Sitsiiliasse ronima

Ma üritan tutvustada ronimissihtkohti, mis ehk Eesti ronijatele päris NII igapäevased ei ole. Sitsiiliat tutvustan suisa erilise rõõmuga, sest minu jaoks on see senistest sihtkohtadest üks vaieldamatu lemmik olnud. Nimelt on seal sama hea kivi kui Kalymnosel (selline vulkaaniline, tufasid on ja … põhimõtteliselt kui sa natukenegi hoiad, siis küll tema hoiab vastu), sama hästi polditud (st tihedalt, ega ma mõni ekstreemsportlane ei ole), aga mõnusalt lühikeste approach‘idega (ma ei ole alpinist, ma ei taha mägimatka, ma tahan ronida) ja ilma kogu selle sotsiaalse trallita, mis Kreekas on. St ma saan aru, et see ongi osade jaoks pool mõnu, et saad olla teiste ronijatega küünarnukis kinni ning iga 10 meetri tagant on roniasjade pood jne, aga mulle ausalt öeldes vahelduseks väga meeldis see, et enamvähem sai rahus ronida. Meil on peiksiga rahvusvaheline keel ka, hea on, kui ma saan rahus rõvedat nalja teha, ilma et peaks muretsema selle pärast, et kellegi kolmeaastane kuuleb koledat sõna.

View this post on Instagram

Brace yourself, months of #takemeback photos coming

A post shared by Rents (@rrrents) on

Meie olime sellises pisikeses linnakeses nagu San Vito Lo Capo (sitsiilia keeles San Vitu, hehehehe), kus on umbes 4700 kohalikku, aga olen aru saanud, et aprillis, eriti aprilli teises pooles on seal kõige populaarsem aeg. 2017 käisid seal alpiklubi Firn liikmed, kel kindlasti on sellest kuskil lademes pilte, aga esimese hooga ei suutnud ma neid internetist üles leida (siinkohal suur aitäh Priidule, kes mulle Sitsiiliat potentsiaalse sihtkohana soovitas). Küll aga leidsin ma täiesti juhuslikult Instagrammist Sitsiilia ronimise pilte vaadates kohe ühe 6B, mida meiegi üks hommik soojenduseks ronisime, lahe rada oli, kuigi mina päris #nopainnogain täägi välja ei otsiks, sest see oli lihtsalt väga mõnna ja hea flow‘ga, kuigi jõulise cruxiga (ja ronisime me seda loomulikult samuti palja ülakehaga ja sama muljetavaldavate lihastega – ja kiiver oli ka meil maas, et oleks küpsist süües millegi peal istuda):

Varastasin selle pildi nõnda häbematult, sest siit on väga hästi kivi struktuuri näha – ma ei tee nalja, see kivi on täiesti IMELINE.

Minu jaoks isiklikult oli aprilli algus juba natuke liiga palav, sest ma ei läinud sinna päikest võtma, vaid ronima, nii et alustasime oma päevi üsna vara ja otsisime pigem varju jäävaid kaljusid, sest kivi teatavasti hoiab jahedas paremini, endal jagub võhma kauemaks jne. Numbrites rääkides jäid temperatuurid meil märtsi lõpus – aprilli alguses vahemikku 10-18 kraadi, aga see nende 15 oli päikese käes selline, et süvaveesoolo (mida seal ka teha saab) tundus ikka väga ahvatlev mõte, mis sellest, et vesi oli samuti alles 15 kraadi kanti. Nii et minu väga subjektiivne seisukoht on, et märtsi lõpus minna on hea mõte, sest siis ei ole veel liiga palav ja rahvast pole liiga palju – peab ainult arvestama sellega, et restoranid avavad siis, kui neil on tuju avatud olla, mitte lähtuvalt uksel olevatest kellaaegadest, aga ma küll ei oska lubada, kas see olukord hooaja käima minnes kuidagi paraneb või mitte, kõlab nagu tüüpiline Itaalia suhtumine. Kui lähete aprillis, on rohkem rahvast ja parem rannailm ning saab süvaveesoolotada.

Huvitav oli see, et kuigi tegu on ilmselgelt turistidele suunatud kohaga, siis inglise keelt nad väga hästi ei rääkinud, minu itaalia keele riismed olid seal vägagi abiks (väikse vihjena ütlen, et kui hätta jääd, siis aeglasest hispaania keelest saavad nad üldiselt ka aru, hispaania ja itaalia keel on omavahel sarnasemad kui eesti ja soome) – ainult ühe korra tekkis segadus, sest ma ei saanudki aru, miks latte macchiato, mis absoluutselt igas teises kohvikus (nii Sitsiilias kui  ka välismaal) kuuma jooki tähendab, mulle ühes muidu viisakas restoranis külmana toodi … Samas, selles muidu väga uhke olemisega restoranis juhtus ka see, et isane kass kõndis meie kõrval oleva kaktuse juurde ja … märgistas seda, et siis rahulikult minema kõndida ja meid haisupilve sisse jätta. Ja kui ma mõtlema hakkan, siis juuksuris, kui mina ütlesin juuksurile, et mu peiksi eesmärk on calvo, tutto calvo, otsis ta pildi välja, et küsida, kas ta ikka saab aru, mida ma temaga teha tahan lasta ja et võiks ikka rohkem juukseid alles jätta. Aga see võis olla tingitud ka sellest, et ma tundun selline ebausaldusväärne.

