Kaljuronimistreeninguliste jõulubouldering

Aasta hakkab tasapisi otsa saama ning ronihooaeg on tarvis kokku võtta. Selleks kutsusime ronisõbrad TÜASKi, et kõik saaksid osa mõnusast jõuluboulderingist. Priidu ja Tarmo käe all tähistati boulderseinal ja suurel ronimisseinal ühtekokku pea 30 rada, mida kõik hoolega proovida said. Rajad kukkusid üsna kenasti välja. Kamba peale kokku roniti ära kõik rajad peale ühe punase crimpferno boulderseina negatiivi peal. Järelikult on treeningust kasu olnud ja vormi üle ülemäära nuriseda ei saa. Pärast suuremat või väiksemat pingutust said kõik väsimuse Lodjakoja saunas maha pesta. Jõulubouldering oli hiiglama vahva ning kindlasti korraldame Tartu ronirahvaga sarnaseid sõbralikke võistlusi ka tulevikus.

15658954_658468131001776_266864463_o

Häid ronijaid mahub seinale alati palju

Cruxikad soovivad kõigile meeleolukaid pühi ning hiiglama palju vingeid tippe uuel aastal!

Ehk suisa selle aasta viimane kivil käimine

dav

Meil käis nädalavahetusel taas külaline meie vennasvabariigist, nii et tahtsime talle näidata seda kõige suuremat, mis meil on, ja viisime ta Jaani-Tooma suurkivile. Suur oli tema küll. Tarmo tõestas, et ta oskab väga kenasti sõlmi teha …

dav

ja vedas köie üle kivi, et need, kes liigseid riske võtta ei taha, saaksid slabi köies ronida (ja et teistel oleks kukkumise korral siiski teoreetiline võimalus köiest kinni rabada). Johanna kasutas juhust ja proovis enesejulgestuses slabironimise ja laskumise ise järele:

davdav

Lätlased tegid üldiselt lätlaste asju, ei vaja kommentaare vist:

dav

Karums, noh, muidugi ta naeratab.

Noh ja siis roniti ja roniti ja roniti:

btydavdav

dav

davdavdavdavdav

Need pildid võtavad täiega sõrmed kihelema, eks?

Ahjaa, näitaksin teile seda ka, kuidas meil kätelseis edeneb, aga ma ei saa seda teha, sest Karlis kustutas “kogemata” enda video ära. Nii et jälle olete ilma. Aga muidu edeneb täiega.

Alustuseks

Kuna me alustame kohe varsti harjutuste ja targutamisega ning hakkame teile iga kord meelde tuletama, kuidas õigesti käsi hoida, jalgu hoida, seista, hingata jne (õpetaks keegi ometi mulle ka!), ja teie hakkate seda umbes 10 sekundiga ära unustama, sest seda infot on lihtsalt nii palju, siis mõtlesin inimeste elu natuke kergemaks teha.

Või noh, teie kohta ma ei tea, aga mul on endal kergem, kui ma saan mõne asja üle juba kodus järele mõelda ja saan trennis siis natukenegi paremini aru, millest üldse jutt käib. Nii et vaadake seda videot (ja kui jaksu on, siis ka selle teist osa) ja proovige siin õpitut trenni tulles seinal rakendada. Räägitakse põhimõtteliselt kõigest, mida üks algaja teada võiks jalatöö ja asendite kohta, nii et see on VÄGA kasulik.

Lisaks. Kes tahaks selle kohta lugeda, aga päris lehti keerata ei oska, siis üks ronimisõpik on mul ka pdf-idena kuskil olemas. Kui huvi on, saan netti üles lükata, aga selleks peate ise küsima.

Kaljuronimise demotreening

20160913_185107

Meil oli teisipäeval kõigile huvilistele demotreening – ja huvilisi oli palju. Üritasime Tarmoga neid kokku lugeda, aga sõrmedest kahepeale ka ei piisanud ja me oleme mõlemad humanitaarid. Üle 40 igatahes, nii et ilmselgelt ronimise populaarsus muudkui kasvab, kätt ette enam eriti ei pane. Seega jagasime nad kolme rühma, osad said suure seina peal ukerdada, osad boulderdada ja kolmas grupp proovis köielkõndi. Ja neid me siis roteerisime, üsna loogiline ülesehitus.

