Suvel Arcosse ronima?

View this post on Instagram

This will be my view for few days 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kuigi Arco on ĂŒks Euroopa kĂ”ige kuulsamatest ronimissihtkohtadest, mida reklaamitakse kui paika, kus aastaringselt ronida saab, puperdas mul sĂŒda lennupileteid ostes ikka ĂŒsna korralikult – mul on kuuma kĂ€es keel kohe vesti peal, nii et kartsin, et kui ilmaga ei vea, on kĂ”ik halvasti. Saatus ei halastanud, kui me lennuk Ă”htul kell 9 Itaalias maandus, oli seal juba alanud kuumalaine ning vĂ€ljas jĂ€tkuvalt 30 kraadi. Terve jĂ€rgmise nĂ€dala jĂ€i ilm igapĂ€evaselt 30-38 kraadi vahele, nii et ega ma vĂ€ga mingit normaalset ronimisilma ei lootnud. Tegelikkuses selgus aga, et nn suvecragid, kuhu pĂ€ike pĂ€eval kas ĂŒldse ei paista vĂ”i paistab lĂ€bi puude, on isegi sellise ilmaga ronimiseks igati sobivad. Kestvust selle ilmaga muidugi polnud (meie korteris polnud konditsioneeri ka, nii et vĂ€ljaspool cragi haudusime kogu aeg), aga cragis oli ronimiseks ĂŒsna vĂ€ljakannatatav temperatuur.

Kuna me oleme need imelikud, kes lÀhevad kÔigi turistide lemmikkohta, aga siis tahaksid ikka seal privaatsust ja rahu, eelistasime me kaugemaid kohti, nii et pidime hommikuti ca 30-45 minutit sÔitma. Samas, muidu kurdetakse, et Arcos on kivi vÀga libe, aga meile ei tundunud asi sugugi nii hull, nii et ehk on siin ka mingi seos ja kaugemaid kohti pole veel nii libedaks poleeritud.

Esimesel pĂ€eval Ă€rkasime kell pool seitse ja lĂ€ksime Val Lomasone cragi. VĂ€ga hea ligipÀÀsuga, ca 15 minutit jalutamist, aga vĂ€hegi jĂ€rsematesse kohtadesse olid trepid ehitatud. Üldse on Itaalia nii perekeskne, et ronimisraamatutes on ka info juures kirjas, kuhu lastega ligi pÀÀseb ja kuhu mitte. Ronimisest ei tulnud mul siin vĂ€ga midagi vĂ€lja, aga see oli pigem selle pĂ€rast, et eelmise pĂ€eva ootamatu kuumus ja liigne pĂ€ike oli mu tĂ€iesti lĂ€bi vĂ”tnud – rajad tundusid Ă€gedad ja ĂŒlevalt oli imeline vaade kogu ĂŒmbritsevale. PĂ€ike jĂ”udis kohale ca poole ĂŒhe paiku, nii et seal tuleb vara alustada.

JĂ€rgmisel pĂ€eval Ă€rkasime samuti hommikul vara, aga selgus, et poleks vĂ€ga pidanudki – veetsime mitu pĂ€eva Val d’Algones, mis oli imeline otsus. Esiteks tuleb sinna 40 minutit sĂ”ita ja seejĂ€rel ĂŒlilĂŒhikese approachi kĂ€igus ĂŒle jĂ”e ukerdada, seega vĂ€hem rahvast. Teiseks on seal jĂ”es megakĂŒlm vesi, nii et 32 kraadist hoolimata oli tuul meeldivalt jahe. Kolmandaks pakuvad ka puud pĂ€ikese eest varju, nii et see riivas korraks, aga tĂŒĂŒtas ĂŒsna vĂ€he, seal saab kas vĂ”i terve pika pĂ€eva veeta (pildil olev 7a galore on mingil hetkel pĂ€ikese kĂ€es, aga umbes keskpĂ€evast alates taas varjus). PĂ€ris vee ÀÀres on kivi libedam, natuke kaugemates sektorites igati okei, radu viiekatest kuni 7c-ni. Raamatu (ja Holmsi sĂ”nade) kohaselt on seal mĂ”ned vĂ€ga meeldivad 7a-d – minul polnud selle ilmaga kestvust, et midagi jĂ€rjest puhtalt Ă€ra ronida, aga nĂ”ustun, et neil 7a radadel, mida meie proovisime, olid eraldiseisvad liigutused kĂ”ik vĂ€iksema vĂ”i suurema pusimisega tehtavad (vĂ€lja arvatud Viimase valsi ĂŒlinegatiivne crux, kus ma ei mĂ”elnudki vĂ€lja, kuidas ennast sellest ĂŒle punnitada – kĂ€tele oli umbes sada head nukki, ma ei osanud jalgadega midagi peale hakata). Igatahes oli see selgelt minu lemmikcrag, kĂ”ik rajad on vĂ€ga Ă€gedad, olgu see siis 6a vĂ”i 7a.

Ainult seda hoiataks, et viimased 2 km on ĂŒhe auto laiune kahesuunaline tee, kus eriti nĂ€dalavahetusel veidi ikka autosid liigub – ja need raisad ei paista kÀÀnakute tagant ja pooled neist ei armasta kiirust ka maha vĂ”tta. Minu jaoks oli cragi ja sealt Ă€ra saamine hulga rohkem ekstreemsport kui ronimine. Kasutasin kohalikelt Ă”pitud nippi ja lasin enne pimedat kurvi signaali, et enda olemasolust mĂ€rku anda – ja ĂŒhe korra pÀÀstis see kindlalt mu rendiauto, sest tĂ€nu sellele sai kurvi tagant tulev noormees kiiruse nii palju maha, et me ei pĂ”rganud kokku, vaid ma sain oma nina teepervele tĂ”mmatud ja tema napilt enne mu auto tagaosa pidama. KĂ”rvalistujal mul kĂ€ed vĂ€risesid, teise auto noormehed ainult naersid ja lehvitasid. Hirmus.

