Ühe raja lugu

See algas…ammu. Tõenäoliselt juba 2010. aasta sügisel, kui ma endale bouldermati hankisin ja usinalt rahne paitasin. Üks esimesi lemmikuid oli  Pahkla Suurkivi (Eestimaa Kivide Kuningas), mille lumm ja kutse mind sestsaadik pidevalt jälitab. Äärmiselt mitmekesine rajavalik just algajatele ning kesktasemele võimaldas mul toona end alati täiesti tühjaks ronida.

See on paratamatult naljakas, et ronijad on kohati nagu silmaklappidega loomad…me kipume märkama radu, mis jäävad meie võimekuse piiresse või sellest natuke ülespoole, ent haardest välja ulatuvaid radu me enamasti ignoreerime. Loodetavasti ignoreerime neid üksnes senikaua, kuni lõpuks piisavalt tugevaks saame ja võidukalt nendegi tipus seisame. Paraku võivad mõned rajad unustusse vajuda ning seetõttu hoopiski ronimata jääda.

Õnneks minu rajaga sel korral niimoodi ei läinud. Pärast aastaid kestnud kivi patsutamist ning lugematuid ringe paremalt vasakule ja vastupidi, jõudsin ühe kohani, mis mind varem suhteliselt külmaks oli jätnud. Ma arvan, et iga ronija elab mingil perioodil läbi paradigma nihke. Etappidena võiks see kulgeda niimoodi, et esialgu on tühjus, siis teadvustamine (enamasti vormis „F… that sh…it’s too hard“), lootuse tärkamine („What if?“) ja siis tõsine ning motiveeritud liikumine sihi suunas, mis mõnikord päädib eduga või siis silmipimestava hävinguga (crush or crash).

Crimpy_1

Raja keskosa krimpide otsimine

Minul läks muidugi lootusest reaalsete katseteni mitu aastat aega. Esimesed häbelikud puudutused tegin ilmselt 2015. aastal. Ego sai haiget…kõvasti. Ma ei suutnud teha ühtegi liigutust, ei suutnud isegi stardiasendit hoida.

2016. aastal lendasin peale mõttega, et stand start on nõrkadele ja tõelised mehed alustavad ikka ahtriga matilt. See polnud tark mõte. Kuna ma polnud reaalselt püstistardi liigutusi teha suutnud, siis ahterlähte puhul oli lootust kordades vähem. Tulevik paistis tume.

Crimpy_2

Juba paistabki järgmine krimp

2017. aasta suvel olin ma üsna hüvas vormis, ent mu sõrmed olid tiba tundlikud ja äärmist krimbijõudu nõudva raja otsustasin ma tervisele mõeldes vahele jätta. Lisaks oli mul kerge põlvevigastus, mis ilmselgelt mind tagasi hoidis.

Liigume edasi 2018. aastasse. Mul oli kivile märksa parem ligipääs ning terve talve- ja kevadperioodi jooksul olin vaatamata hädisele põlvele omajagu trenni tehtud. Mõtlesin, et vajan „suurte poiste“ kombel endale samuti projekti. Pahkla kivi oli endistviisi lähedal. Jätkasin tihedate treeningutega (nii ronimisspetsiifiliste kui üldfüüsiliste) ja otsustasin hiliskevadest alates regulaarselt projekti proovimas käia. Mul oli tohutult palju õnne selles mõttes, et nägin pidevat progressi. Olgu siis kas või kõige väiksemates nüanssides: sõrmede täpne paigutus, keha kallutamine õigel hetkel, nurk varba asetamisel jne. Väliprojekti äraronimine ei sõltu paraku üksnes füüsilistest ja vaimsetest võimetest. Juuni lõpus olin ma valmis alustama tõeliste katsetega. Olin kätte saanud (arvatavasti) töötava beeta ning sõrmed olid piisavalt tugevad, et krimpida…peaaegu kõike, sest viimane külgkrimp oli senini mulle kättesaamatuks jäänud, ent ma olin kindel, et kui suudan sellest edasi liikuda, siis topout on tõenäoliselt lihtne, sest seal on suurepärased kohad mõlemale käele (kogu ülejäänud rajaga võrreldes). Siis tuli kuumalaine. Päevasel ajal oli pea võimatu normaalselt ronida, ent tahtmine oli tohutu. Tunne oli hea ja siis hakkasidki ootama seda tillukest akent, mis jahedamate temperatuuride ja hämariku vahele jääb.

