Ühe raja lugu

See algas…ammu. Tõenäoliselt juba 2010. aasta sügisel, kui ma endale bouldermati hankisin ja usinalt rahne paitasin. Üks esimesi lemmikuid oli  Pahkla Suurkivi (Eestimaa Kivide Kuningas), mille lumm ja kutse mind sestsaadik pidevalt jälitab. Äärmiselt mitmekesine rajavalik just algajatele ning kesktasemele võimaldas mul toona end alati täiesti tühjaks ronida.

See on paratamatult naljakas, et ronijad on kohati nagu silmaklappidega loomad…me kipume märkama radu, mis jäävad meie võimekuse piiresse või sellest natuke ülespoole, ent haardest välja ulatuvaid radu me enamasti ignoreerime. Loodetavasti ignoreerime neid üksnes senikaua, kuni lõpuks piisavalt tugevaks saame ja võidukalt nendegi tipus seisame. Paraku võivad mõned rajad unustusse vajuda ning seetõttu hoopiski ronimata jääda.

Õnneks minu rajaga sel korral niimoodi ei läinud. Pärast aastaid kestnud kivi patsutamist ning lugematuid ringe paremalt vasakule ja vastupidi, jõudsin ühe kohani, mis mind varem suhteliselt külmaks oli jätnud. Ma arvan, et iga ronija elab mingil perioodil läbi paradigma nihke. Etappidena võiks see kulgeda niimoodi, et esialgu on tühjus, siis teadvustamine (enamasti vormis „F… that sh…it’s too hard“), lootuse tärkamine („What if?“) ja siis tõsine ning motiveeritud liikumine sihi suunas, mis mõnikord päädib eduga või siis silmipimestava hävinguga (crush or crash).

Crimpy_1

Raja keskosa krimpide otsimine

Minul läks muidugi lootusest reaalsete katseteni mitu aastat aega. Esimesed häbelikud puudutused tegin ilmselt 2015. aastal. Ego sai haiget…kõvasti. Ma ei suutnud teha ühtegi liigutust, ei suutnud isegi stardiasendit hoida.

2016. aastal lendasin peale mõttega, et stand start on nõrkadele ja tõelised mehed alustavad ikka ahtriga matilt. See polnud tark mõte. Kuna ma polnud reaalselt püstistardi liigutusi teha suutnud, siis ahterlähte puhul oli lootust kordades vähem. Tulevik paistis tume.

Crimpy_2

Juba paistabki järgmine krimp

2017. aasta suvel olin ma üsna hüvas vormis, ent mu sõrmed olid tiba tundlikud ja äärmist krimbijõudu nõudva raja otsustasin ma tervisele mõeldes vahele jätta. Lisaks oli mul kerge põlvevigastus, mis ilmselgelt mind tagasi hoidis.

Liigume edasi 2018. aastasse. Mul oli kivile märksa parem ligipääs ning terve talve- ja kevadperioodi jooksul olin vaatamata hädisele põlvele omajagu trenni tehtud. Mõtlesin, et vajan „suurte poiste“ kombel endale samuti projekti. Pahkla kivi oli endistviisi lähedal. Jätkasin tihedate treeningutega (nii ronimisspetsiifiliste kui üldfüüsiliste) ja otsustasin hiliskevadest alates regulaarselt projekti proovimas käia. Mul oli tohutult palju õnne selles mõttes, et nägin pidevat progressi. Olgu siis kas või kõige väiksemates nüanssides: sõrmede täpne paigutus, keha kallutamine õigel hetkel, nurk varba asetamisel jne. Väliprojekti äraronimine ei sõltu paraku üksnes füüsilistest ja vaimsetest võimetest. Juuni lõpus olin ma valmis alustama tõeliste katsetega. Olin kätte saanud (arvatavasti) töötava beeta ning sõrmed olid piisavalt tugevad, et krimpida…peaaegu kõike, sest viimane külgkrimp oli senini mulle kättesaamatuks jäänud, ent ma olin kindel, et kui suudan sellest edasi liikuda, siis topout on tõenäoliselt lihtne, sest seal on suurepärased kohad mõlemale käele (kogu ülejäänud rajaga võrreldes). Siis tuli kuumalaine. Päevasel ajal oli pea võimatu normaalselt ronida, ent tahtmine oli tohutu. Tunne oli hea ja siis hakkasidki ootama seda tillukest akent, mis jahedamate temperatuuride ja hämariku vahele jääb.

