Info kätelseisu väljakutse kohta

Käesolevaga annan teada, et minust täiesti mitteolenevatel põhjustel (milleks IGATAHES pole see, et ma olen pussy, saamatu ja pidevalt vigane) on väljakutse korraldajad otsustanud seda määramata aja võrra pikendada, nii et seismise kvaliteeti hakkame mõõtma … kunagi hiljem.

Advertisements

Kuidas boulderhundid Kristiines liidi ronimas käisid

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et mul on olnud kaks puhkenädalat ja viimati olin köies jaanipäeva paiku Soomes (ei, päris halapostitus nüüd ei järgne). Krissu seina uute radade promo oli aga aegsasti meieni jõudnud. Hõikasin ettepaneku Marleenile välja ja läksime kolmapäeva õhtul ise sellest maagiast osa saama.

14138362_582999821908880_1604064514_n

Volüümirõõm

Kuna meil on trennis ainult kõvad ronipoisid ja -plikad, siis kavatsesin ma kõik rajad liidida või vähemalt altjulgestuses ronimist proovida. Siis ei saa keegi pikalt irvitada ja selliseid klippe linkida. Vöö sassi ei läinud ja sõlm tuli esimesel katsel kenasti välja (topeltpaali kontrollsõlmega…oma köis, oma sõlm, omad reeglid)…nii et algus oli suisa hiilgav. Esimesena proovisin lihtsat valget karniisi, mis võiks raskusastmelt olla kusagil 5c/+ kandis. Seejärel andsin sharp endi Marleeni kätte, aga ta vajus veidi näost ära ja polnud ilmselgelt selleks katsumuseks valmis. Õnneks olid TR köied kenasti olemas ja Marleen sai oma oskusi ka kontrollitumas ja turvalisemas variandis näidata (Tartu ja Tlna liidini on õnneks veel aega küll).

Seejärel suundusime seina keskossa ja proovisime Peedo keeratud sinist rada. Liidis ronides on see tõenäoliselt tiba teine kogemus. Pidi vaeva nägema, ent ülaosa oli meeldivalt tehniline…sai sillatades ja opositsiooni kasutades keha ka negatiivi all kenasti õiges asendis hoida. Hinnanguliselt võiks rada jääda ehk 6b kanti.

14081028_582999835242212_427960870_n

Seina keskosa (kõik need volüümid)

Kolmanda väljakutsena proovisin tõenäoliselt kõige vingemat ronirada kogu seinal. Ainult suurtest hallidest volüümidest ja mõnest üksikust jalanukist koosnev rada seina keskosas. Negatiivialuse suure pallini (kõige parem volüüm rajal) kulges kõik kenasti, aga sealt edasi läks väga ruttu väga raskeks. Nii painduvust kui opositsioonironimisoskust läks seal kõvasti tarvis. Vorm ja hirm ei lubanud mul täna midagi väga hullu korda saata, aga beeta sain kätte ja mõned head katsed ikka tehtud. Kui liidijalg enam niimoodi ei värise ja seinameetreid on pisut rohkem all, siis tulen hea meelega uuesti proovima. Hinnanguliselt võiks rada olla ehk seitsmeste alguses (7a/7a+ ).

14112087_582999848575544_1966949881_n

Ülaosa negatiiv teeb volüümiraja parajalt põnevaks

Marleen proovis samuti halli volüümirada, aga ei leidnud selleks nii palju inspiratsiooni kui mina. Selle asemel ronis ta hoopis pruuni-kollaselaiguliste nukkidega raja sealt kõrvalt. Tema sõnul oli see väga lihtne. Ilmselt siis jälle 5c kanti (Marleeni hinnagul, ise ei oska kommenteerida, kuna ei proovinud).

Lõppakordiks valisime roosa raja karniisi paremas nurgas. Ütleme nii, et tiba häbi on, kuna liidinärvi pole üldse: ma ei julgenud karniisist üle ronida, sest viimane ekspress jäi väga madalale ja karniisist üleronimine ning paar järgnevat liigutust ongi raja crux. Samas pole vahepeal ühtegi ekspressi, kuhu end kinnitada: ekspresside vahe oli paar meetrit. Isegi rippu lastes kontrollitud kukkumisega langesin ca 3 m kõrgusele maast. Karniisi pealt kukkudes on deckout täiesti reaalne. Liidi mõttes üsna julgetele keeratud rada. Huvi pärast tegin kohe ka TR katse otsa. Polnud väga hullu midagi, aga raskemad liigutused olid just liidi mõttes kohas, kust kindlasti kukkuma ei peaks. Lisaekspress või mõni muu lahendus võimaldaks seda rada ka ohutumalt ronida. Hinnanguliselt jääb raskusaste ilmselt 6a+/6b kanti.