Aga 40 inimest korraga kantseldada … Nagu kombinaat, ausõna:

suur-sein

Kes veel ei teadnud, siis köielkõnd on ronijate seas üsna populaarne, põhiliselt ilmselt seetõttu, et ronijatele meeldib kõik, mille käigus saab kellelegi öelda “hoia mu õlut, ma tahan proovida” ja “ma näen küll, et matti pole all, aga mis siin ikka juhtuda saab”.

slackline

Tarmo näitas ette, kuidas boulderdamine käib (kahjuks pole mul pilti sellest, kuidas Sergei näitas ette, kuidas köielkõnd käib)

tarmo

ja kõik teised said proovida järele teha:

boulder

boulder

Ahjaa, ronimine on siin ilmas minu jaoks teisel kohal, esikohal on teiste inimeste paraadide niisutamine. Üks tüüp minu kõrval hakkas teistele rääkima, et alguses on jah esimeses köies raske ronida, aga kui aru saad, et võid ju nurga tagant ka võtta on kohe kergem (nii jõutaksegi valgustatuseni). Ma muidugi kasutasin juhust, et viisakalt selgitada, et pikas perspektiivis on eesmärk värviradu ronida, nii et nurga tagant saab võtta küll, aga võetavate nukkide arv jääb meil siin ikka ainult väiksemaks ja need nukid lähevad pisemaks ja teravamaks ja vastikumaks + mingil hetkel pead jala enamvähem kaela taha väänama, et mingit asendit võtta ja rõve ebamugav on, nii et ise ka ei tea, miks sa siin trennis oled üldse, kuni ikka mingi ime läbi end üles välja väänad. Nad ütlesid vist:”Oi.” Selline minimalistlik lähenemine ja sellega meie jutt ka lõppes. Ma mõtlesin, et see on nagu kutsikate reklaamtekst, et ütled “ah, need jubedad tõprad ainult lõhuvad ja laamendavad ja kusevad tuppa, nii tahaks endale ka ühte,” aga vist ei läinud päris nii. Hea on, et meil rühmad niigi täis on. Edaspidi tean, et lause “see on tegelikult täiega raske, valus ja rõve” ei ole see, millega tavainimestele midagi reklaamida.

Rasmus ja Triin Hispaania kaljudel

Triin ja Rasmus käisid augusti lõpus Lõuna-Hispaanias suvitamas. Järgnevalt kirjutavad nad paar sõna oma reisist.

Reis kestis meil 17.08–31.08 ning vaid tunnikese sõidu kaugusel meie elamiskohast (Benalmadena) asus üks Euroopa vingemaid ronimiskohti El Chorro: enam kui 650 rada, palju korralikult polditud multi-pitch radu nii algajatele kui ka tipptegijatele, meeliülendavad vaated ja mõnus Hispaania mañana ja baila-baila kultuur.

Kuna ilm oli esimestel päevadel kuni 35 kraadi, otsustasime esialgu aklimatiseeruda mereäärses baaslaagirs, käies aeg-ajalt rannakaljudel boulderdamas. Oma esimesed ronimised El Chorros tegime 22.08 varastel hommikutundidel, kaunil lubjakivi slabil.  Tööjaotus kujunes kaaluerinevuse põhjal. Triinul avanes võimalus leadida ning Rasmus koristas lõpus jaama.

dsc_0229

Valle de Abdalajis, Sector Central

dsc_0216

Taamal lookleb kuulus Camino del Rey, mis nüüdseks on muutunud turismiobjektiks

Avastasime oma elamiskohale veel lähemal asuva väiksema cragi kaunis Mijase külas, kus me veel mitmel päeval ronimas käisime. Mõnikord jäi jaama koristamine täitsa poole öö peale. Õnneks oli selleks olukorraks paigaldatud raja kõrvale valgustus.