Crimpy_3

Jalg paika

14. juulil ronisin Augu kivil, pühapäeval tulin Pahkla kivile, ent ilm oli liiga palav karmideks katseteks. Tänu Rentsile sain vähemalt blogi jaoks poosepilte. Esmaspäeval läksin üksi kivile hiljem õhtul, et ise rada proovida, ent temperatuur oli veel tiba kõrge ja sõrmenahk eelnevatest päevadest omajagu hell. Otsustasin teisipäeval sõbra juures sisetrenni teha, kolmapäeval ronivaba päeva võtta ning neljapäeva õhtul hilja taas proovima tulla, kuna reedeks lubas vihma ning seejärel läinuks omajagu aega raja kuivamiseks.

Neljapäeva, 19. juuli õhtu. Üksi hämariku eel metsas viibides on kõik meeled niikuinii pingul. Sa teed soojendusringi, ronid lihtsaid ja keskmisi radu, puhastad raja veel korra üle ning vead matid kohale. Tunne on hea, elevus ja pinge saadavad sind igal sammul. Võtad positsiooni sisse…ja lähed. Esimene katse oli suurepärane. Suutsin hoida ülemist külgkrimpi ja teha liigutuse tipu suunas, aga päris õiget kohta ei tabanud ja pudenesin alla. SEE LÄHEB NÜÜD…muid mõtteid enam ei olnud. Mõned rahustavad minutid…igaks juhuks lendab särk, sest lubasin endale, et send go tuleb särgita. Asetan käed krimpidele ja tõmban. Edasi on üksnes flow…ideaalne liikumine, mitte midagi üleliigset ja järsku oled sa kivi otsas, särgita ja surfipükstes…ja sa tunned…TUNNED kõike ja korraga hämaras metsas. Seda on keeruline kirjeldada ja see tunne oli tohutult kompleksne, aga Ondra enda sõnad on kõige paslikumad: „I just felt really-really happy…“. Umbes kümme ronipäeva sel aastal ning möödunud aastate peale kokku ka ca 10 ronipäeva. Aega läks palju, aga tunne on seda võimsam. Minu kõige vingem FA on saanud tõeks. Sõbrannale kinkisin raja nimetamise au ning tema pakutud variantidest kõlas kõige sobivamalt Powered by the Mighty Crimplords. Raskusastmega on keerulisem, kuna mul pole ühtegi sellist pikaajalist projekti varem ette tulnud. Üsna lühike ja krimbiekspertidele ilmselt hästi sobiv rada. Esialgne arvamus on 7A+.

Crimpy_4

Nüüd läheb põnevaks

Õnneks on veel SDS ka olemas. See lisab asjale omajagu vürtsi ja toob kivi juurde peatselt tagasi.

 

 

Advertisements

BoulderRock Plunges

16. juulil oli Hara sadama ümbruses kõvasti askeldamist. Veed oli vallutanud ronijate eskaader, mis transportis soovijaid kai pealt ronimisradade algusesse. Eestimaa esimene üksnes süvaveesoolole pühendatud ronimisvõistlus võis alata. Lauri, Madis ja Ruslan olid ühtekokku loonud ja tähistanud 11 varieeruva raskusega rada, mis pakkusid ronimisrõõmu nii algajaile kui ka pisut kogenumatele. Ühtekokku sai vee- ja ronimisrõõmu tunda ca 40 osalejat. Ühtlasi nautisid suurepärast suveilma ka paljud pealtvaatajad. Lisaks ronimisele sai oma oskusi proovile panna vee kohale tõmmatud tasakaalulindil ning lõõgastuda telksaunas.