Kokkuvõttes võib radadega üsna rahule jääda. Ühtekokku on neid juba pea 15. Väga erineva raskusastmega ronimisrõõmu on kindlasti kõigile. Vöö selga ja proovima!

Crux on Crack

NB! Siit postitusest leiab hulgim surematuid tsitaate ja vanade ronihuntide nõuandeid algajatele. Pilte eriti pole, sest me ei teinud neid. Need vähesed on Jaanuse tehtud.

Tähelepanelikumad on kindlasti märganud, et suur suvi on käes ja Eesti oludes tähendab see seda, et igal vähegi ilusamal nädalavahetusel tuleb jõuda kaljule või selle puudumisel vähemalt mõnele rahnule. Me oleme tähelepanelikud, ja rahnud meile meeldivad. Sel laupäeval seadis Cruxi ülimalt meeldiv seltskond koosseisus Tarmo, Reena, Jaanus, Andreas ja Tiina sihi Tammneeme Tiirukivile . Allakirjutanu muidugi ka. Lemmikloomadena võtsime kaasa kaks Läti karvikut, kes on endale Falkorsis suured musklid kasvatanud ja tahtsid neid nüüd Eesti kividel proovile panna. Sest Lätis pole kive. Tõsiselt. Mitte ühtegi. Ma ei tea, kus see Rolands ronima õppis. Falkorsis ilmselt.

Kui nüüd väljasõitudest rääkida, siis me ei ole nii rikkad nagu Tallinna ronijad, kes lähevad kogu ekipaažiga Kustavile ronima (vihkame sind, Mikael!). Me oleme Tartust ja Tartus on ainult vaesed hipid. Isegi matte on Cruxil põhimõtteliselt ainult üks ja see on ka väike nässakas. Õnneks Tarmol (või Tartsil, nagu popid ja noortepärased teda kutsuvad) on üks suurem matt ka. Seda enam, et kui nüüd uskuda ClimbEstonia infot Tammneeme Tiirukivi kohta, siis pole seal matte vajagi, sest kõik on hea ja pehme, kuku aga. Kahjuks, nagu ma juba varem olen pidanud veenduma, ei ole kõik, mis ClimbEstonias kirjas, ilmtingimata tõsi. Näiteks on ajahammas mõnda teetähist purenud, nii et mõni kivi ei ole päris nii kergesti leitav (Lohusalu kivi juures ei ole enam Tuula bussipeatust, orienteeruge “Pansionaadi” järgi, mis on teisel pool teed, siis te ei eksi ära, nii nagu mina eksisin).

Tiirukivi kohta ütleb ClimbEstonia järgmist:  “From the intersection of Tammneeme and Luhaääre walk 100m. Turn right towards the sea just before a cow barn and walk across the meadow.” Ei teagi nüüd, keda lubatud lehmalauda puudumises süüdistada, kas ajahammast või uusrikkaid, igal juhul paremale soovitan pöörata tagasihoidliku kahekorruselise ühepereelamu juurest (loe: mingi monstroosne puidust hoonemölakas, kus, kuna tegu on ikkagi Viimsi vallaga, hakkab raudselt elama mingi kinnisvara- või metsaäriga rikkaks saanud isend). Hetkel oli maja ehitusjärgus ja seega marssisime läbi hoovi, aga juba järgmisel suvel tervitavad seda teha üritavaid boulderdajaid ilmselt rotveilerid ja omaniku sõim. Ei tasu meelt heita – hoovi kõrvalt saab ka, aga tiba taimsem on see rada. Kivi on õnneks juba õige pea pärast teelt ära pööramist näha ja loodetavasti jääb seal kallasraja õigus kenasti kehtima.