Ahjaa, sõpradega tuli ka jutuks, et täiesti uskumatu, et meie tuttavad lastega ronijad (no andke andeks, lugevad 20-aastased, ma olen SELLES vanuses, kus on sellised teemad) lähevad koos lastega Kalymnosele, kus majutus on põhimõtteliselt alati pisikeses kööktoas, kui just rahakott puuga seljas ei ole, ning täiesti tavaline approach on 45 minutit ülesmäge rassimist – kui reis Sitsiiliasse maksab sama palju, majutus on tunduvalt meeldivam (st titel on päriselt ka mingit põrandal liikumise ruumi, teda saab normaalselt pesta jne), approach pole üldiselt ülesmäge rassimine, vaid 5-10 minutit rahulikku jalutuskäiku jne. Kohalikud tundusid sama meelt olevat, lapsi oli (eriti nädalavahetusel) kalju ääres vahel suisa mitu ja vähemalt üks crag tunduski olevat ekstra lastele mõeldud (crag nimega Zoo, kus kõik rajad olid maksimaalselt viiekad, nimedega nagu Jänku ja Kutsu). Ehk siis kui sa tahad oma ihuviljaga ronitripile minna, tundub see nagu üsna ideaalne sihtkoht – kui on tahtmist kokku hoida, pole nädalase või nii reisi puhul isegi ilmtingimata autot vaja (kui kuidagi linnakesse kohale saad), sest kohapeal on ka selliseid ronimiskohti, kuhu linnast kenasti 25 minutiga kohale jalutab ja kus ronimisrõõmu vähemalt 8a-ni jätkub.

View this post on Instagram

Mmmm, #cannolo 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

On mul nüüd midagi mainimata? Selle ehk mainiks ära, et minu reisikogemustest oli Sitsiilia kindlasti kõige parema toiduga. Väljas söömine ei ole megaodav lõbu, aga vähemalt minu meelest ei ole see ka oluliselt kallim kui näiteks Kreekas (kus see on põhimõtteliselt kohustuslik, sest võimalused kodus süüa teha on kesised, Sitsiilias on sul tõenäoliselt köök, võid kas või igal õhtul kodus süüa teha, ei pea ilmtingimata üldse väljas sööma). Pastatoidud olid megahead, kõik küpsetised olid täiesti IMELISED (ma ei tee nalja, ma ei ole elus nii head juustukooki saanud, kui siin) ja no kohv oli hea, isegi see üks õnnetu tass, mis mulle miskipärast külmalt serveeriti.

Greidid on minu hinnangul ausad, kuigi eks see on selline kõikuv väärtus, nagu ikka – et mõni 6c tundub fläshitav (olgu ausalt öeldud, et sedapuhku ei olnud, tehtavad olid keskmiselt küll) ja samas oma reisi esimese kukkumise sain 6a+ peal. Nii et seal on alati veidi mänguruumi. Ma olen hetkel oma elus selles faasis, kus ma üritan end harjutada mõttega, et kui mingi liigutus on raske, siis tuleb seda harjutada ka siis, kui see on 5b peal – sest muidu kipun ma greididesse kinni jääma ja ei taha “lihtsal rajal” aega raisata, kui võiks pigem mõnda keerulisemat asja projektida. Aga üldise arengu nimel on muidugi parem greide selle koha peal ignoreerida ja kõike teha, mis tegemist tahab ja äge tundub.

No ja kui keegi PÄRIS ekstreemsporti tahab, siis võib autoga Palermosse trippima minna, see on ikka väga ulme liiklus. Mõtlesin, et nüüd olen sellest tagatisrahast ilma, mis autorendis seifi läks, täielik ime, et sealt eluga tagasi saime. Mul on õrn süda, ma jään ikka ronimise juurde ja nii ekstreemseid asju rohkem ei proovi.

Kokkuvõttes soovitan soojalt – hea kivi, hästi polditud rajad, ausad greidid, lühike approach, imeline kliima. Kui õnnestub normaalse hinnaga lennupiletid saada, siis samas hinnaklassis teiste Lõuna-Euroopa ronireisidega (Hispaania, Kalymnos).

 

Advertisements

Ronimine Dahabis, Egiptuses

View this post on Instagram

Roadside art

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kuna Dahab pole ronimissihtkohana kindlasti selline Meka nagu Kalymnos või Antaalia, mõtlesin paar sõna selle kohta kirja panna, ehk kedagi kõnetab ja saab siit ideid. Aga alustuseks taustast – milliste eesmärkidega sinna ronima minna?

Minu isiklik seisukoht on, et kui sa tahad tõsist trenni ja ehk isegi greidi nihutada, siis ei ole Dahab see päris SEE sihtkoht, sest cragis on radu ehk paarkümmend, mitte sadu või tuhandeid, nagu mõnel pool. Selliste eesmärkidega mine pigem ühte neist eelmainitud sihtkohtadest või kas või mõnda sellisesse Hispaania kanti, kus kõik käe-jala juures (kuigi siis pead  lisaks julge ka olema, vähemalt minu põgus kogemus erinevate Hispaania cragidega ütleb, et esimene polt kipub nii maismaal kui ka saartel nii kõrgel olema, et inimestel (mitte minul muidugi, aga inimestel) on sohikepid kaasas). Kui oled päris algaja, siis ma ka Dahabi ei soovitaks, kui sa just pole valmis vaeva nägema, sest seal on samasugune libe graniit, nagu Soomes, mis võib esimesel hooajal ehk pisut heidutavalt mõjuda – sel juhul mine Kalymnosele, kus lihtsad rajad on tõesti lihtsad, inimesed väga mõistvad ja ankrud üldiselt klipitavad, st on varuväljapääs olemas, kui ikka käed värisevad ja end ümber siduda ei julge.