IMG_5719

Paatide puuduse üle kurta ei saanud

Mitmed cruxikadki käisid süvaveesoolot proovimas. Kohal oli Rasmus koos Triinuga, Reena, Anu ning Tarmo. Lisaks tulid kohalikele ronijatele konkurentsi pakkuma kõvad ronijad Lätist ning ronisõbrad Soomest. Tervelt 6 võistlejat meeste kategoorias läbis kõik rajad. Cruxikad nautisid head ilma ning ülemäära hullu ei pannud. Mul endal polnud eriti suurt motivatsiooni pikalt pingutada (pole päris kivi ja muu elitaarne bs) ning pärast 8 raja läbimist pakkisin asjad kokku ning läksin hoopis rahne otsima. Seega ei oska ma öelda, mis toimus mitteametliku osa ajal, ent ma usun, et kõigil oli hiiglama tore. Kogu üritus oli väga hästi korraldatud ning pakkus ohtralt rõõmu kõigile ronijatele. Suured tänud korraldajatele!

IMG_5704

Pääsesingi paadist rajale

Meie suundusime hoopis Kuusalu kandis asuvale Kupukivile. Kahjuks asus kivi keset viljapõldu metsasaarel (või pigem võsasaarel) ning seal ronimine eeldaks lisaks kivi puhastamisele ka ohtralt võsa kõrvaldamist. Kivi potentsiaali arvestades polnud see tol hetkel vaeva väärt. Siiski panime sussid jalga ja proovisime ühte slabjat nurka ronida. Seejärel käisime korra Jaanukse kivi otsimas, ent selleni jõudmiseks oleks olnud tarvis minna läbi veisekopli ning väikse koeraga ei paistnud see väga mõistlik teguviis. Selle asemel sõitsime edasi Augu kivile, kus ma ronimise asemel hoopis rannas vette hüppasin, et kordki päeva jooksul end märjaks kasta. Kõige selle järel tuli juba mõnus rammestus peale ning päeva võis igal juhul kordaläinuks pidada.

Jaanibouldering

Sel aastal otsustasime koos Katriniga jaanid pisut teistmoodi mööda saata ning tavapärase Olhava reisi asemel kohalikke rahne patsutada. Alustasime 23. juuni lõunal Loksa lähistelt Mardimiku kivilt. Kivi peaks meie ronijatele üsna kenasti teada olema, kuna möödunud aastal oli sellel Boulderrocki raames hulganisti võistlusradu tähistatud ning nii mõnigi cruxikas sai juba siis kivi hoolega paitada. Algajatele on see väga sobilik kivi, kuna kõik rajad on lihtsad ja ronitavad. Edasijõudnute puhul on tegemist pigem soojenduskiviga. Muuseas kohtusime ka Tallinna alpinistidega, kes samuti üsna osavalt kivi kraapisid. Pärast radade ronimist oli keha juba piisavalt soe, et suunduda edasi järgmisele kivile.

P1120583.JPG

Tarts VS Crouching Tiger

P1120595

Katrin ja Stone Dance

Kiviheinamaa (Kärga) kivi asub üsna Mardimiku kivi lähedal, mööda kruusateed edasi sõites u 2,5 km kaugusel. Loksa poolt tulles paremat kätt tee ääres on viit, mis osutab kivi asukohale metsa sees. Paarisaja meetri kauguselt põlislaanest leiabki otsija hea õnne korral kivimüraka. Niiske laas tähendab aga seda, et 90% ajast on kivi niiske või märg. Hea ronimispäeva eelduseks on vähemalt paari päeva pikkune eelnev kuiv periood, ent sellegi puhul pole head tingimused alati kindlustatud. 23. juunil oli kivi aga imekombel peaaegu täiesti kuiv ning me saime hakata hoolega uusi radu kaardistama. Panengi järjest uute radade iseloomustuse ja nimed siia blogisse kirja. Kunagi jõuavad need ehk ka Climbestonia lehele.

Kivi ise on üle 5m kõrgune ja bouldermatt on kindlasti vajalik, kuna allasaamine võib olla probleem. Kõige lihtsam variant on asetada matt madalama kivi poole juurde (Desperationi juures) ning sinna hüpata või ronida alla mööda Desperationi juures asuvaid puid. Metsa tõttu on ka putukaid omajagu ning sääsetõrjevahend on kindlasti kasulik kaasa haarata. Kivi on üsna kare ning sööb seetõttu hoolega sõrmenahka.