Nüüd sellest ligipääsust ja pinnasest, mis ClimbEstoniat uskudes on nii pehme, nii pehme, ja ainult veidi niiske, nii et sussikese tallakene võib-olla veidi märjaks saab: tähendab… kõik oleneb perspektiivist. Aga ok, plussid ja miinused:

Miinused:

  1. Seda miinust võib lugeda ka plussiks. Kui teile kohutavalt meeldib botaanika, saab siia suure rasvase plussi kirja. Kui teile ei meeldi botaanika – mulle ei meeldi – siis võtke kivini jõudmiseks kaasa plähvid või veel parem, kummikud. Floora koosneb põhiliselt nõgestest ja miskit eriti jälki sorti ohakatest, ja et sa ei saaks aru, täpselt kui tüma ja vesine iga järgmine samm on, on see torkiv kupatus kassitappude abil mingiks vetruvaks matiks põimunud. Ilmselt võib süüdi olla ka see, et viimased kuu aega on nonstop sadanud. Nõuanne nr 1: minge põua-ajal. Siis äkki saate mingite asisemate jalanõude ja pikkade pükstega nõgestest läbi künda.
  2. Jällegi, see miinus on tegelikult ka pluss, oleneb, kuidas te meelestatud olete. Märjale vetruvale pinnasele on kahtlemata pehme kukkuda. Lihtsalt kui teile ei meeldi selle juures märjaks ja poriseks saada, siis on tegu miinusega. Matid saavad ka äkaseks. Samas plussi saab kirja, kui tegu pole sinu matiga.
  3. Herilased. What the fuck. Milleks neid elukaid vaja on? Tõsiselt. Milleks? Seletaks äkki keegi. Põhimõtteliselt oled just ohakatest läbi lirtsutanud ja sussid enamvähem kuivaks saanud ja leidnud selle päikesepoolse kivikülje, mis on ka kuiv, ja siis tuleb mingi herilinnukene sulle beetat andma. MILLEKS? Mesilaste massilisest ülemaailmsest suremisest on palju uudiseid. Miks herilaste kohta ei ole? Bioloogid, vastake!

Plussid:

  1. Väga ronitav kivi! Tõsiselt. Allatulek oli küll samblane ja seega märg, sest kogu aeg on sadanud, ja mõni topout oli seetõttu ka sketcy ja libe (ja üks Läti karvik sai sealt ilusa liu ja mitte nii ilusa maandumise, sest leidis selle mülka ainsa kivi üles ja kukkus sinna otsa), aga see on tingitud ilmaoludest, mitte kivist endast. Ja lõppude lõpuks, nagu Ashima Shiraishi isa surematu lause käis: “Vihm ongi märg.” Nii et ei ole vaja kaevata. Alla tulekuga on see hea asi ka, et ühel või teisel moel alla ikkagi jõutakse, kas siis siuh-lipsti või veidi aeglasemalt.
  2. Hoolimata lehmalauda puudumisest oli kivi kerge leida.
  3. Palju lihtsaid radu (v0-v3) – see on nüüd hea uudis neile, kes armastavad lihtsaid radu. Kuna mina olen V3 flash machine, siis mulle on hea uudis. Radade raskusaste sõltub muidugi, nagu Jaanus elutargalt mainis, ka mati suurusest ja julgestaja lähedusest. Aga noh, nii Cruxi ronitarkustest kui radade numbritest võiks eraldi raamatud kirjutada. It is beyond the scope of this article, nagu teadlased armastavad öelda.
  4. Raskemaid radu on ka! Hea uudis päris ronijatele.
  5. Mitmekesiseid radu on ka! On slabe, on negatiive, on slopereid, on pragusid.

Ronimisest: minu isiklikud lemmikud olid Hang on, bro! ja Spinal tap  – see viimane seetõttu, et eksisteeris oivaline võimalus kukkuda kas lompi või vastu mingit väiksemat kivi. Õnneks on selle tarvis matid ja spottijad välja mõeldud. Läti karvikud pakkusid pealtvaatajatele palju maalilisi kukkumiselamusi. Õnneks noored mehed ei lähe eriti katki.

spotivad

Ma ei saa aru, kas see on spottimine. Ma igal juhul ronisin seal kuskil.

 

rents spotib

See on palju eeskujulikum. Mina Andrease asemel kardaks kukkuda, aga veidi muudel põhjustel kui haiget saamine.

