€ljaspool cragi haudusime kogu aeg), aga cragis oli ronimiseks ĂŒsna vĂ€ljakannatatav temperatuur.
Kuna me oleme need imelikud, kes lÀhevad kÔigi turistide lemmikkohta, aga siis tahaksid ikka seal privaatsust ja rahu, eelistasime me kaugemaid kohti, nii et pidime hommikuti ca 30-45 minutit sÔitma. Samas, muidu kurdetakse, et Arcos on kivi vÀga libe, aga meile ei tundunud asi sugugi nii hull, nii et ehk on siin ka mingi seos ja kaugemaid kohti pole veel nii libedaks poleeritud.
Esimesel pĂ€eval Ă€rkasime kell pool seitse ja lĂ€ksime Val Lomasone cragi. VĂ€ga hea ligipÀÀsuga, ca 15 minutit jalutamist, aga vĂ€hegi jĂ€rsematesse kohtadesse olid trepid ehitatud. Ăldse on Itaalia nii perekeskne, et ronimisraamatutes on ka info juures kirjas, kuhu lastega ligi pÀÀseb ja kuhu mitte. Ronimisest ei tulnud mul siin vĂ€ga midagi vĂ€lja, aga see oli pigem selle pĂ€rast, et eelmise pĂ€eva ootamatu kuumus ja liigne pĂ€ike oli mu tĂ€iesti lĂ€bi vĂ”tnud – rajad tundusid Ă€gedad ja ĂŒlevalt oli imeline vaade kogu ĂŒmbritsevale. PĂ€ike jĂ”udis kohale ca poole ĂŒhe paiku, nii et seal tuleb vara alustada.
JĂ€rgmisel pĂ€eval Ă€rkasime samuti hommikul vara, aga selgus, et poleks vĂ€ga pidanudki – veetsime mitu pĂ€eva Val d’Algones, mis oli imeline otsus. Esiteks tuleb sinna 40 minutit sĂ”ita ja seejĂ€rel ĂŒlilĂŒhikese approachi kĂ€igus ĂŒle jĂ”e ukerdada, seega vĂ€hem rahvast. Teiseks on seal jĂ”es megakĂŒlm vesi, nii et 32 kraadist hoolimata oli tuul meeldivalt jahe. Kolmandaks pakuvad ka puud pĂ€ikese eest varju, nii et see riivas korraks, aga tĂŒĂŒtas ĂŒsna vĂ€he, seal saab kas vĂ”i terve pika pĂ€eva veeta (pildil olev 7a galore on mingil hetkel pĂ€ikese kĂ€es, aga umbes keskpĂ€evast alates taas varjus). PĂ€ris vee ÀÀres on kivi libedam, natuke kaugemates sektorites igati okei, radu viiekatest kuni 7c-ni. Raamatu (ja Holmsi sĂ”nade) kohaselt on seal mĂ”ned vĂ€ga meeldivad 7a-d – minul polnud selle ilmaga kestvust, et midagi jĂ€rjest puhtalt Ă€ra ronida, aga nĂ”ustun, et neil 7a radadel, mida meie proovisime, olid eraldiseisvad liigutused kĂ”ik vĂ€iksema vĂ”i suurema pusimisega tehtavad (vĂ€lja arvatud Viimase valsi ĂŒlinegatiivne crux, kus ma ei mĂ”elnudki vĂ€lja, kuidas ennast sellest ĂŒle punnitada – kĂ€tele oli umbes sada head nukki, ma ei osanud jalgadega midagi peale hakata). Igatahes oli see selgelt minu lemmikcrag, kĂ”ik rajad on vĂ€ga Ă€gedad, olgu see siis 6a vĂ”i 7a.
Ainult seda hoiataks, et viimased 2 km on ĂŒhe auto laiune kahesuunaline tee, kus eriti nĂ€dalavahetusel veidi ikka autosid liigub – ja need raisad ei paista kÀÀnakute tagant ja pooled neist ei armasta kiirust ka maha vĂ”tta. Minu jaoks oli cragi ja sealt Ă€ra saamine hulga rohkem ekstreemsport kui ronimine. Kasutasin kohalikelt Ă”pitud nippi ja lasin enne pimedat kurvi signaali, et enda olemasolust mĂ€rku anda – ja ĂŒhe korra pÀÀstis see kindlalt mu rendiauto, sest tĂ€nu sellele sai kurvi tagant tulev noormees kiiruse nii palju maha, et me ei pĂ”rganud kokku, vaid ma sain oma nina teepervele tĂ”mmatud ja tema napilt enne mu auto tagaosa pidama. KĂ”rvalistujal mul kĂ€ed vĂ€risesid, teise auto noormehed ainult naersid ja lehvitasid. Hirmus.
Ahjaa, kĂ€isime ĂŒhel hommikul ka sellises cragis nagu Finale Ampola. See on umbes kuni lĂ”unani varjus ja rajad on seal vĂ€ga vahvad. Ăldiselt kerged rajad, aga ka mĂ”ned 7a-d ja vĂ€hemalt ĂŒhte 7b-d, raamatust nagu mĂ€letan, et oli neid rohkemgi. See oli muide vĂ€ga vahva crag, aga kuna vasakul (lagedal) oli ĂŒks lastegrupp, tahtsime neist vĂ”imalikult kaugele hoida ja hakkasime puude varjus ĂŒht 7a-d (Bastard Chef) tegema. Rada oli lahe, aga ma mĂ€rkasin kahe tunni jooksul enda peal jalutamas kahte puuki – ja kuna ma jĂ€lestan neid, vihastasin ja lĂ€ksin minema. đ Tegelikult saaks puudest eemal ka igasugu asju ronida, aga too oli populaarne pĂ€ev ja crag paksult rahvast tĂ€is, otsustasime oma rahulikku “tavacragi” ĂŒmber kolida. See oli Ă”ige otsus, sest ujuma minnes leidsin kohe veel ĂŒhe ja lĂ”puks jĂ€rgmisel hommikul neljanda puugi. Isegi kui teie neid EI jĂ€lesta, soovitan sinna minna ainult juhul, kui te vaktsineeritud olete, sest kogu Trentino kandis esineb puukentsefaliiti.
Mis muidu? Kui kipud kergesti raha laristama, on Arcost raske söögirahaga koju tulla, sest nii palju matkapoode pole ma mitte kunagi ĂŒhes kohas korraga nĂ€inud. HĂ€sti palju erinevate brĂ€ndide esinduskauplusi. Kusjuures neil lĂ€heb nii hĂ€sti, et vĂ€hemalt kahel poel oli eraldi mujal asuv esindus ainult lastevarustuse jaoks, tĂ€iesti ulme. La Sportiva esindus oli ĂŒksi sama suur kui Matkamaailm. Ehk siis linna minnes tasub osa rahast koju jĂ€tta, jÀÀb ehk rohkem alles.
Lisaks on selles linnas puhkepĂ€evadel ka nii mĂ”ndagi teha. On jĂ€rv, mille ÀÀrde ujuma minna. Saab ratta rentida ja nĂ€iteks lossi vaatama vurada (ĂŒhte paljudest) – vĂ”i sinna lihtsalt jalutada. Pisa on lĂ€hedal. Nii et pakub peale ronimise muud meelelahutust ka, mina jĂ€in kĂŒll rahule.