Aga kui oled juba siin-seal käinud ning iga kord, kui hakkad kodus järjekordsest ronireisist rääkima, hakkab kaaslane vastuseks karjuma, on täpselt sobiv hetk soovitada hoopis talvist basseinipuhkust Dahabis ning kohapeal süütult mainida, et “muide, siin saab ronida ka … ja vaata imet, ma olen kogemata sussid kaasa pakkinud”. Või kui tahad lihtsalt midagi uut avastada. Või kui tahad puhkust, mille kõrvalt natuke ka ronimist nautida. Hetkel on seal ainult üks klubi, mis juba 20 aastat üritab kohalikku ronimist arendada – praegu on Sinai Rock Climbing veel Desert Diversi all, aga neil on plaanis sukeldumine ja ronimine selgemalt eraldada, nii et igaks juhuks panen mõlemad nimed kirja, kuigi koduleht on veel ühine. Nad ise reklaamivad eelkõige boulderdamist ja seda on seal tõesti PALJU ja väga erinevale tasemele (9 sektorit, üle 400 raja), aga meie mõtlesime, et tahaks eelkõige siiski liidida – nii et boulderdasime ainult kaks poolikut päeva ja selle kohta oskan öelda nii palju, et võrreldes sportronimisega hoidis boulderradadel kivi üllatavalt hästi. Slääbid olid libedad küll, aga mitte liigselt ja boulderdamine OLI seal väga nauditav.

Lisaks on Egiptus meie mõistes üle mõistuse odav, nii et meie maksime selle eest, et keegi esimesel päeval meile erinevaid crage tutvustaks, vajadusel julgestaks (meid oli paaritu arv) ja selgitaks, kus ja kuidas. Hinna sees oli ka beduiin, kes tegi teed ja pakkus lõunat ning kui ma õigesti mäletan, oli kogu selle nalja hind 30 eurot nägu. Samas, kohtasime seal ka Ukraina noormehi, kes olid lihtsalt taksoga kõrbesse sõitnud, telgi üles pannud ja elasid nädal aega järjest seal, paludes vahel, et me neile vett tooksime (seda hinda ma mäletan, 10liitrine veetünn oli täpselt 1 euro, kuigi linnas elades topitakse sulle igalt poolt tasuta puhast vett, et sa jumala eest haigeks ei jääks, sest haiged turistid teatavasti istuvad hotelli peldikus, mitte ei kuluta raha), nii et soovi korral on võimalik enamvähem ainult lennupiletite hinnaga läbi ajada.

Muide, tahaksin eraldi välja tuua Ukraina kolleegide viisakuse – põhjustel, mida ma siinkohal pikemalt lahkama ei hakka, juhtus nii, et pidin jätma ühe mailloni ühele eriti vastikule 6C-le. Kui järgmisel päeval noormeestega taas kohtusime, ulatas üks neist viisakalt mulle mu jubina, lausudes: “Te vist unustasite selle seinale, me tõime alla.” Just-just, teeme kõik näo, et just hajameelsuse pärast need seinale jäävadki. 😀

Sportronimisest (kuskil läheduses saab ronida ka tradi, aga sellest ei tea ma midagi, nii et seetõttu pole seda siin postituses ka üldse kajastatud). Praeguse seisuga on seal neli cragi, kuigi arendustegevus käib kogu aeg (just öeldi, et paari kuu pärast tuleb uus rajakeeraja 350 poldiga), ja radu on viiekatest kuni 7C-ni. Ehk siis Adam Ondra, kui sa seda loed, siis SINUL ei ole seal midagi teha. Kõigil teistel ikka natuke on, minu jaoks olid mitmed 6C-d selgelt karmima otsa 6C-d. Kivi on pisut libedavõitu graniit, nii et sellega harjumine võtab natuke aega – aga kui oled paar korda Soomes käinud, tunned end ilmselt üsna koduselt. Hetkel on ronimist seal piisavalt ehk nädalaks-kaheks (meil oli viis ronimispäeva ja ühte cragi me üldse ei jõudnud ning neist kolmest, kuhu jõudsime, jäid ka mitmed rajad ajapuudusel katsumata). Meiega oli koos ka üks natuke kogenum kala, kes alles hiljuti esimese 7C kirja sai, ning ka tema ei olnud pärast ühte nädalat veel tüdinud, vaid leidis, et tegemist on küllaga ning et ka raskemad rajad on head ja hästi polditud – ainult ankrud jätsid mõnes kohas soovida, st mõne lühikese soojendusraja lõpus oli näiteks ainult üks polt, mis on minu meelest laskumiseks ebameeldiv turvarisk ka kümnemeetrisest rajast rääkides. Õnneks oli tõesti tegu radadega, kus sai kenasti nii üles kui ka alla ronida – ja ma muidugi läksin kaebama, sest seal ronitatakse ka päris algajaid, ning kuulsin, et neil on plaanis hiljemalt märtsis (Egiptuse ajaarvestuse järgi tähendab see ilmselt maid) igale poole korralikud ankrud teha, poldid olevat juba tellitud.