Pärast seda, kui olime enamvähem kuivemad rajakesed ära proovinud, tekkis tahtmine minna kuhugi, kus on kuivem ja muru niidetud. Selleks tarbeks on nõudlikumale ronijale spetsiaalselt välja mõeldud Ellandvahe kivi . Mul oli seal ootamas üks slabi-nemesis, ja suurem osa kaadrist polnud üldse kunagi sellel kivil käinud – eriti lätlased. Üks eriti tugev karvik ei olnud ÜLDSE kunagi kivil roninud (vt eestpoolt kommentaari lõunanaabrite traagilise rahnuolukorra kohta) ja ilmselt alles toibus šokist, et kõik jalanukid on väga väikesed ja radu ei ole suurte värviliste lärakatega tähistatud.

21.08

Jaa, Falkorsis selliseid struktuure ei ole

Nagu siit näha, assimileerus lätlane kiiresti. Lätlane tegemas muuseas rada, mis minusuguse junni jaoks on dünaamiline ja liiga negatiivis jm hädad:

v4 ellandvahe

Saateks leebe motivatsioonikõne “train harder, you lazy piece of shit”

Ellandvahe kivi pakkus kõigile palju kilkeid ja rõõmu: Reena avastas ligilähedaselt, mis tunne võis olla Tommy Caldwellil ja Kevin Jorgesonil Dawn Walli viimase pitchi järel: on ikka uhke tunne küll, kui kobistad ära mingi slabi, millest arvad, et see on V0, ja tegelikult on see lausa v1!; mina sain oma slabi-nemesise tehtud (beeta-vihje: vannu ja karju kukkudes nagu Ondra); esmakordselt kivil käijad said mitu rada kirja; ja Tarmo sai hakkama surematu tsitaadiga “When in doubt, spit it out”, ega saanud ise kohe aru, miks kõik selle peale itsitama hakkasid. Jah, meie vaimne tase on 12-aastane poiss.

Igal juhul lõpp hea, kõik hea! Keegi ei ole vigane ja matid ei ole ligased.

21.08.1

Augusti väljakutse vahekokkuvõte

Viimase kahe nädalaga on selgunud, et nullist raketiks saada pole sugugi nii lihtne ettevõtmine. Kui ma alguses kujutasin ette, et 30 päeva pärast panen ma käed maha ja tõusen aeglaselt ja graatsiliselt kätelseisu, siis nüüd on selge, et see on tiba pikaajalisem projekt ja hea, kui augusti lõpuks mingisugusegi kätelseisuni jõuab. Nimelt on osad neist näidatud harjutustest vähemalt minu õrnale ja naiselikule õlavöötmele nii karmid, et kui ma tõesti päevas viis minutit seinaplanku, seda ja seda harjutust teen, tahaks mu õlad ühte puhkepäeva saada. Nii et ma otsustasin nädalavahetusel oma lähenemist pisut muuta. Igapäevaselt teen järgmised kaks nädalat ainult neid kahte harjutust (kõige rohkem konkreetsele eesmärgile suunatud ja aitavad käte ja õlgade jõudu arendada), kõik teised on hajusamalt sinna vahele pandud:

Need on selles mõttes head harjutused, et kõige sarnasemad päris kätelseisuga ja on igatahes tagatud see, et te kuskile poole kaldu ei ole. Nii et soovitan. Spottija siis ei hoia mitte teid kinni, vaid paneb ainult oma käe jalgade vahele, teie surute ise põlvi kõigest jõust kokku. Seda tehes pingutate te ka ülejäänud lihaseid ja kui midagi viltu on, siis spottija ütleb teile (varbad üles, õlad kõrgemale jne). Ideaalis spottija oma käega teid otseks ka ei liiguta, vaid ütleb näiteks, kas on vaja tagumik rohkem ette tuua vms.

Eks näis, mis ma augusti lõpus ütlen, kas käin ja vingun, et me väljakutset ikka natuke veel pikendaksime, või on ikka selle lähenemisega kahe nädala pärast midagi ette näidata ka.

Toetav treening ja otseturundus

 

p

Vähe on meil seda aega jäänud niisama loba ajamiseks, varsti algab september ja loete siit ainult äärmiselt tõsiseid postitusi eesootavate treeningute kohta. Nii et kasutan aega, kuni seda veel on ja räägin meie viimasest piiratud osavõtuga klubiüritusest.