Alustan kõige pikema küljega, kust leiab lihtsama slabisektori:

I Monkey Says – lihtne slab praost paremal, vältimaks liiga lihtsat väljakutset võib prao elimineerida, ent isegi ilma praota on rada maksimaalselt V1 raskusega (pigem V0)

II Monkey Does – lihtne slab seina keskel, kätele ja jalgadele on korralikud kohad olemas, raskusaste on samaväärne Monkey Says rajaga

III Joyride – tõenäoliselt kõige lihtsam rada rahnul, jääb slabiseina vasakusse serva ning hõlmab häid servi jmt nii kätele kui ka jalgadele

k6rga1.jpg

Teine sektor jääb slabist vasakule ning hõlmab teravaid krimpe ja taskuid, mis nõuavad omajagu sõrmejõudu ning -nahka:

IV Mind Over Matter – vertikaal väikeste krimpide ja taskutega puust vasakul, topout oli üsna põnev, ent üldine raskusaste on kusagil V3 kandis

V Skipped My Coffee – rajast IV vasakule jääv vertikaal, sarnaselt eelmisele väikeste servade ja taskutega, raskusaste samuti V3 kanti

VI Razor Sharp – eelmisest vasakul, väiksed ja valusad krimbid, ent korralikud kohad nii kätele kui ka jalgadele, raskusaste V2/V3

VII Ill Fit – nurgarada, mõnusalt tehniline pisikeste nukkidega scramble, raskusaste ca V4

k6rga2.JPG

Nonii…good stuff…negatiiv, mis jääb nurgarajast vasakule:

VIII Desperation SDS – ahterlähtega diagonaalselt kulgev rada, mõnusalt jõuline ja tehniline, raskusaste V5/V6

IX Desperation direct – otse kulgev rajaversioon, raskusaste ca V3

k6rga3.JPG

Neljas külg jääb negatiivist vasakule ning sisaldab samuti vertikaali või kerge negatiivi all sõrmejõul ja tehnikal põhinevaid radu. Kahjuks mul enam sõrmenahka piisavalt polnud ning otsustasin selle seinaosa vahele jätta, ent ronitavaid projekte on seal üsna mitu:

X projekt nurgast vasakul

XI projekt eelmisest rajast vasakul

XII projekt prao juures

k6rga4.JPG

Minisektor slabist paremal:

XIII Minni Hiir väikeste nukkidega positiivne kribirada, raskusaste V1/V2

XIV Miki Hiir – samuti positiivne krimbirada, eelmisega samaväärse raskusega

k6rga5.JPG

Pärast Kärga kivil ronimist otsustasin valutavate sõrmede tõttu ülejäänud katsed järgmiseks päevaks jätta. Siiski käisime kaemas Karu kivi, mis ei kutsunud väga ronima (eelkõige väiksema ümara vormi ning servade jmt elementide puudumise tõttu). Üle vaatasime ka Jaani-Tooma kivi ning Katrin ronis ära lühikese praoraja kahe kivipoole vahel.

Päeva teises pooles liikusime Viinistu poole ning vaatasime üle enne Viinistu asulat rannaniidul asuva Tiirukivi. Tee leidmiseks tuleks jälgida Loksa poolt tulles paremat teeserva. Viinistu ja Turbuneeme siltide juurest pisut Viinistu poole liikudes peaks otsitava viida leidma. Paraku asub kivi rannaniidul ja kuiva jalaga selle juurde ei pääse. Kummikud ning matid on tugevalt soovitatavad ning üsna suure tõenäosusega tuleb leppida märgade sussidega. Allasaamiseks tuleb tõenäoliselt alla ronida, kuna ühtegi väga head kohta mahahüppamiseks kivil pole. Alternatiivse võimalusena saab kaasa võtta köie, millega saab kivilt kenasti laskuda, kuna kivi otsas on polt olemas. Siiski on kivil mitmeid huvitavaid radu ning tõelistele shallow water solo austajatele pakub kivi kindlasti ohtralt põnevust. Lisaboonusena kuulsime äkki kahtlast krabistamist rannaroos ning järsku ilmusid välja Juhani, Priit ja Dagmar, kes samuti Hara kandis jaani tähistasid ning tulid kivi esmakordselt proovima. Juhani ja Priit ei raisanud pikalt aega, sussid jalga ja kohe ronima. Mati puudumine neid ei morjendanud, kuna vesi ja pilliroog on ometi pehme.