Crimpy_3

Jalg paika

14. juulil ronisin Augu kivil, pühapäeval tulin Pahkla kivile, ent ilm oli liiga palav karmideks katseteks. Tänu Rentsile sain vähemalt blogi jaoks poosepilte. Esmaspäeval läksin üksi kivile hiljem õhtul, et ise rada proovida, ent temperatuur oli veel tiba kõrge ja sõrmenahk eelnevatest päevadest omajagu hell. Otsustasin teisipäeval sõbra juures sisetrenni teha, kolmapäeval ronivaba päeva võtta ning neljapäeva õhtul hilja taas proovima tulla, kuna reedeks lubas vihma ning seejärel läinuks omajagu aega raja kuivamiseks.

Neljapäeva, 19. juuli õhtu. Üksi hämariku eel metsas viibides on kõik meeled niikuinii pingul. Sa teed soojendusringi, ronid lihtsaid ja keskmisi radu, puhastad raja veel korra üle ning vead matid kohale. Tunne on hea, elevus ja pinge saadavad sind igal sammul. Võtad positsiooni sisse…ja lähed. Esimene katse oli suurepärane. Suutsin hoida ülemist külgkrimpi ja teha liigutuse tipu suunas, aga päris õiget kohta ei tabanud ja pudenesin alla. SEE LÄHEB NÜÜD…muid mõtteid enam ei olnud. Mõned rahustavad minutid…igaks juhuks lendab särk, sest lubasin endale, et send go tuleb särgita. Asetan käed krimpidele ja tõmban. Edasi on üksnes flow…ideaalne liikumine, mitte midagi üleliigset ja järsku oled sa kivi otsas, särgita ja surfipükstes…ja sa tunned…TUNNED kõike ja korraga hämaras metsas. Seda on keeruline kirjeldada ja see tunne oli tohutult kompleksne, aga Ondra enda sõnad on kõige paslikumad: „I just felt really-really happy…“. Umbes kümme ronipäeva sel aastal ning möödunud aastate peale kokku ka ca 10 ronipäeva. Aega läks palju, aga tunne on seda võimsam. Minu kõige vingem FA on saanud tõeks. Sõbrannale kinkisin raja nimetamise au ning tema pakutud variantidest kõlas kõige sobivamalt Powered by the Mighty Crimplords. Raskusastmega on keerulisem, kuna mul pole ühtegi sellist pikaajalist projekti varem ette tulnud. Üsna lühike ja krimbiekspertidele ilmselt hästi sobiv rada. Esialgne arvamus on 7A+.

Crimpy_4

Nüüd läheb põnevaks

Õnneks on veel SDS ka olemas. See lisab asjale omajagu vürtsi ja toob kivi juurde peatselt tagasi.

 

 

Advertisements

Ronimistreeningute üldinfo (Hooaeg 2017-2018)

Hei! Uus ronimishooaeg on juba alanud ning see on endaga kaasa toonud mõned muudatused:

  • Kuna hooaja alguses on trennis palju rahvast toimub ronimine suurel seinal kahes rühmas. Esimene rühm saab ronida suurel seinal alates 18.00-19.30. Teine rühm on lubatud suurele ronimisseinale 19.30-21.00.
  • Selleks, et treenerid saaksid teile rohkem abiks olla ja et ei tekiks järjekordi suurel seinal, palume teid ennast registreerida enne uue nädala algust, lisades enda nime tabelisse. Tabel postitatakse iga nädala lõpus FB Tartu Kaljuronimisklubi Crux gruppi.
    Palume võtta tabeli täitmist tõsiselt, kuna see aitab trenne produktiivsemalt läbi viia ning samal ajal annab ülevaatliku pildi trennis osalejate arvust.
  • Oktoobri esimesest nädalast hakkavad toimuma treeningud algajatele. Toimumisajad on järgmised: K ja P alates kella 18:30. Treeningud viib läbi peatreener.
  • Alates septembrist on meil Tartu seinal uued treenerid:

    Sergei Nazarenkosergei

    Juhani Almers
    juhani.jpg

    Oleg Ivanov
    oleg

    Nele Uibo
    OLYMPUS DIGITAL CAMERA

    Nadežda Bolšakova
    nadja

 

Kasulik info:

Kaljuronimistrennid toimuvad Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi ronimisseinal. (Ujula 4, Tartu)