dsc_0254

Mijas, Sector Pire sin Manos

dsc_0242

Vaade Mijase külale

dsc_0259

Triin crushimas 6a peal (Mijas, Sector Pire sin Manos, Derrape Por Llevar Tenis)

dsc_0265

Rasmus proovimas 7c+ algasendit (Mijas, Sector Entrada Gratis, Los Hippy No Van Tripy)

Meie kindlaks lemmikuks kujunes crag nimega The Ravine. Kui teistel crägidel olime ainsad ronijad, siis siin sukeldusime Hispaania lahedasse ronimise-subkultuuri. Radu oli seal raskusega 4+ kuni 7a ja enamus neist pikkusega 20-35 m. Päikest paistab terve päeva jooksul sinna vaid tunnikese.

dsc_0269

Mijas, The Ravine

dsc_0278

Mijas, The Ravine, Beat Skala Bein

Väärib veel mainimist, et El Chorro on tuntud ka kui üks parimaid hinna ja kvaliteedi suhtega sportronimise kohti. Näiteks saab Tallinna või Riia kaudu Ryanairiga Malagasse umbes 100 euroga edasi-tagasi lennata.. Küll aga tuleb teada, et Malaga lennujaama fantaasiarikkad töötajad võivad ekspresse ja karabiine näha ohtlike relvadena, mida teil salongi kaasa võtta ei lasta.

Ronimistreeningute üldinfo

Kel kõrvad, see kuulgu, kel silmad, see nähku! Siia postitusse koondame kõige olulisema baasinfo, mida nii uued ja hoogsad kui ka vanad ja väetid TÜ spordihoone kaljuronimistreeningute kohta teada võiksid.

Info treeningaegade, hindade ja treenerite kontaktide kohta leiab TÜASKi kodulehelt: http://sport.ut.ee/harrastussport/hs_alpinism/

Täpsustava teabena lisan, et sel hooajal on teisipäeviti ronimistreeneriks Tarmo, kolmapäeviti Sergei, reedeti Tarmo ja/või Priit ning pühapäeviti võimaluse korral üks kolmest treenerist. Juhul kui pühapäeval treenerit kohal pole, siis suurel seinal ronida ei tohi. Kergejõustikuareen ning jõusaal on pühapäeviti kasutamiseks avatud kell 18.00–21.00. Ühtlasi palun kõigil jälgida ka treeningute algus- ja lõpuaegu. Esimene treening leiab aset teisipäeval, 6. septembril kell 19.30–21.00. Sellele järgnevad treeningud toimuvad juba kodulehel toodud aegadel.

DSC_0458.JPG

Priit

IMG_4813.JPG

Sergei

DSC_0189.JPG

Tarmo

Edasijõudnute grupiga liitumise eelduseks on korrektse julgestustehnika valdamine ning eelnev ronimiskogemus. Juhul kui Te pole endas kindel, siis võiksite alustada algajate treeninggrupis. Kolmapäeviti ning reedeti on plaanis läbi viia mingisugusele konkreetsele teemale pühendatud treeningud, mis eeldavad treeningkava järgimist. Oodatud on kõik treeningulised, aga eelisõigus radade kasutamisel on neil, kes treenerite näpunäidete ning kavade järgi treenivad. Treeningkavad, teemad ning muu oluline info laetakse treeningu eel üles Cruxi blogisse. Operatiivse treeninginfo saamiseks soovitan kõigil treeningulistel liituda kinnise FB kommuuniga Tartu Kaljuronimisklubi Crux. Teisipäeviti ja pühapäeviti toimub vabamas vormis ronimine, kus kõik saavad enda äranägemise järgi radu proovida.