View this post on Instagram

At Finale Ampola #climbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ahjaa, kĂ€isime ĂŒhel hommikul ka sellises cragis nagu Finale Ampola. See on umbes kuni lĂ”unani varjus ja rajad on seal vĂ€ga vahvad. Üldiselt kerged rajad, aga ka mĂ”ned 7a-d ja vĂ€hemalt ĂŒhte 7b-d, raamatust nagu mĂ€letan, et oli neid rohkemgi. See oli muide vĂ€ga vahva crag, aga kuna vasakul (lagedal) oli ĂŒks lastegrupp, tahtsime neist vĂ”imalikult kaugele hoida ja hakkasime puude varjus ĂŒht 7a-d (Bastard Chef) tegema. Rada oli lahe, aga ma mĂ€rkasin kahe tunni jooksul enda peal jalutamas kahte puuki – ja kuna ma jĂ€lestan neid, vihastasin ja lĂ€ksin minema. 😀 Tegelikult saaks puudest eemal ka igasugu asju ronida, aga too oli populaarne pĂ€ev ja crag paksult rahvast tĂ€is, otsustasime oma rahulikku “tavacragi” ĂŒmber kolida. See oli Ă”ige otsus, sest ujuma minnes leidsin kohe veel ĂŒhe ja lĂ”puks jĂ€rgmisel hommikul neljanda puugi. Isegi kui teie neid EI jĂ€lesta, soovitan sinna minna ainult juhul, kui te vaktsineeritud olete, sest kogu Trentino kandis esineb puukentsefaliiti.

Mis muidu? Kui kipud kergesti raha laristama, on Arcost raske söögirahaga koju tulla, sest nii palju matkapoode pole ma mitte kunagi ĂŒhes kohas korraga nĂ€inud. HĂ€sti palju erinevate brĂ€ndide esinduskauplusi. Kusjuures neil lĂ€heb nii hĂ€sti, et vĂ€hemalt kahel poel oli eraldi mujal asuv esindus ainult lastevarustuse jaoks, tĂ€iesti ulme. La Sportiva esindus oli ĂŒksi sama suur kui Matkamaailm. Ehk siis linna minnes tasub osa rahast koju jĂ€tta, jÀÀb ehk rohkem alles.

Lisaks on selles linnas puhkepĂ€evadel ka nii mĂ”ndagi teha. On jĂ€rv, mille ÀÀrde ujuma minna. Saab ratta rentida ja nĂ€iteks lossi vaatama vurada (ĂŒhte paljudest) – vĂ”i sinna lihtsalt jalutada. Pisa on lĂ€hedal. Nii et pakub peale ronimise muud meelelahutust ka, mina jĂ€in kĂŒll rahule.

Advertisements

Sitsiiliasse ronima

Ma ĂŒritan tutvustada ronimissihtkohti, mis ehk Eesti ronijatele pĂ€ris NII igapĂ€evased ei ole. Sitsiiliat tutvustan suisa erilise rÔÔmuga, sest minu jaoks on see senistest sihtkohtadest ĂŒks vaieldamatu lemmik olnud. Nimelt on seal sama hea kivi kui Kalymnosel (selline vulkaaniline, tufasid on ja … pĂ”himĂ”tteliselt kui sa natukenegi hoiad, siis kĂŒll tema hoiab vastu), sama hĂ€sti polditud (st tihedalt, ega ma mĂ”ni ekstreemsportlane ei ole), aga mĂ”nusalt lĂŒhikeste approach‘idega (ma ei ole alpinist, ma ei taha mĂ€gimatka, ma tahan ronida) ja ilma kogu selle sotsiaalse trallita, mis Kreekas on. St ma saan aru, et see ongi osade jaoks pool mĂ”nu, et saad olla teiste ronijatega kĂŒĂŒnarnukis kinni ning iga 10 meetri tagant on roniasjade pood jne, aga mulle ausalt öeldes vahelduseks vĂ€ga meeldis see, et enamvĂ€hem sai rahus ronida. Meil on peiksiga rahvusvaheline keel ka, hea on, kui ma saan rahus rĂ”vedat nalja teha, ilma et peaks muretsema selle pĂ€rast, et kellegi kolmeaastane kuuleb koledat sĂ”na.

View this post on Instagram

Brace yourself, months of #takemeback photos coming

A post shared by Rents (@rrrents) on

Meie olime sellises pisikeses linnakeses nagu San Vito Lo Capo (sitsiilia keeles San Vitu, hehehehe), kus on umbes 4700 kohalikku, aga olen aru saanud, et aprillis, eriti aprilli teises pooles on seal kĂ”ige populaarsem aeg. 2017 kĂ€isid seal alpiklubi Firn liikmed, kel kindlasti on sellest kuskil lademes pilte, aga esimese hooga ei suutnud ma neid internetist ĂŒles leida (siinkohal suur aitĂ€h Priidule, kes mulle Sitsiiliat potentsiaalse sihtkohana soovitas). KĂŒll aga leidsin ma tĂ€iesti juhuslikult Instagrammist Sitsiilia ronimise pilte vaadates kohe ĂŒhe 6B, mida meiegi ĂŒks hommik soojenduseks ronisime, lahe rada oli, kuigi mina pĂ€ris #nopainnogain tÀÀgi vĂ€lja ei otsiks, sest see oli lihtsalt vĂ€ga mĂ”nna ja hea flow‘ga, kuigi jĂ”ulise cruxiga (ja ronisime me seda loomulikult samuti palja ĂŒlakehaga ja sama muljetavaldavate lihastega – ja kiiver oli ka meil maas, et oleks kĂŒpsist sĂŒĂŒes millegi peal istuda):

Varastasin selle pildi nĂ”nda hĂ€bematult, sest siit on vĂ€ga hĂ€sti kivi struktuuri nĂ€ha – ma ei tee nalja, see kivi on tĂ€iesti IMELINE.