T 18.00-21:00 (1 rühm 18.00-19.30, 2 rühm 19.30-21.00)

K 18:00-21:00 (1 rühm 18.00-19.30, 2 rühm 19.30-21.00)

R 18:00-21:00 (1 rühm 18.00-19.30, 2 rühm 19.30-21.00)

P 18:00-21:00 lisatrenn + jõusaali aeg

Algajate trennid

K 18:30 -21.00

P 18:30-21.00

Hinnakiri on leitav Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi koduleheküljel http://sport.ut.ee/harrastussport/hs_alpinism/

Küsimuste korral palun pöörduge peatreeneri poole:

Sergei Nazarenko (Tartu Kaljuronimisklubi Crux)

e-mail: sergeinazarenko89@gmail.com

BoulderRock Plunges

16. juulil oli Hara sadama ümbruses kõvasti askeldamist. Veed oli vallutanud ronijate eskaader, mis transportis soovijaid kai pealt ronimisradade algusesse. Eestimaa esimene üksnes süvaveesoolole pühendatud ronimisvõistlus võis alata. Lauri, Madis ja Ruslan olid ühtekokku loonud ja tähistanud 11 varieeruva raskusega rada, mis pakkusid ronimisrõõmu nii algajaile kui ka pisut kogenumatele. Ühtekokku sai vee- ja ronimisrõõmu tunda ca 40 osalejat. Ühtlasi nautisid suurepärast suveilma ka paljud pealtvaatajad. Lisaks ronimisele sai oma oskusi proovile panna vee kohale tõmmatud tasakaalulindil ning lõõgastuda telksaunas.

IMG_5719

Paatide puuduse üle kurta ei saanud

Mitmed cruxikadki käisid süvaveesoolot proovimas. Kohal oli Rasmus koos Triinuga, Reena, Anu ning Tarmo. Lisaks tulid kohalikele ronijatele konkurentsi pakkuma kõvad ronijad Lätist ning ronisõbrad Soomest. Tervelt 6 võistlejat meeste kategoorias läbis kõik rajad. Cruxikad nautisid head ilma ning ülemäära hullu ei pannud. Mul endal polnud eriti suurt motivatsiooni pikalt pingutada (pole päris kivi ja muu elitaarne bs) ning pärast 8 raja läbimist pakkisin asjad kokku ning läksin hoopis rahne otsima. Seega ei oska ma öelda, mis toimus mitteametliku osa ajal, ent ma usun, et kõigil oli hiiglama tore. Kogu üritus oli väga hästi korraldatud ning pakkus ohtralt rõõmu kõigile ronijatele. Suured tänud korraldajatele!

IMG_5704

Pääsesingi paadist rajale

Meie suundusime hoopis Kuusalu kandis asuvale Kupukivile. Kahjuks asus kivi keset viljapõldu metsasaarel (või pigem võsasaarel) ning seal ronimine eeldaks lisaks kivi puhastamisele ka ohtralt võsa kõrvaldamist. Kivi potentsiaali arvestades polnud see tol hetkel vaeva väärt. Siiski panime sussid jalga ja proovisime ühte slabjat nurka ronida. Seejärel käisime korra Jaanukse kivi otsimas, ent selleni jõudmiseks oleks olnud tarvis minna läbi veisekopli ning väikse koeraga ei paistnud see väga mõistlik teguviis. Selle asemel sõitsime edasi Augu kivile, kus ma ronimise asemel hoopis rannas vette hüppasin, et kordki päeva jooksul end märjaks kasta. Kõige selle järel tuli juba mõnus rammestus peale ning päeva võis igal juhul kordaläinuks pidada.

Jaanibouldering

Sel aastal otsustasime koos Katriniga jaanid pisut teistmoodi mööda saata ning tavapärase Olhava reisi asemel kohalikke rahne patsutada. Alustasime 23. juuni lõunal Loksa lähistelt Mardimiku kivilt. Kivi peaks meie ronijatele üsna kenasti teada olema, kuna möödunud aastal oli sellel Boulderrocki raames hulganisti võistlusradu tähistatud ning nii mõnigi cruxikas sai juba siis kivi hoolega paitada. Algajatele on see väga sobilik kivi, kuna kõik rajad on lihtsad ja ronitavad. Edasijõudnute puhul on tegemist pigem soojenduskiviga. Muuseas kohtusime ka Tallinna alpinistidega, kes samuti üsna osavalt kivi kraapisid. Pärast radade ronimist oli keha juba piisavalt soe, et suunduda edasi järgmisele kivile.