 

Ronimise populariseerimiseks viiakse sel aastal Spordinädala raames esmakordselt läbi kaljuronimise demotreening. Sündmus leiab aset 13. septembril kell 18.00–19.30 TÜ spordihoones (Ujula 4, Tartu). Treeningu paremaks läbiviimiseks lisan siia kõigi huviliste tarbeks kasulikku teavet. Esmalt soovitan kõigil huvilistel ja kindlatel tulijatel end kirja panna FB sündmuse lehel: https://www.facebook.com/events/795807413895138/

Hea oleks, kui huvilised tuleksid seina juurde treeningu algusajaks (18.00) kohale. Kõigile esmakordsetele huvilistele on demotreening tasuta. Ütlete lihtsalt spordihoone administraatorile, et tulite esimest korda kaljuronimist proovima ning Teid lastakse kenasti edasi. Selga võiks panna vaba liikumist võimaldavad spordirõivad, mis katavad küünarnukid ja põlved. Meie seinad on üsna abrasiivsed ning õige riietus aitab võimalikke marrastusi ja kriimustusi ära hoida. Jalga sobivad esialgu tihkelt istuvad ketsid või tennised. Jooksutossud pole parim valik, kuna nende ümar ninaosa ei võimalda täpset jalatööd. Meie „annetuskastist“ võib leida ronijate vanu susse, ent neid on äärmiselt piiratud koguses. Kõigile sealt kindlasti jalavarje ei jätku. Suure huviliste hulga tõttu jaotame treeningulised gruppidesse: boulderseina, suure ronimisseina ning vajadusel varustust, sõlmi ja ronimistreeningute olemust tutvustavasse teoreetilis-praktilisse gruppi. Teatud aja järel liiguvad grupid ühest tegevuspunktist teise. Eesmärgiks on kõigile osalistele vähemalt korraks kõigi tegevuste proovimist võimaldada. Kuna osalisi on tõenäoliselt palju, siis palun kõigil üksteisega arvestada ning järgida kõiki treenerite juhiseid ja korraldusi. Küsimuste korral ning lisainfo saamiseks võite kirjutada mulle: tarmo.kiik@gmail.com

TÜ_bsein.jpg

bouldersein

DSC_0123.JPG

suur ronimissein

Ma väga loodan, et mitmed teist leiavad endale uue lemmikspordiala.

Kuidas boulderhundid Kristiines liidi ronimas käisid

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et mul on olnud kaks puhkenädalat ja viimati olin köies jaanipäeva paiku Soomes (ei, päris halapostitus nüüd ei järgne). Krissu seina uute radade promo oli aga aegsasti meieni jõudnud. Hõikasin ettepaneku Marleenile välja ja läksime kolmapäeva õhtul ise sellest maagiast osa saama.

14138362_582999821908880_1604064514_n

Volüümirõõm

Kuna meil on trennis ainult kõvad ronipoisid ja -plikad, siis kavatsesin ma kõik rajad liidida või vähemalt altjulgestuses ronimist proovida. Siis ei saa keegi pikalt irvitada ja selliseid klippe linkida. Vöö sassi ei läinud ja sõlm tuli esimesel katsel kenasti välja (topeltpaali kontrollsõlmega…oma köis, oma sõlm, omad reeglid)…nii et algus oli suisa hiilgav. Esimesena proovisin lihtsat valget karniisi, mis võiks raskusastmelt olla kusagil 5c/+ kandis. Seejärel andsin sharp endi Marleeni kätte, aga ta vajus veidi näost ära ja polnud ilmselgelt selleks katsumuseks valmis. Õnneks olid TR köied kenasti olemas ja Marleen sai oma oskusi ka kontrollitumas ja turvalisemas variandis näidata (Tartu ja Tlna liidini on õnneks veel aega küll).

Seejärel suundusime seina keskossa ja proovisime Peedo keeratud sinist rada. Liidis ronides on see tõenäoliselt tiba teine kogemus. Pidi vaeva nägema, ent ülaosa oli meeldivalt tehniline…sai sillatades ja opositsiooni kasutades keha ka negatiivi all kenasti õiges asendis hoida. Hinnanguliselt võiks rada jääda ehk 6b kanti.