Minu jaoks isiklikult oli aprilli algus juba natuke liiga palav, sest ma ei lĂ€inud sinna pĂ€ikest vĂ”tma, vaid ronima, nii et alustasime oma pĂ€evi ĂŒsna vara ja otsisime pigem varju jÀÀvaid kaljusid, sest kivi teatavasti hoiab jahedas paremini, endal jagub vĂ”hma kauemaks jne. Numbrites rÀÀkides jĂ€id temperatuurid meil mĂ€rtsi lĂ”pus – aprilli alguses vahemikku 10-18 kraadi, aga see nende 15 oli pĂ€ikese kĂ€es selline, et sĂŒvaveesoolo (mida seal ka teha saab) tundus ikka vĂ€ga ahvatlev mĂ”te, mis sellest, et vesi oli samuti alles 15 kraadi kanti. Nii et minu vĂ€ga subjektiivne seisukoht on, et mĂ€rtsi lĂ”pus minna on hea mĂ”te, sest siis ei ole veel liiga palav ja rahvast pole liiga palju – peab ainult arvestama sellega, et restoranid avavad siis, kui neil on tuju avatud olla, mitte lĂ€htuvalt uksel olevatest kellaaegadest, aga ma kĂŒll ei oska lubada, kas see olukord hooaja kĂ€ima minnes kuidagi paraneb vĂ”i mitte, kĂ”lab nagu tĂŒĂŒpiline Itaalia suhtumine. Kui lĂ€hete aprillis, on rohkem rahvast ja parem rannailm ning saab sĂŒvaveesoolotada.

Huvitav oli see, et kuigi tegu on ilmselgelt turistidele suunatud kohaga, siis inglise keelt nad vĂ€ga hĂ€sti ei rÀÀkinud, minu itaalia keele riismed olid seal vĂ€gagi abiks (vĂ€ikse vihjena ĂŒtlen, et kui hĂ€tta jÀÀd, siis aeglasest hispaania keelest saavad nad ĂŒldiselt ka aru, hispaania ja itaalia keel on omavahel sarnasemad kui eesti ja soome) – ainult ĂŒhe korra tekkis segadus, sest ma ei saanudki aru, miks latte macchiato, mis absoluutselt igas teises kohvikus (nii Sitsiilias kui  ka vĂ€lismaal) kuuma jooki tĂ€hendab, mulle ĂŒhes muidu viisakas restoranis kĂŒlmana toodi … Samas, selles muidu vĂ€ga uhke olemisega restoranis juhtus ka see, et isane kass kĂ”ndis meie kĂ”rval oleva kaktuse juurde ja … mĂ€rgistas seda, et siis rahulikult minema kĂ”ndida ja meid haisupilve sisse jĂ€tta. Ja kui ma mĂ”tlema hakkan, siis juuksuris, kui mina ĂŒtlesin juuksurile, et mu peiksi eesmĂ€rk on calvo, tutto calvo, otsis ta pildi vĂ€lja, et kĂŒsida, kas ta ikka saab aru, mida ma temaga teha tahan lasta ja et vĂ”iks ikka rohkem juukseid alles jĂ€tta. Aga see vĂ”is olla tingitud ka sellest, et ma tundun selline ebausaldusvÀÀrne.

Ahjaa, sĂ”pradega tuli ka jutuks, et tĂ€iesti uskumatu, et meie tuttavad lastega ronijad (no andke andeks, lugevad 20-aastased, ma olen SELLES vanuses, kus on sellised teemad) lĂ€hevad koos lastega Kalymnosele, kus majutus on pĂ”himĂ”tteliselt alati pisikeses kööktoas, kui just rahakott puuga seljas ei ole, ning tĂ€iesti tavaline approach on 45 minutit ĂŒlesmĂ€ge rassimist – kui reis Sitsiiliasse maksab sama palju, majutus on tunduvalt meeldivam (st titel on pĂ€riselt ka mingit pĂ”randal liikumise ruumi, teda saab normaalselt pesta jne), approach pole ĂŒldiselt ĂŒlesmĂ€ge rassimine, vaid 5-10 minutit rahulikku jalutuskĂ€iku jne. Kohalikud tundusid sama meelt olevat, lapsi oli (eriti nĂ€dalavahetusel) kalju ÀÀres vahel suisa mitu ja vĂ€hemalt ĂŒks crag tunduski olevat ekstra lastele mĂ”eldud (crag nimega Zoo, kus kĂ”ik rajad olid maksimaalselt viiekad, nimedega nagu JĂ€nku ja Kutsu). Ehk siis kui sa tahad oma ihuviljaga ronitripile minna, tundub see nagu ĂŒsna ideaalne sihtkoht – kui on tahtmist kokku hoida, pole nĂ€dalase vĂ”i nii reisi puhul isegi ilmtingimata autot vaja (kui kuidagi linnakesse kohale saad), sest kohapeal on ka selliseid ronimiskohti, kuhu linnast kenasti 25 minutiga kohale jalutab ja kus ronimisrÔÔmu vĂ€hemalt 8a-ni jĂ€tkub.