Teine asi, mida tuleb silmas pidada, on see, et laskuda tuleks alati rada mööda, sest kui hakata teiselt poolt kivi alla tulema, võib seal olla lahtisi tükke jms. Üldse on see kant, kus tasub kiiver peas hoida, sest kergemad rajad on kenasti puhtaks nühitud, aga projektisime seal näiteks ühte 7A-d ja selle pealt pudenes küll üht-teist, sest ilmselgelt seal nii palju liiklust ei ole. Selle jutu peale näitan ma muidugi kohe pilti, kus mul ei ole kiivrit sel lihtsal põhjusel, et ma istusin just selle peal (mille jaoks te siis kiivreid ostate?) ja unustasin selle püsti tõustes pähe panna. Teie ärge nii tehke, olge paremad.

View this post on Instagram

#climbing 🧗‍♀️☀️❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

See oli vist kogu reisi peale mu lemmikrada, ainult 6A, aga mitmete ägedate liigutuste ja lahedate underclingidega.

View this post on Instagram

Adventure time ❤

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma ei tea, kas see oli nüüd väga hea reklaamtekst, sest uuesti üle lugedes kerkis minu enda jaoks esile see, et libe kivi, mis kohati kaela pudeneb ja iga kord isegi ankruga ei lõppe, aga tegelikult oli see megalahe kogemus. Selles mõttes, et niisama ronimas oleme me kõik ilmselt juba paar korda käinud, vahel tahaks ka Elamusi. Mitte ilmtingimata selliseid, et enne seda elukindlustuse limiiti peab tõstma, aga midagi teistsugust, mis selgelt eristuks ja meelde jääks. Ning rajad olid megalahedad, tee oli hea, inimesed väga sõbralikud ja kogemus unustamatu. Kui eesmärk on talvine puhkus, kus saaks lesimist ronimisega ühendada, siis see on suurepärane valik. See, et puhkepäevadel saab 30 eurtsi eest sukelduma minna (vaata pilte näiteks siit) on imeline lisaboonus.

Ühe raja lugu

See algas…ammu. Tõenäoliselt juba 2010. aasta sügisel, kui ma endale bouldermati hankisin ja usinalt rahne paitasin. Üks esimesi lemmikuid oli  Pahkla Suurkivi (Eestimaa Kivide Kuningas), mille lumm ja kutse mind sestsaadik pidevalt jälitab. Äärmiselt mitmekesine rajavalik just algajatele ning kesktasemele võimaldas mul toona end alati täiesti tühjaks ronida.

See on paratamatult naljakas, et ronijad on kohati nagu silmaklappidega loomad…me kipume märkama radu, mis jäävad meie võimekuse piiresse või sellest natuke ülespoole, ent haardest välja ulatuvaid radu me enamasti ignoreerime. Loodetavasti ignoreerime neid üksnes senikaua, kuni lõpuks piisavalt tugevaks saame ja võidukalt nendegi tipus seisame. Paraku võivad mõned rajad unustusse vajuda ning seetõttu hoopiski ronimata jääda.

Õnneks minu rajaga sel korral niimoodi ei läinud. Pärast aastaid kestnud kivi patsutamist ning lugematuid ringe paremalt vasakule ja vastupidi, jõudsin ühe kohani, mis mind varem suhteliselt külmaks oli jätnud. Ma arvan, et iga ronija elab mingil perioodil läbi paradigma nihke. Etappidena võiks see kulgeda niimoodi, et esialgu on tühjus, siis teadvustamine (enamasti vormis „F… that sh…it’s too hard“), lootuse tärkamine („What if?“) ja siis tõsine ning motiveeritud liikumine sihi suunas, mis mõnikord päädib eduga või siis silmipimestava hävinguga (crush or crash).

Crimpy_1

Raja keskosa krimpide otsimine

Minul läks muidugi lootusest reaalsete katseteni mitu aastat aega. Esimesed häbelikud puudutused tegin ilmselt 2015. aastal. Ego sai haiget…kõvasti. Ma ei suutnud teha ühtegi liigutust, ei suutnud isegi stardiasendit hoida.

2016. aastal lendasin peale mõttega, et stand start on nõrkadele ja tõelised mehed alustavad ikka ahtriga matilt. See polnud tark mõte. Kuna ma polnud reaalselt püstistardi liigutusi teha suutnud, siis ahterlähte puhul oli lootust kordades vähem. Tulevik paistis tume.

Crimpy_2

Juba paistabki järgmine krimp

2017. aasta suvel olin ma üsna hüvas vormis, ent mu sõrmed olid tiba tundlikud ja äärmist krimbijõudu nõudva raja otsustasin ma tervisele mõeldes vahele jätta. Lisaks oli mul kerge põlvevigastus, mis ilmselgelt mind tagasi hoidis.