14081028_582999835242212_427960870_n

Seina keskosa (kõik need volüümid)

Kolmanda väljakutsena proovisin tõenäoliselt kõige vingemat ronirada kogu seinal. Ainult suurtest hallidest volüümidest ja mõnest üksikust jalanukist koosnev rada seina keskosas. Negatiivialuse suure pallini (kõige parem volüüm rajal) kulges kõik kenasti, aga sealt edasi läks väga ruttu väga raskeks. Nii painduvust kui opositsioonironimisoskust läks seal kõvasti tarvis. Vorm ja hirm ei lubanud mul täna midagi väga hullu korda saata, aga beeta sain kätte ja mõned head katsed ikka tehtud. Kui liidijalg enam niimoodi ei värise ja seinameetreid on pisut rohkem all, siis tulen hea meelega uuesti proovima. Hinnanguliselt võiks rada olla ehk seitsmeste alguses (7a/7a+ ).

14112087_582999848575544_1966949881_n

Ülaosa negatiiv teeb volüümiraja parajalt põnevaks

Marleen proovis samuti halli volüümirada, aga ei leidnud selleks nii palju inspiratsiooni kui mina. Selle asemel ronis ta hoopis pruuni-kollaselaiguliste nukkidega raja sealt kõrvalt. Tema sõnul oli see väga lihtne. Ilmselt siis jälle 5c kanti (Marleeni hinnagul, ise ei oska kommenteerida, kuna ei proovinud).

Lõppakordiks valisime roosa raja karniisi paremas nurgas. Ütleme nii, et tiba häbi on, kuna liidinärvi pole üldse: ma ei julgenud karniisist üle ronida, sest viimane ekspress jäi väga madalale ja karniisist üleronimine ning paar järgnevat liigutust ongi raja crux. Samas pole vahepeal ühtegi ekspressi, kuhu end kinnitada: ekspresside vahe oli paar meetrit. Isegi rippu lastes kontrollitud kukkumisega langesin ca 3 m kõrgusele maast. Karniisi pealt kukkudes on deckout täiesti reaalne. Liidi mõttes üsna julgetele keeratud rada. Huvi pärast tegin kohe ka TR katse otsa. Polnud väga hullu midagi, aga raskemad liigutused olid just liidi mõttes kohas, kust kindlasti kukkuma ei peaks. Lisaekspress või mõni muu lahendus võimaldaks seda rada ka ohutumalt ronida. Hinnanguliselt jääb raskusaste ilmselt 6a+/6b kanti.

Kokkuvõttes võib radadega üsna rahule jääda. Ühtekokku on neid juba pea 15. Väga erineva raskusastmega ronimisrõõmu on kindlasti kõigile. Vöö selga ja proovima!

Crux on Crack

NB! Siit postitusest leiab hulgim surematuid tsitaate ja vanade ronihuntide nõuandeid algajatele. Pilte eriti pole, sest me ei teinud neid. Need vähesed on Jaanuse tehtud.

Tähelepanelikumad on kindlasti märganud, et suur suvi on käes ja Eesti oludes tähendab see seda, et igal vähegi ilusamal nädalavahetusel tuleb jõuda kaljule või selle puudumisel vähemalt mõnele rahnule. Me oleme tähelepanelikud, ja rahnud meile meeldivad. Sel laupäeval seadis Cruxi ülimalt meeldiv seltskond koosseisus Tarmo, Reena, Jaanus, Andreas ja Tiina sihi Tammneeme Tiirukivile . Allakirjutanu muidugi ka. Lemmikloomadena võtsime kaasa kaks Läti karvikut, kes on endale Falkorsis suured musklid kasvatanud ja tahtsid neid nüüd Eesti kividel proovile panna. Sest Lätis pole kive. Tõsiselt. Mitte ühtegi. Ma ei tea, kus see Rolands ronima õppis. Falkorsis ilmselt.