View this post on Instagram

Mmmm, #cannolo 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

On mul nĂŒĂŒd midagi mainimata? Selle ehk mainiks Ă€ra, et minu reisikogemustest oli Sitsiilia kindlasti kĂ”ige parema toiduga. VĂ€ljas söömine ei ole megaodav lĂ”bu, aga vĂ€hemalt minu meelest ei ole see ka oluliselt kallim kui nĂ€iteks Kreekas (kus see on pĂ”himĂ”tteliselt kohustuslik, sest vĂ”imalused kodus sĂŒĂŒa teha on kesised, Sitsiilias on sul tĂ”enĂ€oliselt köök, vĂ”id kas vĂ”i igal Ă”htul kodus sĂŒĂŒa teha, ei pea ilmtingimata ĂŒldse vĂ€ljas sööma). Pastatoidud olid megahead, kĂ”ik kĂŒpsetised olid tĂ€iesti IMELISED (ma ei tee nalja, ma ei ole elus nii head juustukooki saanud, kui siin) ja no kohv oli hea, isegi see ĂŒks Ă”nnetu tass, mis mulle miskipĂ€rast kĂŒlmalt serveeriti.

Greidid on minu hinnangul ausad, kuigi eks see on selline kĂ”ikuv vÀÀrtus, nagu ikka – et mĂ”ni 6c tundub flĂ€shitav (olgu ausalt öeldud, et sedapuhku ei olnud, tehtavad olid keskmiselt kĂŒll) ja samas oma reisi esimese kukkumise sain 6a+ peal. Nii et seal on alati veidi mĂ€nguruumi. Ma olen hetkel oma elus selles faasis, kus ma ĂŒritan end harjutada mĂ”ttega, et kui mingi liigutus on raske, siis tuleb seda harjutada ka siis, kui see on 5b peal – sest muidu kipun ma greididesse kinni jÀÀma ja ei taha “lihtsal rajal” aega raisata, kui vĂ”iks pigem mĂ”nda keerulisemat asja projektida. Aga ĂŒldise arengu nimel on muidugi parem greide selle koha peal ignoreerida ja kĂ”ike teha, mis tegemist tahab ja Ă€ge tundub.

No ja kui keegi PÄRIS ekstreemsporti tahab, siis vĂ”ib autoga Palermosse trippima minna, see on ikka vĂ€ga ulme liiklus. MĂ”tlesin, et nĂŒĂŒd olen sellest tagatisrahast ilma, mis autorendis seifi lĂ€ks, tĂ€ielik ime, et sealt eluga tagasi saime. Mul on Ă”rn sĂŒda, ma jÀÀn ikka ronimise juurde ja nii ekstreemseid asju rohkem ei proovi.

KokkuvĂ”ttes soovitan soojalt – hea kivi, hĂ€sti polditud rajad, ausad greidid, lĂŒhike approach, imeline kliima. Kui Ă”nnestub normaalse hinnaga lennupiletid saada, siis samas hinnaklassis teiste LĂ”una-Euroopa ronireisidega (Hispaania, Kalymnos).

 

Ronimine Dahabis, Egiptuses

View this post on Instagram

Roadside art

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kuna Dahab pole ronimissihtkohana kindlasti selline Meka nagu Kalymnos vĂ”i Antaalia, mĂ”tlesin paar sĂ”na selle kohta kirja panna, ehk kedagi kĂ”netab ja saab siit ideid. Aga alustuseks taustast – milliste eesmĂ€rkidega sinna ronima minna?

Minu isiklik seisukoht on, et kui sa tahad tĂ”sist trenni ja ehk isegi greidi nihutada, siis ei ole Dahab see pĂ€ris SEE sihtkoht, sest cragis on radu ehk paarkĂŒmmend, mitte sadu vĂ”i tuhandeid, nagu mĂ”nel pool. Selliste eesmĂ€rkidega mine pigem ĂŒhte neist eelmainitud sihtkohtadest vĂ”i kas vĂ”i mĂ”nda sellisesse Hispaania kanti, kus kĂ”ik kĂ€e-jala juures (kuigi siis pead  lisaks julge ka olema, vĂ€hemalt minu pĂ”gus kogemus erinevate Hispaania cragidega ĂŒtleb, et esimene polt kipub nii maismaal kui ka saartel nii kĂ”rgel olema, et inimestel (mitte minul muidugi, aga inimestel) on sohikepid kaasas). Kui oled pĂ€ris algaja, siis ma ka Dahabi ei soovitaks, kui sa just pole valmis vaeva nĂ€gema, sest seal on samasugune libe graniit, nagu Soomes, mis vĂ”ib esimesel hooajal ehk pisut heidutavalt mĂ”juda – sel juhul mine Kalymnosele, kus lihtsad rajad on tĂ”esti lihtsad, inimesed vĂ€ga mĂ”istvad ja ankrud ĂŒldiselt klipitavad, st on varuvĂ€ljapÀÀs olemas, kui ikka kĂ€ed vĂ€risevad ja end ĂŒmber siduda ei julge.

Aga kui oled juba siin-seal kĂ€inud ning iga kord, kui hakkad kodus jĂ€rjekordsest ronireisist rÀÀkima, hakkab kaaslane vastuseks karjuma, on tĂ€pselt sobiv hetk soovitada hoopis talvist basseinipuhkust Dahabis ning kohapeal sĂŒĂŒtult mainida, et “muide, siin saab ronida ka … ja vaata imet, ma olen kogemata sussid kaasa pakkinud”. VĂ”i kui tahad lihtsalt midagi uut avastada. VĂ”i kui tahad puhkust, mille kĂ”rvalt natuke ka ronimist nautida. Hetkel on seal ainult ĂŒks klubi, mis juba 20 aastat ĂŒritab kohalikku ronimist arendada – praegu on Sinai Rock Climbing veel Desert Diversi all, aga neil on plaanis sukeldumine ja ronimine selgemalt eraldada, nii et igaks juhuks panen mĂ”lemad nimed kirja, kuigi koduleht on veel ĂŒhine. Nad ise reklaamivad eelkĂ”ige boulderdamist ja seda on seal tĂ”esti PALJU ja vĂ€ga erinevale tasemele (9 sektorit, ĂŒle 400 raja), aga meie mĂ”tlesime, et tahaks eelkĂ”ige siiski liidida – nii et boulderdasime ainult kaks poolikut pĂ€eva ja selle kohta oskan öelda nii palju, et vĂ”rreldes sportronimisega hoidis boulderradadel kivi ĂŒllatavalt hĂ€sti. SlÀÀbid olid libedad kĂŒll, aga mitte liigselt ja boulderdamine OLI seal vĂ€ga nauditav.