Liigume edasi 2018. aastasse. Mul oli kivile märksa parem ligipääs ning terve talve- ja kevadperioodi jooksul olin vaatamata hädisele põlvele omajagu trenni tehtud. Mõtlesin, et vajan „suurte poiste“ kombel endale samuti projekti. Pahkla kivi oli endistviisi lähedal. Jätkasin tihedate treeningutega (nii ronimisspetsiifiliste kui üldfüüsiliste) ja otsustasin hiliskevadest alates regulaarselt projekti proovimas käia. Mul oli tohutult palju õnne selles mõttes, et nägin pidevat progressi. Olgu siis kas või kõige väiksemates nüanssides: sõrmede täpne paigutus, keha kallutamine õigel hetkel, nurk varba asetamisel jne. Väliprojekti äraronimine ei sõltu paraku üksnes füüsilistest ja vaimsetest võimetest. Juuni lõpus olin ma valmis alustama tõeliste katsetega. Olin kätte saanud (arvatavasti) töötava beeta ning sõrmed olid piisavalt tugevad, et krimpida…peaaegu kõike, sest viimane külgkrimp oli senini mulle kättesaamatuks jäänud, ent ma olin kindel, et kui suudan sellest edasi liikuda, siis topout on tõenäoliselt lihtne, sest seal on suurepärased kohad mõlemale käele (kogu ülejäänud rajaga võrreldes). Siis tuli kuumalaine. Päevasel ajal oli pea võimatu normaalselt ronida, ent tahtmine oli tohutu. Tunne oli hea ja siis hakkasidki ootama seda tillukest akent, mis jahedamate temperatuuride ja hämariku vahele jääb.

Crimpy_3

Jalg paika

14. juulil ronisin Augu kivil, pühapäeval tulin Pahkla kivile, ent ilm oli liiga palav karmideks katseteks. Tänu Rentsile sain vähemalt blogi jaoks poosepilte. Esmaspäeval läksin üksi kivile hiljem õhtul, et ise rada proovida, ent temperatuur oli veel tiba kõrge ja sõrmenahk eelnevatest päevadest omajagu hell. Otsustasin teisipäeval sõbra juures sisetrenni teha, kolmapäeval ronivaba päeva võtta ning neljapäeva õhtul hilja taas proovima tulla, kuna reedeks lubas vihma ning seejärel läinuks omajagu aega raja kuivamiseks.

Neljapäeva, 19. juuli õhtu. Üksi hämariku eel metsas viibides on kõik meeled niikuinii pingul. Sa teed soojendusringi, ronid lihtsaid ja keskmisi radu, puhastad raja veel korra üle ning vead matid kohale. Tunne on hea, elevus ja pinge saadavad sind igal sammul. Võtad positsiooni sisse…ja lähed. Esimene katse oli suurepärane. Suutsin hoida ülemist külgkrimpi ja teha liigutuse tipu suunas, aga päris õiget kohta ei tabanud ja pudenesin alla. SEE LÄHEB NÜÜD…muid mõtteid enam ei olnud. Mõned rahustavad minutid…igaks juhuks lendab särk, sest lubasin endale, et send go tuleb särgita. Asetan käed krimpidele ja tõmban. Edasi on üksnes flow…ideaalne liikumine, mitte midagi üleliigset ja järsku oled sa kivi otsas, särgita ja surfipükstes…ja sa tunned…TUNNED kõike ja korraga hämaras metsas. Seda on keeruline kirjeldada ja see tunne oli tohutult kompleksne, aga Ondra enda sõnad on kõige paslikumad: „I just felt really-really happy…“. Umbes kümme ronipäeva sel aastal ning möödunud aastate peale kokku ka ca 10 ronipäeva. Aega läks palju, aga tunne on seda võimsam. Minu kõige vingem FA on saanud tõeks. Sõbrannale kinkisin raja nimetamise au ning tema pakutud variantidest kõlas kõige sobivamalt Powered by the Mighty Crimplords. Raskusastmega on keerulisem, kuna mul pole ühtegi sellist pikaajalist projekti varem ette tulnud. Üsna lühike ja krimbiekspertidele ilmselt hästi sobiv rada. Esialgne arvamus on 7A+.

Crimpy_4

Nüüd läheb põnevaks

Õnneks on veel SDS ka olemas. See lisab asjale omajagu vürtsi ja toob kivi juurde peatselt tagasi.

 

 

Ronimistreeningute üldinfo (Hooaeg 2017-2018)

Hei! Uus ronimishooaeg on juba alanud ning see on endaga kaasa toonud mõned muudatused:

  • Kuna hooaja alguses on trennis palju rahvast toimub ronimine suurel seinal kahes rühmas. Esimene rühm saab ronida suurel seinal alates 18.00-19.30. Teine rühm on lubatud suurele ronimisseinale 19.30-21.00.
  • Selleks, et treenerid saaksid teile rohkem abiks olla ja et ei tekiks järjekordi suurel seinal, palume teid ennast registreerida enne uue nädala algust, lisades enda nime tabelisse. Tabel postitatakse iga nädala lõpus FB Tartu Kaljuronimisklubi Crux gruppi.
    Palume võtta tabeli täitmist tõsiselt, kuna see aitab trenne produktiivsemalt läbi viia ning samal ajal annab ülevaatliku pildi trennis osalejate arvust.
  • Oktoobri esimesest nädalast hakkavad toimuma treeningud algajatele. Toimumisajad on järgmised: K ja P alates kella 18:30. Treeningud viib läbi peatreener.
  • Alates septembrist on meil Tartu seinal uued treenerid:

    Sergei Nazarenkosergei

    Juhani Almers
    juhani.jpg

    Oleg Ivanov
    oleg

    Nele Uibo
    OLYMPUS DIGITAL CAMERA

    Nadežda Bolšakova
    nadja

 