P1120583.JPG

Tarts VS Crouching Tiger

P1120595

Katrin ja Stone Dance

Kiviheinamaa (Kärga) kivi asub üsna Mardimiku kivi lähedal, mööda kruusateed edasi sõites u 2,5 km kaugusel. Loksa poolt tulles paremat kätt tee ääres on viit, mis osutab kivi asukohale metsa sees. Paarisaja meetri kauguselt põlislaanest leiabki otsija hea õnne korral kivimüraka. Niiske laas tähendab aga seda, et 90% ajast on kivi niiske või märg. Hea ronimispäeva eelduseks on vähemalt paari päeva pikkune eelnev kuiv periood, ent sellegi puhul pole head tingimused alati kindlustatud. 23. juunil oli kivi aga imekombel peaaegu täiesti kuiv ning me saime hakata hoolega uusi radu kaardistama. Panengi järjest uute radade iseloomustuse ja nimed siia blogisse kirja. Kunagi jõuavad need ehk ka Climbestonia lehele.

Kivi ise on üle 5m kõrgune ja bouldermatt on kindlasti vajalik, kuna allasaamine võib olla probleem. Kõige lihtsam variant on asetada matt madalama kivi poole juurde (Desperationi juures) ning sinna hüpata või ronida alla mööda Desperationi juures asuvaid puid. Metsa tõttu on ka putukaid omajagu ning sääsetõrjevahend on kindlasti kasulik kaasa haarata. Kivi on üsna kare ning sööb seetõttu hoolega sõrmenahka.

Alustan kõige pikema küljega, kust leiab lihtsama slabisektori:

I Monkey Says – lihtne slab praost paremal, vältimaks liiga lihtsat väljakutset võib prao elimineerida, ent isegi ilma praota on rada maksimaalselt V1 raskusega (pigem V0)

II Monkey Does – lihtne slab seina keskel, kätele ja jalgadele on korralikud kohad olemas, raskusaste on samaväärne Monkey Says rajaga

III Joyride – tõenäoliselt kõige lihtsam rada rahnul, jääb slabiseina vasakusse serva ning hõlmab häid servi jmt nii kätele kui ka jalgadele

k6rga1.jpg

Teine sektor jääb slabist vasakule ning hõlmab teravaid krimpe ja taskuid, mis nõuavad omajagu sõrmejõudu ning -nahka:

IV Mind Over Matter – vertikaal väikeste krimpide ja taskutega puust vasakul, topout oli üsna põnev, ent üldine raskusaste on kusagil V3 kandis

V Skipped My Coffee – rajast IV vasakule jääv vertikaal, sarnaselt eelmisele väikeste servade ja taskutega, raskusaste samuti V3 kanti

VI Razor Sharp – eelmisest vasakul, väiksed ja valusad krimbid, ent korralikud kohad nii kätele kui ka jalgadele, raskusaste V2/V3

VII Ill Fit – nurgarada, mõnusalt tehniline pisikeste nukkidega scramble, raskusaste ca V4

k6rga2.JPG

Nonii…good stuff…negatiiv, mis jääb nurgarajast vasakule:

VIII Desperation SDS – ahterlähtega diagonaalselt kulgev rada, mõnusalt jõuline ja tehniline, raskusaste V5/V6

IX Desperation direct – otse kulgev rajaversioon, raskusaste ca V3

k6rga3.JPG

Neljas külg jääb negatiivist vasakule ning sisaldab samuti vertikaali või kerge negatiivi all sõrmejõul ja tehnikal põhinevaid radu. Kahjuks mul enam sõrmenahka piisavalt polnud ning otsustasin selle seinaosa vahele jätta, ent ronitavaid projekte on seal üsna mitu:

X projekt nurgast vasakul

XI projekt eelmisest rajast vasakul

XII projekt prao juures

k6rga4.JPG

Minisektor slabist paremal:

XIII Minni Hiir väikeste nukkidega positiivne kribirada, raskusaste V1/V2

XIV Miki Hiir – samuti positiivne krimbirada, eelmisega samaväärse raskusega

k6rga5.JPG

Pärast Kärga kivil ronimist otsustasin valutavate sõrmede tõttu ülejäänud katsed järgmiseks päevaks jätta. Siiski käisime kaemas Karu kivi, mis ei kutsunud väga ronima (eelkõige väiksema ümara vormi ning servade jmt elementide puudumise tõttu). Üle vaatasime ka Jaani-Tooma kivi ning Katrin ronis ära lühikese praoraja kahe kivipoole vahel.