Lisaks on Egiptus meie mĂ”istes ĂŒle mĂ”istuse odav, nii et meie maksime selle eest, et keegi esimesel pĂ€eval meile erinevaid crage tutvustaks, vajadusel julgestaks (meid oli paaritu arv) ja selgitaks, kus ja kuidas. Hinna sees oli ka beduiin, kes tegi teed ja pakkus lĂ”unat ning kui ma Ă”igesti mĂ€letan, oli kogu selle nalja hind 30 eurot nĂ€gu. Samas, kohtasime seal ka Ukraina noormehi, kes olid lihtsalt taksoga kĂ”rbesse sĂ”itnud, telgi ĂŒles pannud ja elasid nĂ€dal aega jĂ€rjest seal, paludes vahel, et me neile vett tooksime (seda hinda ma mĂ€letan, 10liitrine veetĂŒnn oli tĂ€pselt 1 euro, kuigi linnas elades topitakse sulle igalt poolt tasuta puhast vett, et sa jumala eest haigeks ei jÀÀks, sest haiged turistid teatavasti istuvad hotelli peldikus, mitte ei kuluta raha), nii et soovi korral on vĂ”imalik enamvĂ€hem ainult lennupiletite hinnaga lĂ€bi ajada.

Muide, tahaksin eraldi vĂ€lja tuua Ukraina kolleegide viisakuse – pĂ”hjustel, mida ma siinkohal pikemalt lahkama ei hakka, juhtus nii, et pidin jĂ€tma ĂŒhe mailloni ĂŒhele eriti vastikule 6C-le. Kui jĂ€rgmisel pĂ€eval noormeestega taas kohtusime, ulatas ĂŒks neist viisakalt mulle mu jubina, lausudes: “Te vist unustasite selle seinale, me tĂ”ime alla.” Just-just, teeme kĂ”ik nĂ€o, et just hajameelsuse pĂ€rast need seinale jÀÀvadki. 😀

Sportronimisest (kuskil lĂ€heduses saab ronida ka tradi, aga sellest ei tea ma midagi, nii et seetĂ”ttu pole seda siin postituses ka ĂŒldse kajastatud). Praeguse seisuga on seal neli cragi, kuigi arendustegevus kĂ€ib kogu aeg (just öeldi, et paari kuu pĂ€rast tuleb uus rajakeeraja 350 poldiga), ja radu on viiekatest kuni 7C-ni. Ehk siis Adam Ondra, kui sa seda loed, siis SINUL ei ole seal midagi teha. KĂ”igil teistel ikka natuke on, minu jaoks olid mitmed 6C-d selgelt karmima otsa 6C-d. Kivi on pisut libedavĂ”itu graniit, nii et sellega harjumine vĂ”tab natuke aega – aga kui oled paar korda Soomes kĂ€inud, tunned end ilmselt ĂŒsna koduselt. Hetkel on ronimist seal piisavalt ehk nĂ€dalaks-kaheks (meil oli viis ronimispĂ€eva ja ĂŒhte cragi me ĂŒldse ei jĂ”udnud ning neist kolmest, kuhu jĂ”udsime, jĂ€id ka mitmed rajad ajapuudusel katsumata). Meiega oli koos ka ĂŒks natuke kogenum kala, kes alles hiljuti esimese 7C kirja sai, ning ka tema ei olnud pĂ€rast ĂŒhte nĂ€dalat veel tĂŒdinud, vaid leidis, et tegemist on kĂŒllaga ning et ka raskemad rajad on head ja hĂ€sti polditud – ainult ankrud jĂ€tsid mĂ”nes kohas soovida, st mĂ”ne lĂŒhikese soojendusraja lĂ”pus oli nĂ€iteks ainult ĂŒks polt, mis on minu meelest laskumiseks ebameeldiv turvarisk ka kĂŒmnemeetrisest rajast rÀÀkides. Õnneks oli tĂ”esti tegu radadega, kus sai kenasti nii ĂŒles kui ka alla ronida – ja ma muidugi lĂ€ksin kaebama, sest seal ronitatakse ka pĂ€ris algajaid, ning kuulsin, et neil on plaanis hiljemalt mĂ€rtsis (Egiptuse ajaarvestuse jĂ€rgi tĂ€hendab see ilmselt maid) igale poole korralikud ankrud teha, poldid olevat juba tellitud.

Teine asi, mida tuleb silmas pidada, on see, et laskuda tuleks alati rada mööda, sest kui hakata teiselt poolt kivi alla tulema, vĂ”ib seal olla lahtisi tĂŒkke jms. Üldse on see kant, kus tasub kiiver peas hoida, sest kergemad rajad on kenasti puhtaks nĂŒhitud, aga projektisime seal nĂ€iteks ĂŒhte 7A-d ja selle pealt pudenes kĂŒll ĂŒht-teist, sest ilmselgelt seal nii palju liiklust ei ole. Selle jutu peale nĂ€itan ma muidugi kohe pilti, kus mul ei ole kiivrit sel lihtsal pĂ”hjusel, et ma istusin just selle peal (mille jaoks te siis kiivreid ostate?) ja unustasin selle pĂŒsti tĂ”ustes pĂ€he panna. Teie Ă€rge nii tehke, olge paremad.