Kasulik info:

Kaljuronimistrennid toimuvad Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi ronimisseinal. (Ujula 4, Tartu)

T 18.00-21:00 (1 rühm 18.00-19.30, 2 rühm 19.30-21.00)

K 18:00-21:00 (1 rühm 18.00-19.30, 2 rühm 19.30-21.00)

R 18:00-21:00 (1 rühm 18.00-19.30, 2 rühm 19.30-21.00)

P 18:00-21:00 lisatrenn + jõusaali aeg

Algajate trennid

K 18:30 -21.00

P 18:30-21.00

Hinnakiri on leitav Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi koduleheküljel http://sport.ut.ee/harrastussport/hs_alpinism/

Küsimuste korral palun pöörduge peatreeneri poole:

Sergei Nazarenko (Tartu Kaljuronimisklubi Crux)

e-mail: sergeinazarenko89@gmail.com

BoulderRock Plunges

16. juulil oli Hara sadama ümbruses kõvasti askeldamist. Veed oli vallutanud ronijate eskaader, mis transportis soovijaid kai pealt ronimisradade algusesse. Eestimaa esimene üksnes süvaveesoolole pühendatud ronimisvõistlus võis alata. Lauri, Madis ja Ruslan olid ühtekokku loonud ja tähistanud 11 varieeruva raskusega rada, mis pakkusid ronimisrõõmu nii algajaile kui ka pisut kogenumatele. Ühtekokku sai vee- ja ronimisrõõmu tunda ca 40 osalejat. Ühtlasi nautisid suurepärast suveilma ka paljud pealtvaatajad. Lisaks ronimisele sai oma oskusi proovile panna vee kohale tõmmatud tasakaalulindil ning lõõgastuda telksaunas.

IMG_5719

Paatide puuduse üle kurta ei saanud

Mitmed cruxikadki käisid süvaveesoolot proovimas. Kohal oli Rasmus koos Triinuga, Reena, Anu ning Tarmo. Lisaks tulid kohalikele ronijatele konkurentsi pakkuma kõvad ronijad Lätist ning ronisõbrad Soomest. Tervelt 6 võistlejat meeste kategoorias läbis kõik rajad. Cruxikad nautisid head ilma ning ülemäära hullu ei pannud. Mul endal polnud eriti suurt motivatsiooni pikalt pingutada (pole päris kivi ja muu elitaarne bs) ning pärast 8 raja läbimist pakkisin asjad kokku ning läksin hoopis rahne otsima. Seega ei oska ma öelda, mis toimus mitteametliku osa ajal, ent ma usun, et kõigil oli hiiglama tore. Kogu üritus oli väga hästi korraldatud ning pakkus ohtralt rõõmu kõigile ronijatele. Suured tänud korraldajatele!

IMG_5704

Pääsesingi paadist rajale

Meie suundusime hoopis Kuusalu kandis asuvale Kupukivile. Kahjuks asus kivi keset viljapõldu metsasaarel (või pigem võsasaarel) ning seal ronimine eeldaks lisaks kivi puhastamisele ka ohtralt võsa kõrvaldamist. Kivi potentsiaali arvestades polnud see tol hetkel vaeva väärt. Siiski panime sussid jalga ja proovisime ühte slabjat nurka ronida. Seejärel käisime korra Jaanukse kivi otsimas, ent selleni jõudmiseks oleks olnud tarvis minna läbi veisekopli ning väikse koeraga ei paistnud see väga mõistlik teguviis. Selle asemel sõitsime edasi Augu kivile, kus ma ronimise asemel hoopis rannas vette hüppasin, et kordki päeva jooksul end märjaks kasta. Kõige selle järel tuli juba mõnus rammestus peale ning päeva võis igal juhul kordaläinuks pidada.

Jaanibouldering

Sel aastal otsustasime koos Katriniga jaanid pisut teistmoodi mööda saata ning tavapärase Olhava reisi asemel kohalikke rahne patsutada. Alustasime 23. juuni lõunal Loksa lähistelt Mardimiku kivilt. Kivi peaks meie ronijatele üsna kenasti teada olema, kuna möödunud aastal oli sellel Boulderrocki raames hulganisti võistlusradu tähistatud ning nii mõnigi cruxikas sai juba siis kivi hoolega paitada. Algajatele on see väga sobilik kivi, kuna kõik rajad on lihtsad ja ronitavad. Edasijõudnute puhul on tegemist pigem soojenduskiviga. Muuseas kohtusime ka Tallinna alpinistidega, kes samuti üsna osavalt kivi kraapisid. Pärast radade ronimist oli keha juba piisavalt soe, et suunduda edasi järgmisele kivile.

P1120583.JPG

Tarts VS Crouching Tiger

P1120595

Katrin ja Stone Dance

Kiviheinamaa (Kärga) kivi asub üsna Mardimiku kivi lähedal, mööda kruusateed edasi sõites u 2,5 km kaugusel. Loksa poolt tulles paremat kätt tee ääres on viit, mis osutab kivi asukohale metsa sees. Paarisaja meetri kauguselt põlislaanest leiabki otsija hea õnne korral kivimüraka. Niiske laas tähendab aga seda, et 90% ajast on kivi niiske või märg. Hea ronimispäeva eelduseks on vähemalt paari päeva pikkune eelnev kuiv periood, ent sellegi puhul pole head tingimused alati kindlustatud. 23. juunil oli kivi aga imekombel peaaegu täiesti kuiv ning me saime hakata hoolega uusi radu kaardistama. Panengi järjest uute radade iseloomustuse ja nimed siia blogisse kirja. Kunagi jõuavad need ehk ka Climbestonia lehele.