Kui nüüd väljasõitudest rääkida, siis me ei ole nii rikkad nagu Tallinna ronijad, kes lähevad kogu ekipaažiga Kustavile ronima (vihkame sind, Mikael!). Me oleme Tartust ja Tartus on ainult vaesed hipid. Isegi matte on Cruxil põhimõtteliselt ainult üks ja see on ka väike nässakas. Õnneks Tarmol (või Tartsil, nagu popid ja noortepärased teda kutsuvad) on üks suurem matt ka. Seda enam, et kui nüüd uskuda ClimbEstonia infot Tammneeme Tiirukivi kohta, siis pole seal matte vajagi, sest kõik on hea ja pehme, kuku aga. Kahjuks, nagu ma juba varem olen pidanud veenduma, ei ole kõik, mis ClimbEstonias kirjas, ilmtingimata tõsi. Näiteks on ajahammas mõnda teetähist purenud, nii et mõni kivi ei ole päris nii kergesti leitav (Lohusalu kivi juures ei ole enam Tuula bussipeatust, orienteeruge “Pansionaadi” järgi, mis on teisel pool teed, siis te ei eksi ära, nii nagu mina eksisin).

Tiirukivi kohta ütleb ClimbEstonia järgmist:  “From the intersection of Tammneeme and Luhaääre walk 100m. Turn right towards the sea just before a cow barn and walk across the meadow.” Ei teagi nüüd, keda lubatud lehmalauda puudumises süüdistada, kas ajahammast või uusrikkaid, igal juhul paremale soovitan pöörata tagasihoidliku kahekorruselise ühepereelamu juurest (loe: mingi monstroosne puidust hoonemölakas, kus, kuna tegu on ikkagi Viimsi vallaga, hakkab raudselt elama mingi kinnisvara- või metsaäriga rikkaks saanud isend). Hetkel oli maja ehitusjärgus ja seega marssisime läbi hoovi, aga juba järgmisel suvel tervitavad seda teha üritavaid boulderdajaid ilmselt rotveilerid ja omaniku sõim. Ei tasu meelt heita – hoovi kõrvalt saab ka, aga tiba taimsem on see rada. Kivi on õnneks juba õige pea pärast teelt ära pööramist näha ja loodetavasti jääb seal kallasraja õigus kenasti kehtima.

Nüüd sellest ligipääsust ja pinnasest, mis ClimbEstoniat uskudes on nii pehme, nii pehme, ja ainult veidi niiske, nii et sussikese tallakene võib-olla veidi märjaks saab: tähendab… kõik oleneb perspektiivist. Aga ok, plussid ja miinused:

Miinused:

  1. Seda miinust võib lugeda ka plussiks. Kui teile kohutavalt meeldib botaanika, saab siia suure rasvase plussi kirja. Kui teile ei meeldi botaanika – mulle ei meeldi – siis võtke kivini jõudmiseks kaasa plähvid või veel parem, kummikud. Floora koosneb põhiliselt nõgestest ja miskit eriti jälki sorti ohakatest, ja et sa ei saaks aru, täpselt kui tüma ja vesine iga järgmine samm on, on see torkiv kupatus kassitappude abil mingiks vetruvaks matiks põimunud. Ilmselt võib süüdi olla ka see, et viimased kuu aega on nonstop sadanud. Nõuanne nr 1: minge põua-ajal. Siis äkki saate mingite asisemate jalanõude ja pikkade pükstega nõgestest läbi künda.
  2. Jällegi, see miinus on tegelikult ka pluss, oleneb, kuidas te meelestatud olete. Märjale vetruvale pinnasele on kahtlemata pehme kukkuda. Lihtsalt kui teile ei meeldi selle juures märjaks ja poriseks saada, siis on tegu miinusega. Matid saavad ka äkaseks. Samas plussi saab kirja, kui tegu pole sinu matiga.
  3. Herilased. What the fuck. Milleks neid elukaid vaja on? Tõsiselt. Milleks? Seletaks äkki keegi. Põhimõtteliselt oled just ohakatest läbi lirtsutanud ja sussid enamvähem kuivaks saanud ja leidnud selle päikesepoolse kivikülje, mis on ka kuiv, ja siis tuleb mingi herilinnukene sulle beetat andma. MILLEKS? Mesilaste massilisest ülemaailmsest suremisest on palju uudiseid. Miks herilaste kohta ei ole? Bioloogid, vastake!