View this post on Instagram

#climbing đŸ§—â€â™€ïžâ˜€ïžâ€

A post shared by Rents (@rrrents) on

See oli vist kogu reisi peale mu lemmikrada, ainult 6A, aga mitmete Àgedate liigutuste ja lahedate underclingidega.

View this post on Instagram

Adventure time ❀

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma ei tea, kas see oli nĂŒĂŒd vĂ€ga hea reklaamtekst, sest uuesti ĂŒle lugedes kerkis minu enda jaoks esile see, et libe kivi, mis kohati kaela pudeneb ja iga kord isegi ankruga ei lĂ”ppe, aga tegelikult oli see megalahe kogemus. Selles mĂ”ttes, et niisama ronimas oleme me kĂ”ik ilmselt juba paar korda kĂ€inud, vahel tahaks ka Elamusi. Mitte ilmtingimata selliseid, et enne seda elukindlustuse limiiti peab tĂ”stma, aga midagi teistsugust, mis selgelt eristuks ja meelde jÀÀks. Ning rajad olid megalahedad, tee oli hea, inimesed vĂ€ga sĂ”bralikud ja kogemus unustamatu. Kui eesmĂ€rk on talvine puhkus, kus saaks lesimist ronimisega ĂŒhendada, siis see on suurepĂ€rane valik. See, et puhkepĂ€evadel saab 30 eurtsi eest sukelduma minna (vaata pilte nĂ€iteks siit) on imeline lisaboonus.

Ehk suisa selle aasta viimane kivil kĂ€imine

dav

Meil kĂ€is nĂ€dalavahetusel taas kĂŒlaline meie vennasvabariigist, nii et tahtsime talle nĂ€idata seda kĂ”ige suuremat, mis meil on, ja viisime ta Jaani-Tooma suurkivile. Suur oli tema kĂŒll. Tarmo tĂ”estas, et ta oskab vĂ€ga kenasti sĂ”lmi teha …

dav

ja vedas köie ĂŒle kivi, et need, kes liigseid riske vĂ”tta ei taha, saaksid slabi köies ronida (ja et teistel oleks kukkumise korral siiski teoreetiline vĂ”imalus köiest kinni rabada). Johanna kasutas juhust ja proovis enesejulgestuses slabironimise ja laskumise ise jĂ€rele:

davdav

LĂ€tlased tegid ĂŒldiselt lĂ€tlaste asju, ei vaja kommentaare vist:

dav

Karums, noh, muidugi ta naeratab.

Noh ja siis roniti ja roniti ja roniti:

btydavdav

dav

davdavdavdavdav

Need pildid vÔtavad tÀiega sÔrmed kihelema, eks?

Ahjaa, nĂ€itaksin teile seda ka, kuidas meil kĂ€telseis edeneb, aga ma ei saa seda teha, sest Karlis kustutas “kogemata” enda video Ă€ra. Nii et jĂ€lle olete ilma. Aga muidu edeneb tĂ€iega.

Alustuseks

Kuna me alustame kohe varsti harjutuste ja targutamisega ning hakkame teile iga kord meelde tuletama, kuidas Ôigesti kÀsi hoida, jalgu hoida, seista, hingata jne (Ôpetaks keegi ometi mulle ka!), ja teie hakkate seda umbes 10 sekundiga Àra unustama, sest seda infot on lihtsalt nii palju, siis mÔtlesin inimeste elu natuke kergemaks teha.

VĂ”i noh, teie kohta ma ei tea, aga mul on endal kergem, kui ma saan mĂ”ne asja ĂŒle juba kodus jĂ€rele mĂ”elda ja saan trennis siis natukenegi paremini aru, millest ĂŒldse jutt kĂ€ib. Nii et vaadake seda videot (ja kui jaksu on, siis ka selle teist osa) ja proovige siin Ă”pitut trenni tulles seinal rakendada. RÀÀgitakse pĂ”himĂ”tteliselt kĂ”igest, mida ĂŒks algaja teada vĂ”iks jalatöö ja asendite kohta, nii et see on VÄGA kasulik.

Lisaks. Kes tahaks selle kohta lugeda, aga pĂ€ris lehti keerata ei oska, siis ĂŒks ronimisĂ”pik on mul ka pdf-idena kuskil olemas. Kui huvi on, saan netti ĂŒles lĂŒkata, aga selleks peate ise kĂŒsima.

Kaljuronimise demotreening

20160913_185107

Meil oli teisipĂ€eval kĂ”igile huvilistele demotreening – ja huvilisi oli palju. Üritasime Tarmoga neid kokku lugeda, aga sĂ”rmedest kahepeale ka ei piisanud ja me oleme mĂ”lemad humanitaarid. Üle 40 igatahes, nii et ilmselgelt ronimise populaarsus muudkui kasvab, kĂ€tt ette enam eriti ei pane. Seega jagasime nad kolme rĂŒhma, osad said suure seina peal ukerdada, osad boulderdada ja kolmas grupp proovis köielkĂ”ndi. Ja neid me siis roteerisime, ĂŒsna loogiline ĂŒlesehitus.