Kivi ise on üle 5m kõrgune ja bouldermatt on kindlasti vajalik, kuna allasaamine võib olla probleem. Kõige lihtsam variant on asetada matt madalama kivi poole juurde (Desperationi juures) ning sinna hüpata või ronida alla mööda Desperationi juures asuvaid puid. Metsa tõttu on ka putukaid omajagu ning sääsetõrjevahend on kindlasti kasulik kaasa haarata. Kivi on üsna kare ning sööb seetõttu hoolega sõrmenahka.

Alustan kõige pikema küljega, kust leiab lihtsama slabisektori:

I Monkey Says – lihtne slab praost paremal, vältimaks liiga lihtsat väljakutset võib prao elimineerida, ent isegi ilma praota on rada maksimaalselt V1 raskusega (pigem V0)

II Monkey Does – lihtne slab seina keskel, kätele ja jalgadele on korralikud kohad olemas, raskusaste on samaväärne Monkey Says rajaga

III Joyride – tõenäoliselt kõige lihtsam rada rahnul, jääb slabiseina vasakusse serva ning hõlmab häid servi jmt nii kätele kui ka jalgadele

k6rga1.jpg

Teine sektor jääb slabist vasakule ning hõlmab teravaid krimpe ja taskuid, mis nõuavad omajagu sõrmejõudu ning -nahka:

IV Mind Over Matter – vertikaal väikeste krimpide ja taskutega puust vasakul, topout oli üsna põnev, ent üldine raskusaste on kusagil V3 kandis

V Skipped My Coffee – rajast IV vasakule jääv vertikaal, sarnaselt eelmisele väikeste servade ja taskutega, raskusaste samuti V3 kanti

VI Razor Sharp – eelmisest vasakul, väiksed ja valusad krimbid, ent korralikud kohad nii kätele kui ka jalgadele, raskusaste V2/V3

VII Ill Fit – nurgarada, mõnusalt tehniline pisikeste nukkidega scramble, raskusaste ca V4

k6rga2.JPG

Nonii…good stuff…negatiiv, mis jääb nurgarajast vasakule:

VIII Desperation SDS – ahterlähtega diagonaalselt kulgev rada, mõnusalt jõuline ja tehniline, raskusaste V5/V6

IX Desperation direct – otse kulgev rajaversioon, raskusaste ca V3

k6rga3.JPG

Neljas külg jääb negatiivist vasakule ning sisaldab samuti vertikaali või kerge negatiivi all sõrmejõul ja tehnikal põhinevaid radu. Kahjuks mul enam sõrmenahka piisavalt polnud ning otsustasin selle seinaosa vahele jätta, ent ronitavaid projekte on seal üsna mitu:

X projekt nurgast vasakul

XI projekt eelmisest rajast vasakul

XII projekt prao juures

k6rga4.JPG

Minisektor slabist paremal:

XIII Minni Hiir väikeste nukkidega positiivne kribirada, raskusaste V1/V2

XIV Miki Hiir – samuti positiivne krimbirada, eelmisega samaväärse raskusega

k6rga5.JPG

Pärast Kärga kivil ronimist otsustasin valutavate sõrmede tõttu ülejäänud katsed järgmiseks päevaks jätta. Siiski käisime kaemas Karu kivi, mis ei kutsunud väga ronima (eelkõige väiksema ümara vormi ning servade jmt elementide puudumise tõttu). Üle vaatasime ka Jaani-Tooma kivi ning Katrin ronis ära lühikese praoraja kahe kivipoole vahel.

Päeva teises pooles liikusime Viinistu poole ning vaatasime üle enne Viinistu asulat rannaniidul asuva Tiirukivi. Tee leidmiseks tuleks jälgida Loksa poolt tulles paremat teeserva. Viinistu ja Turbuneeme siltide juurest pisut Viinistu poole liikudes peaks otsitava viida leidma. Paraku asub kivi rannaniidul ja kuiva jalaga selle juurde ei pääse. Kummikud ning matid on tugevalt soovitatavad ning üsna suure tõenäosusega tuleb leppida märgade sussidega. Allasaamiseks tuleb tõenäoliselt alla ronida, kuna ühtegi väga head kohta mahahüppamiseks kivil pole. Alternatiivse võimalusena saab kaasa võtta köie, millega saab kivilt kenasti laskuda, kuna kivi otsas on polt olemas. Siiski on kivil mitmeid huvitavaid radu ning tõelistele shallow water solo austajatele pakub kivi kindlasti ohtralt põnevust. Lisaboonusena kuulsime äkki kahtlast krabistamist rannaroos ning järsku ilmusid välja Juhani, Priit ja Dagmar, kes samuti Hara kandis jaani tähistasid ning tulid kivi esmakordselt proovima. Juhani ja Priit ei raisanud pikalt aega, sussid jalga ja kohe ronima. Mati puudumine neid ei morjendanud, kuna vesi ja pilliroog on ometi pehme.