Mõtlesime nimelt siin teise austusväärse juhatuseliikmega, et läheks ja prooviks õige Püssirohukeldris pulli taltsutada, sest noh, nagu ronijad ikka ütlevad, mis seal ikka juhtuda saab. Nimelt on igal neljapäeval Püssikas rodeoüritus, kus saab võistelda selles, kes kõige kauem kunstpulli seljas püsib – ja kui see ei ole lõbus, siis ma ei tea, mis see lõbu üldse on. Kusjuures selgus, et meie ajastus oli suurepärane, sest mees, kes seda asja orgunnib, rääkis, et juhtkond olevat otsustanud, et üritus pole kasumlik ja seetõttu jääb august selle viimaseks kuuks. Ma arvan ausalt öeldes, et siin on asi pigem kehvas turunduses, sest tegu on ju kohaga, kus käib üsna kindel sihtgrupp (ja üldiselt need ei ole üliõpilased), teised inimesed pole sellest üritusest aga midagi kuulnudki. Kui seda näiteks välisüliõpilaste seas reklaamida, siis vähe ei tahaks nad täis peaga teistele muljet avaldada. Ja välismaalaste suur pluss on see, et igal semestril tulevad uued (aga täpselt sama noored ja täpselt sama lollid), kelle jaoks see jälle uus ja huvitav on. Nii et tuleb lihtsalt paremini valida, kellele ennast müüa. Aga see selleks.

Kuna ma läksin sinna otse oma väikevenna jalkamängult (Tartu Random võitis, juhhei!), olin ma täiesti läbikülmunud. Lisaks olid laval need noormehed, kes laulavad mingist göölfrendist Hispaanias, kes kohe sugugi ei tahtnud lõbusamaid tuure üles võtta (kuigi tuleb öelda, et laulda oskavad nad küll), nii et selleks, et end käima tõmmata, võtsime Nelega alustuseks ühe spordijoogi, mida muu maailm tunneb ka Iiri kohvi nime all. Aitas küll ausalt öeldes, selle aja peale, kui alus täis pumbatud sai, oli juba hulga soojem ja julgem tunne. Nii et soovitan teilegi, kui mõni asi potentsiaalselt ohtlik ja hirmus tundub, siis tehke enne väike naps alla.

Kui alguses tundus, et me Nelega vist kahekesi võistlemegi, ja tekkis juba väike lootus, et üks meist selle esikoha koju viib, siis ühel hetkel ilmusid välja kaks noort daami, kellest üks oli esiteks Eesti meister ja teiseks meist tunduvalt paremini valmistunud (st ilmunud kohale aluspesus, sest hõõrdejõud jne). Kaalusin juba samuti pükste jalast heitmist, aga siis tuli meelde, et klubi särgiga vist ikka hästi ei sobi. Ma olin just jõudnud sööma ka hakata, pidin oma hakk-kotleti kõrvale panema ja pulli otsa ronima, lootes, et ehk ei tule see taldriku sisu kohe teisipidi välja tagasi ka. Ilmselt just liigsete riidekihtide ja valede eluvalikute tõttu jäi minu ja Nele esimene sooritus ka üsna kesiseks, aga kuna meid oli täpselt neli (ja me mõlemad saime esimese katsega vist täpselt 15 sekundit), saime mõlemad kohe finaali edasi.

Ahjaa, kohe pärast esimese katse lõppu, avastasin, et mu vend, kes oli tulnud MULLE kaasa elama, kallistas tervituseks seda osavat tüdrukut. Nii et loomulikult läksin ma sinna ja küsisin, et mis kurat siin toimub, mis reeturid need mu konkurente kallistavad. Tüdruk hakkas naerma ja ütles:”No anna andeks, aga PÄRISELT, SINA ei ole mulle küll konkurent.”

Burn!

Ma ei saanud isegi vihastada, sest a) tal oli õigus ja b) see OLI hea comeback. Aga teine katse läks nii mul kui ka Nelel juba hulga paremini, kuigi staaridele pidime siiski alla vanduma. Igatahes oli see üritus täiega äge. See raputamine andis sellise adrenaliinilaksu, et mul sealt ringist ära tulles jalad täiega värisesid ja peaaegu oleks baarist üldse maksmata minema kõndinud, sest üldse ei olnud meeles enam sellised pisidetailid. No vaadake:

Ahjaa, meeste pullikatsumise võitis tüüp, kellel oli lausa imeline tasakaal. Tõsiselt, ta nägi välja selline, nagu ta võiks seal istudes vabalt veel ühe käega õllekannu hoida (me ei küsinud luba ei filmimiseks ega selle kasutamiseks, nii et kui ta pahurdama peaks, pean maha võtma):

