Ühe raja lugu

See algas…ammu. Tõenäoliselt juba 2010. aasta sügisel, kui ma endale bouldermati hankisin ja usinalt rahne paitasin. Üks esimesi lemmikuid oli  Pahkla Suurkivi (Eestimaa Kivide Kuningas), mille lumm ja kutse mind sestsaadik pidevalt jälitab. Äärmiselt mitmekesine rajavalik just algajatele ning kesktasemele võimaldas mul toona end alati täiesti tühjaks ronida.

See on paratamatult naljakas, et ronijad on kohati nagu silmaklappidega loomad…me kipume märkama radu, mis jäävad meie võimekuse piiresse või sellest natuke ülespoole, ent haardest välja ulatuvaid radu me enamasti ignoreerime. Loodetavasti ignoreerime neid üksnes senikaua, kuni lõpuks piisavalt tugevaks saame ja võidukalt nendegi tipus seisame. Paraku võivad mõned rajad unustusse vajuda ning seetõttu hoopiski ronimata jääda.

Õnneks minu rajaga sel korral niimoodi ei läinud. Pärast aastaid kestnud kivi patsutamist ning lugematuid ringe paremalt vasakule ja vastupidi, jõudsin ühe kohani, mis mind varem suhteliselt külmaks oli jätnud. Ma arvan, et iga ronija elab mingil perioodil läbi paradigma nihke. Etappidena võiks see kulgeda niimoodi, et esialgu on tühjus, siis teadvustamine (enamasti vormis „F… that sh…it’s too hard“), lootuse tärkamine („What if?“) ja siis tõsine ning motiveeritud liikumine sihi suunas, mis mõnikord päädib eduga või siis silmipimestava hävinguga (crush or crash).

Crimpy_1

Raja keskosa krimpide otsimine

Minul läks muidugi lootusest reaalsete katseteni mitu aastat aega. Esimesed häbelikud puudutused tegin ilmselt 2015. aastal. Ego sai haiget…kõvasti. Ma ei suutnud teha ühtegi liigutust, ei suutnud isegi stardiasendit hoida.

2016. aastal lendasin peale mõttega, et stand start on nõrkadele ja tõelised mehed alustavad ikka ahtriga matilt. See polnud tark mõte. Kuna ma polnud reaalselt püstistardi liigutusi teha suutnud, siis ahterlähte puhul oli lootust kordades vähem. Tulevik paistis tume.

Crimpy_2

Juba paistabki järgmine krimp

2017. aasta suvel olin ma üsna hüvas vormis, ent mu sõrmed olid tiba tundlikud ja äärmist krimbijõudu nõudva raja otsustasin ma tervisele mõeldes vahele jätta. Lisaks oli mul kerge põlvevigastus, mis ilmselgelt mind tagasi hoidis.

Liigume edasi 2018. aastasse. Mul oli kivile märksa parem ligipääs ning terve talve- ja kevadperioodi jooksul olin vaatamata hädisele põlvele omajagu trenni tehtud. Mõtlesin, et vajan „suurte poiste“ kombel endale samuti projekti. Pahkla kivi oli endistviisi lähedal. Jätkasin tihedate treeningutega (nii ronimisspetsiifiliste kui üldfüüsiliste) ja otsustasin hiliskevadest alates regulaarselt projekti proovimas käia. Mul oli tohutult palju õnne selles mõttes, et nägin pidevat progressi. Olgu siis kas või kõige väiksemates nüanssides: sõrmede täpne paigutus, keha kallutamine õigel hetkel, nurk varba asetamisel jne. Väliprojekti äraronimine ei sõltu paraku üksnes füüsilistest ja vaimsetest võimetest. Juuni lõpus olin ma valmis alustama tõeliste katsetega. Olin kätte saanud (arvatavasti) töötava beeta ning sõrmed olid piisavalt tugevad, et krimpida…peaaegu kõike, sest viimane külgkrimp oli senini mulle kättesaamatuks jäänud, ent ma olin kindel, et kui suudan sellest edasi liikuda, siis topout on tõenäoliselt lihtne, sest seal on suurepärased kohad mõlemale käele (kogu ülejäänud rajaga võrreldes). Siis tuli kuumalaine. Päevasel ajal oli pea võimatu normaalselt ronida, ent tahtmine oli tohutu. Tunne oli hea ja siis hakkasidki ootama seda tillukest akent, mis jahedamate temperatuuride ja hämariku vahele jääb.

Crimpy_3

Jalg paika

14. juulil ronisin Augu kivil, pühapäeval tulin Pahkla kivile, ent ilm oli liiga palav karmideks katseteks. Tänu Rentsile sain vähemalt blogi jaoks poosepilte. Esmaspäeval läksin üksi kivile hiljem õhtul, et ise rada proovida, ent temperatuur oli veel tiba kõrge ja sõrmenahk eelnevatest päevadest omajagu hell. Otsustasin teisipäeval sõbra juures sisetrenni teha, kolmapäeval ronivaba päeva võtta ning neljapäeva õhtul hilja taas proovima tulla, kuna reedeks lubas vihma ning seejärel läinuks omajagu aega raja kuivamiseks.

Neljapäeva, 19. juuli õhtu. Üksi hämariku eel metsas viibides on kõik meeled niikuinii pingul. Sa teed soojendusringi, ronid lihtsaid ja keskmisi radu, puhastad raja veel korra üle ning vead matid kohale. Tunne on hea, elevus ja pinge saadavad sind igal sammul. Võtad positsiooni sisse…ja lähed. Esimene katse oli suurepärane. Suutsin hoida ülemist külgkrimpi ja teha liigutuse tipu suunas, aga päris õiget kohta ei tabanud ja pudenesin alla. SEE LÄHEB NÜÜD…muid mõtteid enam ei olnud. Mõned rahustavad minutid…igaks juhuks lendab särk, sest lubasin endale, et send go tuleb särgita. Asetan käed krimpidele ja tõmban. Edasi on üksnes flow…ideaalne liikumine, mitte midagi üleliigset ja järsku oled sa kivi otsas, särgita ja surfipükstes…ja sa tunned…TUNNED kõike ja korraga hämaras metsas. Seda on keeruline kirjeldada ja see tunne oli tohutult kompleksne, aga Ondra enda sõnad on kõige paslikumad: „I just felt really-really happy…“. Umbes kümme ronipäeva sel aastal ning möödunud aastate peale kokku ka ca 10 ronipäeva. Aega läks palju, aga tunne on seda võimsam. Minu kõige vingem FA on saanud tõeks. Sõbrannale kinkisin raja nimetamise au ning tema pakutud variantidest kõlas kõige sobivamalt Powered by the Mighty Crimplords. Raskusastmega on keerulisem, kuna mul pole ühtegi sellist pikaajalist projekti varem ette tulnud. Üsna lühike ja krimbiekspertidele ilmselt hästi sobiv rada. Esialgne arvamus on 7A+.

Crimpy_4

Nüüd läheb põnevaks

Õnneks on veel SDS ka olemas. See lisab asjale omajagu vürtsi ja toob kivi juurde peatselt tagasi.

 

 

Advertisements