Viinistu kandis asub tegelikult veel mitmeid kive. Otse kunstimuuseumi juures rannas asub Mustkivi, mis on u põlvekõrguses vees, ent pakuks tõenäoliselt ronirõõmu küll. Otsisime metsast ka Sorrukivi, ent sel korral me seda ei leidnud. Õhtuks suundusime Purekkari neeme RMK telkimisalale, kus oli jaanilaupäevale omaselt ohtralt rahvast, ent me leidsime ikkagi endale kena vaikse nurgakese nii laua kui ka lõkkeplatsiga.

Järgmisel päeval otsustasime valutavate sõrmede kiuste proovida radu Purekkari neeme hiidrahnul. Tegemist on palju lihtsaid radu pakkuva rahnuga Pärispea poolsaare põhjatipus. Kivi asub peaaegu neeme ninaosas ning suurema vee ajal kuiva jalaga sinna päris ei pääse, ent üle põlve vesi siiski ei ulatunud. Lisaks on kindlasti vajalikud matid, kuna kivi ümbritseb kiviklibu ja suuremad kivid. Ronimisvõimalusi on ohtralt ning enamasti on tegemist lihtsate või väga lihtsate radadega, ent paar raskemat projekti leiab ka vihasem boulderhunt (negatiivsema osa pool).

Pärast Purekkari rahnu proovimist liikusime edasi Tammispea rahnu juurde, et imetleda selle suursugust kõrgust. Kuna sõrmenahka enam sisuliselt polnud, siis piirdusime paari lihtsama raja ronimisega väiksemal kõrvalrahnul.

Tripi lõpuks otsustasime üle vaadata ka Majakivi, mis oma võimsate negatiividega pakuks rõõmu mitmele pühendudnud boulderhundile, ent meie poolt jäid sealsed rajad sel korral proovimata. Järgmisel korral läheme aga tagasi ning avame kindlasti paar uut liini ka seal.

Kaljuronimistreeninguliste jõulubouldering

Aasta hakkab tasapisi otsa saama ning ronihooaeg on tarvis kokku võtta. Selleks kutsusime ronisõbrad TÜASKi, et kõik saaksid osa mõnusast jõuluboulderingist. Priidu ja Tarmo käe all tähistati boulderseinal ja suurel ronimisseinal ühtekokku pea 30 rada, mida kõik hoolega proovida said. Rajad kukkusid üsna kenasti välja. Kamba peale kokku roniti ära kõik rajad peale ühe punase crimpferno boulderseina negatiivi peal. Järelikult on treeningust kasu olnud ja vormi üle ülemäära nuriseda ei saa. Pärast suuremat või väiksemat pingutust said kõik väsimuse Lodjakoja saunas maha pesta. Jõulubouldering oli hiiglama vahva ning kindlasti korraldame Tartu ronirahvaga sarnaseid sõbralikke võistlusi ka tulevikus.

15658954_658468131001776_266864463_o

Häid ronijaid mahub seinale alati palju

Cruxikad soovivad kõigile meeleolukaid pühi ning hiiglama palju vingeid tippe uuel aastal!

Ehk suisa selle aasta viimane kivil käimine

dav

Meil käis nädalavahetusel taas külaline meie vennasvabariigist, nii et tahtsime talle näidata seda kõige suuremat, mis meil on, ja viisime ta Jaani-Tooma suurkivile. Suur oli tema küll. Tarmo tõestas, et ta oskab väga kenasti sõlmi teha …

dav

ja vedas köie üle kivi, et need, kes liigseid riske võtta ei taha, saaksid slabi köies ronida (ja et teistel oleks kukkumise korral siiski teoreetiline võimalus köiest kinni rabada). Johanna kasutas juhust ja proovis enesejulgestuses slabironimise ja laskumise ise järele:

davdav

Lätlased tegid üldiselt lätlaste asju, ei vaja kommentaare vist:

dav

Karums, noh, muidugi ta naeratab.

Noh ja siis roniti ja roniti ja roniti:

btydavdav

dav

davdavdavdavdav

Need pildid võtavad täiega sõrmed kihelema, eks?

Ahjaa, näitaksin teile seda ka, kuidas meil kätelseis edeneb, aga ma ei saa seda teha, sest Karlis kustutas “kogemata” enda video ära. Nii et jälle olete ilma. Aga muidu edeneb täiega.

Alustuseks

Kuna me alustame kohe varsti harjutuste ja targutamisega ning hakkame teile iga kord meelde tuletama, kuidas õigesti käsi hoida, jalgu hoida, seista, hingata jne (õpetaks keegi ometi mulle ka!), ja teie hakkate seda umbes 10 sekundiga ära unustama, sest seda infot on lihtsalt nii palju, siis mõtlesin inimeste elu natuke kergemaks teha.

Või noh, teie kohta ma ei tea, aga mul on endal kergem, kui ma saan mõne asja üle juba kodus järele mõelda ja saan trennis siis natukenegi paremini aru, millest üldse jutt käib. Nii et vaadake seda videot (ja kui jaksu on, siis ka selle teist osa) ja proovige siin õpitut trenni tulles seinal rakendada. Räägitakse põhimõtteliselt kõigest, mida üks algaja teada võiks jalatöö ja asendite kohta, nii et see on VÄGA kasulik.

Lisaks. Kes tahaks selle kohta lugeda, aga päris lehti keerata ei oska, siis üks ronimisõpik on mul ka pdf-idena kuskil olemas. Kui huvi on, saan netti üles lükata, aga selleks peate ise küsima.