Nii et kuna meil oli seal kaks kaljuronimisklubi juhatuse liiget, siis otse loomulikult valmis kibekähku selline kiri, mille mu väikevend lahkelt kohale toimetas (miks idee autorid just minu nime sinna panid, jäi segaseks, aga ilmselt on asi selles, et ma olen ometi juba tükk aega klubi mitteametlik PR-juht):

kaks

 

Kes siit välja ei lugenud, siis seal oli:

l2hem

 

Sest kamoon, poisil on ilmselgelt loomupärased eeldused olemas, milleks seda annet mingi pulli seljas raisata (rääkimata sellest, et pullikarjäär lõppeb ju kahe nädala pärast, siis on vaja uus hobi leida). Ma arvan, et nüüd me hakkamegi trenni inimesi ainult otseturunduse kaudu otsima, ei kuluta energiat nendele, kellel nagunii piisavalt indu ega annet ei ole. Nii et panus klubi arengusse jälle antud, saab taas mõnda aega öösiti rahulikult magada.

Kas joosta või mitte joosta?

Jookse! Ära jookse! Tee jõudu! Ära tee jõudu! Söö vähem! Ära söö vähem! (Ok, see viimane oli nali… keegi ei ole kunagi ronijale öelnud, et “söö rohkem” – aga võib-olla peaks.) Eriti jooksmine on nii surematu teema ja sel teemal vaieldakse nii palju, et viskan siia ka lingi – siin on üks pikk intervjuu Steve Bechteliga, kus arutatakse seda, kas ja kui palju tasub lisatrenni teha, mida süüa ja kui palju liigsetest kaloritest hoiduda jne.

Millised ootamatud tagasilöögid

Kes oleks osanud arvata, et kui sa pole varem süstemaatiliselt kätelseisuga tegelenud, siis viis minutit ainult sellele suunatud trenni on tegelikult räigelt palju ja järgmisel päeval kõik lihased, mida sa iial varem kasutanud pole, valutavad. Mul valutasid nii, et käisin kaks korda massaažis ja võtsin lisaks trennivaba päeva. Jaa, ma tean, uskumatu, nädala sees trennivaba päev, mida veel. Aga see, kui sa oled vahepeal paar korda korraks end vastu seina püsti ajanud, ei tähenda sugugi, et seda mitu korda 1 minut tore teha on – ja need seinaplangud on täiesti saatanast. Kohutav.

Ehk siis hea trenn, ei saa kurta, päris kindlasti mõjub, aga tuleb ettevaatlik olla, et juba augusti esimesel nädalal endale liiga ei teeks.

Tulge kõik BoulderROCKile (06–07.08)

Juba sel laupäeval leiab Loksa ja Hara kandis aset selle suve ägedaim ronisündmus. Ronisõbrad saavad oma oskused ja leidlikkuse proovile panna Mardimiku kivil otse Loksa külje all ning Kiviheinamaa Kärga kivil sellest paar kilomeetrit edasi metsa sees. Kokku on ronimiseks hulganisti radu nii uutele ja hoogsatele kui ka vanadele ja väetitele.

DSC_0175

Kiviheinamaa rahn enne puhastamist

Kiviheinamaa kivil saab proovida ka graniidi puhul väga iseäralikke taskuid. Eesti mõistes on sellised moodustised kindlasti harukordsed.

DSC_0174

Tarmo visualiseerimas

Mardimiku kivi jääb kenasti välja peale ning päike ja tuul kuivatavad selle kiiresti.

DSC_0167

Tavapärasesse ronimispäeva lisab ohtralt elevust Hara allveelaevabaasi külastamine. Ühtekokku on allveelaevabaasi alale ette valmistatud vähemalt 15 erisugust rada nii top-rope’i, DWSi kui ka builderingi sõpradele. Kõndida saab ka 18 m pikkusel tasakaalulindil vaba vee kohal. Õhtul ootab kõiki lõke, saun ja chill. Päris äss diil minu arvates. Kui kellelgi on veel plaanid tegemata, siis tulge nädalavahetusel kindlasti ronima. Ilmataadiga käivad vihased läbirääkimised, aga kui just sõrmi ja varbaid ei nõuta, siis saame ehk kokkuleppele. Varuvariant on muidugi Ronimisministeerium Tallinnas, ent siis jääks suur osa boulder- ja buildermaagiast kogemata.