Plussid:

  1. Väga ronitav kivi! Tõsiselt. Allatulek oli küll samblane ja seega märg, sest kogu aeg on sadanud, ja mõni topout oli seetõttu ka sketcy ja libe (ja üks Läti karvik sai sealt ilusa liu ja mitte nii ilusa maandumise, sest leidis selle mülka ainsa kivi üles ja kukkus sinna otsa), aga see on tingitud ilmaoludest, mitte kivist endast. Ja lõppude lõpuks, nagu Ashima Shiraishi isa surematu lause käis: “Vihm ongi märg.” Nii et ei ole vaja kaevata. Alla tulekuga on see hea asi ka, et ühel või teisel moel alla ikkagi jõutakse, kas siis siuh-lipsti või veidi aeglasemalt.
  2. Hoolimata lehmalauda puudumisest oli kivi kerge leida.
  3. Palju lihtsaid radu (v0-v3) – see on nüüd hea uudis neile, kes armastavad lihtsaid radu. Kuna mina olen V3 flash machine, siis mulle on hea uudis. Radade raskusaste sõltub muidugi, nagu Jaanus elutargalt mainis, ka mati suurusest ja julgestaja lähedusest. Aga noh, nii Cruxi ronitarkustest kui radade numbritest võiks eraldi raamatud kirjutada. It is beyond the scope of this article, nagu teadlased armastavad öelda.
  4. Raskemaid radu on ka! Hea uudis päris ronijatele.
  5. Mitmekesiseid radu on ka! On slabe, on negatiive, on slopereid, on pragusid.

Ronimisest: minu isiklikud lemmikud olid Hang on, bro! ja Spinal tap  – see viimane seetõttu, et eksisteeris oivaline võimalus kukkuda kas lompi või vastu mingit väiksemat kivi. Õnneks on selle tarvis matid ja spottijad välja mõeldud. Läti karvikud pakkusid pealtvaatajatele palju maalilisi kukkumiselamusi. Õnneks noored mehed ei lähe eriti katki.

spotivad

Ma ei saa aru, kas see on spottimine. Ma igal juhul ronisin seal kuskil.

 

rents spotib

See on palju eeskujulikum. Mina Andrease asemel kardaks kukkuda, aga veidi muudel põhjustel kui haiget saamine.

Pärast seda, kui olime enamvähem kuivemad rajakesed ära proovinud, tekkis tahtmine minna kuhugi, kus on kuivem ja muru niidetud. Selleks tarbeks on nõudlikumale ronijale spetsiaalselt välja mõeldud Ellandvahe kivi . Mul oli seal ootamas üks slabi-nemesis, ja suurem osa kaadrist polnud üldse kunagi sellel kivil käinud – eriti lätlased. Üks eriti tugev karvik ei olnud ÜLDSE kunagi kivil roninud (vt eestpoolt kommentaari lõunanaabrite traagilise rahnuolukorra kohta) ja ilmselt alles toibus šokist, et kõik jalanukid on väga väikesed ja radu ei ole suurte värviliste lärakatega tähistatud.

21.08

Jaa, Falkorsis selliseid struktuure ei ole

Nagu siit näha, assimileerus lätlane kiiresti. Lätlane tegemas muuseas rada, mis minusuguse junni jaoks on dünaamiline ja liiga negatiivis jm hädad:

v4 ellandvahe

Saateks leebe motivatsioonikõne “train harder, you lazy piece of shit”

Ellandvahe kivi pakkus kõigile palju kilkeid ja rõõmu: Reena avastas ligilähedaselt, mis tunne võis olla Tommy Caldwellil ja Kevin Jorgesonil Dawn Walli viimase pitchi järel: on ikka uhke tunne küll, kui kobistad ära mingi slabi, millest arvad, et see on V0, ja tegelikult on see lausa v1!; mina sain oma slabi-nemesise tehtud (beeta-vihje: vannu ja karju kukkudes nagu Ondra); esmakordselt kivil käijad said mitu rada kirja; ja Tarmo sai hakkama surematu tsitaadiga “When in doubt, spit it out”, ega saanud ise kohe aru, miks kõik selle peale itsitama hakkasid. Jah, meie vaimne tase on 12-aastane poiss.

Igal juhul lõpp hea, kõik hea! Keegi ei ole vigane ja matid ei ole ligased.

21.08.1