Päeva teises pooles liikusime Viinistu poole ning vaatasime üle enne Viinistu asulat rannaniidul asuva Tiirukivi. Tee leidmiseks tuleks jälgida Loksa poolt tulles paremat teeserva. Viinistu ja Turbuneeme siltide juurest pisut Viinistu poole liikudes peaks otsitava viida leidma. Paraku asub kivi rannaniidul ja kuiva jalaga selle juurde ei pääse. Kummikud ning matid on tugevalt soovitatavad ning üsna suure tõenäosusega tuleb leppida märgade sussidega. Allasaamiseks tuleb tõenäoliselt alla ronida, kuna ühtegi väga head kohta mahahüppamiseks kivil pole. Alternatiivse võimalusena saab kaasa võtta köie, millega saab kivilt kenasti laskuda, kuna kivi otsas on polt olemas. Siiski on kivil mitmeid huvitavaid radu ning tõelistele shallow water solo austajatele pakub kivi kindlasti ohtralt põnevust. Lisaboonusena kuulsime äkki kahtlast krabistamist rannaroos ning järsku ilmusid välja Juhani, Priit ja Dagmar, kes samuti Hara kandis jaani tähistasid ning tulid kivi esmakordselt proovima. Juhani ja Priit ei raisanud pikalt aega, sussid jalga ja kohe ronima. Mati puudumine neid ei morjendanud, kuna vesi ja pilliroog on ometi pehme.

Viinistu kandis asub tegelikult veel mitmeid kive. Otse kunstimuuseumi juures rannas asub Mustkivi, mis on u põlvekõrguses vees, ent pakuks tõenäoliselt ronirõõmu küll. Otsisime metsast ka Sorrukivi, ent sel korral me seda ei leidnud. Õhtuks suundusime Purekkari neeme RMK telkimisalale, kus oli jaanilaupäevale omaselt ohtralt rahvast, ent me leidsime ikkagi endale kena vaikse nurgakese nii laua kui ka lõkkeplatsiga.

Järgmisel päeval otsustasime valutavate sõrmede kiuste proovida radu Purekkari neeme hiidrahnul. Tegemist on palju lihtsaid radu pakkuva rahnuga Pärispea poolsaare põhjatipus. Kivi asub peaaegu neeme ninaosas ning suurema vee ajal kuiva jalaga sinna päris ei pääse, ent üle põlve vesi siiski ei ulatunud. Lisaks on kindlasti vajalikud matid, kuna kivi ümbritseb kiviklibu ja suuremad kivid. Ronimisvõimalusi on ohtralt ning enamasti on tegemist lihtsate või väga lihtsate radadega, ent paar raskemat projekti leiab ka vihasem boulderhunt (negatiivsema osa pool).

Pärast Purekkari rahnu proovimist liikusime edasi Tammispea rahnu juurde, et imetleda selle suursugust kõrgust. Kuna sõrmenahka enam sisuliselt polnud, siis piirdusime paari lihtsama raja ronimisega väiksemal kõrvalrahnul.

Tripi lõpuks otsustasime üle vaadata ka Majakivi, mis oma võimsate negatiividega pakuks rõõmu mitmele pühendudnud boulderhundile, ent meie poolt jäid sealsed rajad sel korral proovimata. Järgmisel korral läheme aga tagasi ning avame kindlasti paar uut liini ka seal.

Kaljuronimistreeninguliste jõulubouldering

Aasta hakkab tasapisi otsa saama ning ronihooaeg on tarvis kokku võtta. Selleks kutsusime ronisõbrad TÜASKi, et kõik saaksid osa mõnusast jõuluboulderingist. Priidu ja Tarmo käe all tähistati boulderseinal ja suurel ronimisseinal ühtekokku pea 30 rada, mida kõik hoolega proovida said. Rajad kukkusid üsna kenasti välja. Kamba peale kokku roniti ära kõik rajad peale ühe punase crimpferno boulderseina negatiivi peal. Järelikult on treeningust kasu olnud ja vormi üle ülemäära nuriseda ei saa. Pärast suuremat või väiksemat pingutust said kõik väsimuse Lodjakoja saunas maha pesta. Jõulubouldering oli hiiglama vahva ning kindlasti korraldame Tartu ronirahvaga sarnaseid sõbralikke võistlusi ka tulevikus.