Aga 40 inimest korraga kantseldada … Nagu kombinaat, ausĂ”na:

suur-sein

Kes veel ei teadnud, siis köielkĂ”nd on ronijate seas ĂŒsna populaarne, pĂ”hiliselt ilmselt seetĂ”ttu, et ronijatele meeldib kĂ”ik, mille kĂ€igus saab kellelegi öelda “hoia mu Ă”lut, ma tahan proovida” ja “ma nĂ€en kĂŒll, et matti pole all, aga mis siin ikka juhtuda saab”.

slackline

Tarmo nÀitas ette, kuidas boulderdamine kÀib (kahjuks pole mul pilti sellest, kuidas Sergei nÀitas ette, kuidas köielkÔnd kÀib)

tarmo

ja kÔik teised said proovida jÀrele teha:

boulder

boulder

Ahjaa, ronimine on siin ilmas minu jaoks teisel kohal, esikohal on teiste inimeste paraadide niisutamine. Üks tĂŒĂŒp minu kĂ”rval hakkas teistele rÀÀkima, et alguses on jah esimeses köies raske ronida, aga kui aru saad, et vĂ”id ju nurga tagant ka vĂ”tta on kohe kergem (nii jĂ”utaksegi valgustatuseni). Ma muidugi kasutasin juhust, et viisakalt selgitada, et pikas perspektiivis on eesmĂ€rk vĂ€rviradu ronida, nii et nurga tagant saab vĂ”tta kĂŒll, aga vĂ”etavate nukkide arv jÀÀb meil siin ikka ainult vĂ€iksemaks ja need nukid lĂ€hevad pisemaks ja teravamaks ja vastikumaks + mingil hetkel pead jala enamvĂ€hem kaela taha vÀÀnama, et mingit asendit vĂ”tta ja rĂ”ve ebamugav on, nii et ise ka ei tea, miks sa siin trennis oled ĂŒldse, kuni ikka mingi ime lĂ€bi end ĂŒles vĂ€lja vÀÀnad. Nad ĂŒtlesid vist:”Oi.” Selline minimalistlik lĂ€henemine ja sellega meie jutt ka lĂ”ppes. Ma mĂ”tlesin, et see on nagu kutsikate reklaamtekst, et ĂŒtled “ah, need jubedad tĂ”prad ainult lĂ”huvad ja laamendavad ja kusevad tuppa, nii tahaks endale ka ĂŒhte,” aga vist ei lĂ€inud pĂ€ris nii. Hea on, et meil rĂŒhmad niigi tĂ€is on. Edaspidi tean, et lause “see on tegelikult tĂ€iega raske, valus ja rĂ”ve” ei ole see, millega tavainimestele midagi reklaamida.

Augusti vÀljakutse vahekokkuvÔte

Viimase kahe nĂ€dalaga on selgunud, et nullist raketiks saada pole sugugi nii lihtne ettevĂ”tmine. Kui ma alguses kujutasin ette, et 30 pĂ€eva pĂ€rast panen ma kĂ€ed maha ja tĂ”usen aeglaselt ja graatsiliselt kĂ€telseisu, siis nĂŒĂŒd on selge, et see on tiba pikaajalisem projekt ja hea, kui augusti lĂ”puks mingisugusegi kĂ€telseisuni jĂ”uab. Nimelt on osad neist nĂ€idatud harjutustest vĂ€hemalt minu Ă”rnale ja naiselikule Ă”lavöötmele nii karmid, et kui ma tĂ”esti pĂ€evas viis minutit seinaplanku, seda ja seda harjutust teen, tahaks mu Ă”lad ĂŒhte puhkepĂ€eva saada. Nii et ma otsustasin nĂ€dalavahetusel oma lĂ€henemist pisut muuta. IgapĂ€evaselt teen jĂ€rgmised kaks nĂ€dalat ainult neid kahte harjutust (kĂ”ige rohkem konkreetsele eesmĂ€rgile suunatud ja aitavad kĂ€te ja Ă”lgade jĂ”udu arendada), kĂ”ik teised on hajusamalt sinna vahele pandud:

Need on selles mĂ”ttes head harjutused, et kĂ”ige sarnasemad pĂ€ris kĂ€telseisuga ja on igatahes tagatud see, et te kuskile poole kaldu ei ole. Nii et soovitan. Spottija siis ei hoia mitte teid kinni, vaid paneb ainult oma kĂ€e jalgade vahele, teie surute ise pĂ”lvi kĂ”igest jĂ”ust kokku. Seda tehes pingutate te ka ĂŒlejÀÀnud lihaseid ja kui midagi viltu on, siis spottija ĂŒtleb teile (varbad ĂŒles, Ă”lad kĂ”rgemale jne). Ideaalis spottija oma kĂ€ega teid otseks ka ei liiguta, vaid ĂŒtleb nĂ€iteks, kas on vaja tagumik rohkem ette tuua vms.

Eks nĂ€is, mis ma augusti lĂ”pus ĂŒtlen, kas kĂ€in ja vingun, et me vĂ€ljakutset ikka natuke veel pikendaksime, vĂ”i on ikka selle lĂ€henemisega kahe nĂ€dala pĂ€rast midagi ette nĂ€idata ka.

Toetav treening ja otseturundus

 

p

VĂ€he on meil seda aega jÀÀnud niisama loba ajamiseks, varsti algab september ja loete siit ainult ÀÀrmiselt tĂ”siseid postitusi eesootavate treeningute kohta. Nii et kasutan aega, kuni seda veel on ja rÀÀgin meie viimasest piiratud osavĂ”tuga klubiĂŒritusest.

MĂ”tlesime nimelt siin teise austusvÀÀrse juhatuseliikmega, et lĂ€heks ja prooviks Ă”ige PĂŒssirohukeldris pulli taltsutada, sest noh, nagu ronijad ikka ĂŒtlevad, mis seal ikka juhtuda saab. Nimelt on igal neljapĂ€eval PĂŒssikas rodeoĂŒritus, kus saab vĂ”istelda selles, kes kĂ”ige kauem kunstpulli seljas pĂŒsib – ja kui see ei ole lĂ”bus, siis ma ei tea, mis see lĂ”bu ĂŒldse on. Kusjuures selgus, et meie ajastus oli suurepĂ€rane, sest mees, kes seda asja orgunnib, rÀÀkis, et juhtkond olevat otsustanud, et ĂŒritus pole kasumlik ja seetĂ”ttu jÀÀb august selle viimaseks kuuks. Ma arvan ausalt öeldes, et siin on asi pigem kehvas turunduses, sest tegu on ju kohaga, kus kĂ€ib ĂŒsna kindel sihtgrupp (ja ĂŒldiselt need ei ole ĂŒliĂ”pilased), teised inimesed pole sellest ĂŒritusest aga midagi kuulnudki. Kui seda nĂ€iteks vĂ€lisĂŒliĂ”pilaste seas reklaamida, siis vĂ€he ei tahaks nad tĂ€is peaga teistele muljet avaldada. Ja vĂ€lismaalaste suur pluss on see, et igal semestril tulevad uued (aga tĂ€pselt sama noored ja tĂ€pselt sama lollid), kelle jaoks see jĂ€lle uus ja huvitav on. Nii et tuleb lihtsalt paremini valida, kellele ennast mĂŒĂŒa. Aga see selleks.