15658954_658468131001776_266864463_o

Häid ronijaid mahub seinale alati palju

Cruxikad soovivad kõigile meeleolukaid pühi ning hiiglama palju vingeid tippe uuel aastal!

Ehk suisa selle aasta viimane kivil käimine

dav

Meil käis nädalavahetusel taas külaline meie vennasvabariigist, nii et tahtsime talle näidata seda kõige suuremat, mis meil on, ja viisime ta Jaani-Tooma suurkivile. Suur oli tema küll. Tarmo tõestas, et ta oskab väga kenasti sõlmi teha …

dav

ja vedas köie üle kivi, et need, kes liigseid riske võtta ei taha, saaksid slabi köies ronida (ja et teistel oleks kukkumise korral siiski teoreetiline võimalus köiest kinni rabada). Johanna kasutas juhust ja proovis enesejulgestuses slabironimise ja laskumise ise järele:

davdav

Lätlased tegid üldiselt lätlaste asju, ei vaja kommentaare vist:

dav

Karums, noh, muidugi ta naeratab.

Noh ja siis roniti ja roniti ja roniti:

btydavdav

dav

davdavdavdavdav

Need pildid võtavad täiega sõrmed kihelema, eks?

Ahjaa, näitaksin teile seda ka, kuidas meil kätelseis edeneb, aga ma ei saa seda teha, sest Karlis kustutas “kogemata” enda video ära. Nii et jälle olete ilma. Aga muidu edeneb täiega.

Alustuseks

Kuna me alustame kohe varsti harjutuste ja targutamisega ning hakkame teile iga kord meelde tuletama, kuidas õigesti käsi hoida, jalgu hoida, seista, hingata jne (õpetaks keegi ometi mulle ka!), ja teie hakkate seda umbes 10 sekundiga ära unustama, sest seda infot on lihtsalt nii palju, siis mõtlesin inimeste elu natuke kergemaks teha.

Või noh, teie kohta ma ei tea, aga mul on endal kergem, kui ma saan mõne asja üle juba kodus järele mõelda ja saan trennis siis natukenegi paremini aru, millest üldse jutt käib. Nii et vaadake seda videot (ja kui jaksu on, siis ka selle teist osa) ja proovige siin õpitut trenni tulles seinal rakendada. Räägitakse põhimõtteliselt kõigest, mida üks algaja teada võiks jalatöö ja asendite kohta, nii et see on VÄGA kasulik.

Lisaks. Kes tahaks selle kohta lugeda, aga päris lehti keerata ei oska, siis üks ronimisõpik on mul ka pdf-idena kuskil olemas. Kui huvi on, saan netti üles lükata, aga selleks peate ise küsima.

Kaljuronimise demotreening

20160913_185107

Meil oli teisipäeval kõigile huvilistele demotreening – ja huvilisi oli palju. Üritasime Tarmoga neid kokku lugeda, aga sõrmedest kahepeale ka ei piisanud ja me oleme mõlemad humanitaarid. Üle 40 igatahes, nii et ilmselgelt ronimise populaarsus muudkui kasvab, kätt ette enam eriti ei pane. Seega jagasime nad kolme rühma, osad said suure seina peal ukerdada, osad boulderdada ja kolmas grupp proovis köielkõndi. Ja neid me siis roteerisime, üsna loogiline ülesehitus.

Aga 40 inimest korraga kantseldada … Nagu kombinaat, ausõna:

suur-sein

Kes veel ei teadnud, siis köielkõnd on ronijate seas üsna populaarne, põhiliselt ilmselt seetõttu, et ronijatele meeldib kõik, mille käigus saab kellelegi öelda “hoia mu õlut, ma tahan proovida” ja “ma näen küll, et matti pole all, aga mis siin ikka juhtuda saab”.