Kuna ma lĂ€ksin sinna otse oma vĂ€ikevenna jalkamĂ€ngult (Tartu Random vĂ”itis, juhhei!), olin ma tĂ€iesti lĂ€bikĂŒlmunud. Lisaks olid laval need noormehed, kes laulavad mingist göölfrendist Hispaanias, kes kohe sugugi ei tahtnud lĂ”busamaid tuure ĂŒles vĂ”tta (kuigi tuleb öelda, et laulda oskavad nad kĂŒll), nii et selleks, et end kĂ€ima tĂ”mmata, vĂ”tsime Nelega alustuseks ĂŒhe spordijoogi, mida muu maailm tunneb ka Iiri kohvi nime all. Aitas kĂŒll ausalt öeldes, selle aja peale, kui alus tĂ€is pumbatud sai, oli juba hulga soojem ja julgem tunne. Nii et soovitan teilegi, kui mĂ”ni asi potentsiaalselt ohtlik ja hirmus tundub, siis tehke enne vĂ€ike naps alla.

Kui alguses tundus, et me Nelega vist kahekesi vĂ”istlemegi, ja tekkis juba vĂ€ike lootus, et ĂŒks meist selle esikoha koju viib, siis ĂŒhel hetkel ilmusid vĂ€lja kaks noort daami, kellest ĂŒks oli esiteks Eesti meister ja teiseks meist tunduvalt paremini valmistunud (st ilmunud kohale aluspesus, sest hÔÔrdejĂ”ud jne). Kaalusin juba samuti pĂŒkste jalast heitmist, aga siis tuli meelde, et klubi sĂ€rgiga vist ikka hĂ€sti ei sobi. Ma olin just jĂ”udnud sööma ka hakata, pidin oma hakk-kotleti kĂ”rvale panema ja pulli otsa ronima, lootes, et ehk ei tule see taldriku sisu kohe teisipidi vĂ€lja tagasi ka. Ilmselt just liigsete riidekihtide ja valede eluvalikute tĂ”ttu jĂ€i minu ja Nele esimene sooritus ka ĂŒsna kesiseks, aga kuna meid oli tĂ€pselt neli (ja me mĂ”lemad saime esimese katsega vist tĂ€pselt 15 sekundit), saime mĂ”lemad kohe finaali edasi.

Ahjaa, kohe pĂ€rast esimese katse lĂ”ppu, avastasin, et mu vend, kes oli tulnud MULLE kaasa elama, kallistas tervituseks seda osavat tĂŒdrukut. Nii et loomulikult lĂ€ksin ma sinna ja kĂŒsisin, et mis kurat siin toimub, mis reeturid need mu konkurente kallistavad. TĂŒdruk hakkas naerma ja ĂŒtles:”No anna andeks, aga PÄRISELT, SINA ei ole mulle kĂŒll konkurent.”

Burn!

Ma ei saanud isegi vihastada, sest a) tal oli Ă”igus ja b) see OLI hea comeback. Aga teine katse lĂ€ks nii mul kui ka Nelel juba hulga paremini, kuigi staaridele pidime siiski alla vanduma. Igatahes oli see ĂŒritus tĂ€iega Ă€ge. See raputamine andis sellise adrenaliinilaksu, et mul sealt ringist Ă€ra tulles jalad tĂ€iega vĂ€risesid ja peaaegu oleks baarist ĂŒldse maksmata minema kĂ”ndinud, sest ĂŒldse ei olnud meeles enam sellised pisidetailid. No vaadake:

Ahjaa, meeste pullikatsumise vĂ”itis tĂŒĂŒp, kellel oli lausa imeline tasakaal. TĂ”siselt, ta nĂ€gi vĂ€lja selline, nagu ta vĂ”iks seal istudes vabalt veel ĂŒhe kĂ€ega Ă”llekannu hoida (me ei kĂŒsinud luba ei filmimiseks ega selle kasutamiseks, nii et kui ta pahurdama peaks, pean maha vĂ”tma):

Nii et kuna meil oli seal kaks kaljuronimisklubi juhatuse liiget, siis otse loomulikult valmis kibekĂ€hku selline kiri, mille mu vĂ€ikevend lahkelt kohale toimetas (miks idee autorid just minu nime sinna panid, jĂ€i segaseks, aga ilmselt on asi selles, et ma olen ometi juba tĂŒkk aega klubi mitteametlik PR-juht):

kaks

 

Kes siit vÀlja ei lugenud, siis seal oli:

l2hem

 

Sest kamoon, poisil on ilmselgelt loomupĂ€rased eeldused olemas, milleks seda annet mingi pulli seljas raisata (rÀÀkimata sellest, et pullikarjÀÀr lĂ”ppeb ju kahe nĂ€dala pĂ€rast, siis on vaja uus hobi leida). Ma arvan, et nĂŒĂŒd me hakkamegi trenni inimesi ainult otseturunduse kaudu otsima, ei kuluta energiat nendele, kellel nagunii piisavalt indu ega annet ei ole. Nii et panus klubi arengusse jĂ€lle antud, saab taas mĂ”nda aega öösiti rahulikult magada.