slackline

Tarmo näitas ette, kuidas boulderdamine käib (kahjuks pole mul pilti sellest, kuidas Sergei näitas ette, kuidas köielkõnd käib)

tarmo

ja kõik teised said proovida järele teha:

boulder

boulder

Ahjaa, ronimine on siin ilmas minu jaoks teisel kohal, esikohal on teiste inimeste paraadide niisutamine. Üks tüüp minu kõrval hakkas teistele rääkima, et alguses on jah esimeses köies raske ronida, aga kui aru saad, et võid ju nurga tagant ka võtta on kohe kergem (nii jõutaksegi valgustatuseni). Ma muidugi kasutasin juhust, et viisakalt selgitada, et pikas perspektiivis on eesmärk värviradu ronida, nii et nurga tagant saab võtta küll, aga võetavate nukkide arv jääb meil siin ikka ainult väiksemaks ja need nukid lähevad pisemaks ja teravamaks ja vastikumaks + mingil hetkel pead jala enamvähem kaela taha väänama, et mingit asendit võtta ja rõve ebamugav on, nii et ise ka ei tea, miks sa siin trennis oled üldse, kuni ikka mingi ime läbi end üles välja väänad. Nad ütlesid vist:”Oi.” Selline minimalistlik lähenemine ja sellega meie jutt ka lõppes. Ma mõtlesin, et see on nagu kutsikate reklaamtekst, et ütled “ah, need jubedad tõprad ainult lõhuvad ja laamendavad ja kusevad tuppa, nii tahaks endale ka ühte,” aga vist ei läinud päris nii. Hea on, et meil rühmad niigi täis on. Edaspidi tean, et lause “see on tegelikult täiega raske, valus ja rõve” ei ole see, millega tavainimestele midagi reklaamida.

Rasmus ja Triin Hispaania kaljudel

Triin ja Rasmus käisid augusti lõpus Lõuna-Hispaanias suvitamas. Järgnevalt kirjutavad nad paar sõna oma reisist.

Reis kestis meil 17.08–31.08 ning vaid tunnikese sõidu kaugusel meie elamiskohast (Benalmadena) asus üks Euroopa vingemaid ronimiskohti El Chorro: enam kui 650 rada, palju korralikult polditud multi-pitch radu nii algajatele kui ka tipptegijatele, meeliülendavad vaated ja mõnus Hispaania mañana ja baila-baila kultuur.

Kuna ilm oli esimestel päevadel kuni 35 kraadi, otsustasime esialgu aklimatiseeruda mereäärses baaslaagirs, käies aeg-ajalt rannakaljudel boulderdamas. Oma esimesed ronimised El Chorros tegime 22.08 varastel hommikutundidel, kaunil lubjakivi slabil.  Tööjaotus kujunes kaaluerinevuse põhjal. Triinul avanes võimalus leadida ning Rasmus koristas lõpus jaama.

dsc_0229

Valle de Abdalajis, Sector Central

dsc_0216

Taamal lookleb kuulus Camino del Rey, mis nüüdseks on muutunud turismiobjektiks

Avastasime oma elamiskohale veel lähemal asuva väiksema cragi kaunis Mijase külas, kus me veel mitmel päeval ronimas käisime. Mõnikord jäi jaama koristamine täitsa poole öö peale. Õnneks oli selleks olukorraks paigaldatud raja kõrvale valgustus.

dsc_0254

Mijas, Sector Pire sin Manos

dsc_0242

Vaade Mijase külale

dsc_0259

Triin crushimas 6a peal (Mijas, Sector Pire sin Manos, Derrape Por Llevar Tenis)

dsc_0265

Rasmus proovimas 7c+ algasendit (Mijas, Sector Entrada Gratis, Los Hippy No Van Tripy)

Meie kindlaks lemmikuks kujunes crag nimega The Ravine. Kui teistel crägidel olime ainsad ronijad, siis siin sukeldusime Hispaania lahedasse ronimise-subkultuuri. Radu oli seal raskusega 4+ kuni 7a ja enamus neist pikkusega 20-35 m. Päikest paistab terve päeva jooksul sinna vaid tunnikese.

dsc_0269

Mijas, The Ravine

dsc_0278

Mijas, The Ravine, Beat Skala Bein

Väärib veel mainimist, et El Chorro on tuntud ka kui üks parimaid hinna ja kvaliteedi suhtega sportronimise kohti. Näiteks saab Tallinna või Riia kaudu Ryanairiga Malagasse umbes 100 euroga edasi-tagasi lennata.. Küll aga tuleb teada, et Malaga lennujaama fantaasiarikkad töötajad võivad ekspresse ja karabiine näha ohtlike relvadena, mida teil salongi kaasa võtta ei lasta.