Viinistu kandis asub tegelikult veel mitmeid kive. Otse kunstimuuseumi juures rannas asub Mustkivi, mis on u põlvekõrguses vees, ent pakuks tõenäoliselt ronirõõmu küll. Otsisime metsast ka Sorrukivi, ent sel korral me seda ei leidnud. Õhtuks suundusime Purekkari neeme RMK telkimisalale, kus oli jaanilaupäevale omaselt ohtralt rahvast, ent me leidsime ikkagi endale kena vaikse nurgakese nii laua kui ka lõkkeplatsiga.

Järgmisel päeval otsustasime valutavate sõrmede kiuste proovida radu Purekkari neeme hiidrahnul. Tegemist on palju lihtsaid radu pakkuva rahnuga Pärispea poolsaare põhjatipus. Kivi asub peaaegu neeme ninaosas ning suurema vee ajal kuiva jalaga sinna päris ei pääse, ent üle põlve vesi siiski ei ulatunud. Lisaks on kindlasti vajalikud matid, kuna kivi ümbritseb kiviklibu ja suuremad kivid. Ronimisvõimalusi on ohtralt ning enamasti on tegemist lihtsate või väga lihtsate radadega, ent paar raskemat projekti leiab ka vihasem boulderhunt (negatiivsema osa pool).

Pärast Purekkari rahnu proovimist liikusime edasi Tammispea rahnu juurde, et imetleda selle suursugust kõrgust. Kuna sõrmenahka enam sisuliselt polnud, siis piirdusime paari lihtsama raja ronimisega väiksemal kõrvalrahnul.

Tripi lõpuks otsustasime üle vaadata ka Majakivi, mis oma võimsate negatiividega pakuks rõõmu mitmele pühendudnud boulderhundile, ent meie poolt jäid sealsed rajad sel korral proovimata. Järgmisel korral läheme aga tagasi ning avame kindlasti paar uut liini ka seal.

Kaljuronimistreeninguliste jõulubouldering

Aasta hakkab tasapisi otsa saama ning ronihooaeg on tarvis kokku võtta. Selleks kutsusime ronisõbrad TÜASKi, et kõik saaksid osa mõnusast jõuluboulderingist. Priidu ja Tarmo käe all tähistati boulderseinal ja suurel ronimisseinal ühtekokku pea 30 rada, mida kõik hoolega proovida said. Rajad kukkusid üsna kenasti välja. Kamba peale kokku roniti ära kõik rajad peale ühe punase crimpferno boulderseina negatiivi peal. Järelikult on treeningust kasu olnud ja vormi üle ülemäära nuriseda ei saa. Pärast suuremat või väiksemat pingutust said kõik väsimuse Lodjakoja saunas maha pesta. Jõulubouldering oli hiiglama vahva ning kindlasti korraldame Tartu ronirahvaga sarnaseid sõbralikke võistlusi ka tulevikus.

15658954_658468131001776_266864463_o

Häid ronijaid mahub seinale alati palju

Cruxikad soovivad kõigile meeleolukaid pühi ning hiiglama palju vingeid tippe uuel aastal!

Rasmus ja Triin Hispaania kaljudel

Triin ja Rasmus käisid augusti lõpus Lõuna-Hispaanias suvitamas. Järgnevalt kirjutavad nad paar sõna oma reisist.

Reis kestis meil 17.08–31.08 ning vaid tunnikese sõidu kaugusel meie elamiskohast (Benalmadena) asus üks Euroopa vingemaid ronimiskohti El Chorro: enam kui 650 rada, palju korralikult polditud multi-pitch radu nii algajatele kui ka tipptegijatele, meeliülendavad vaated ja mõnus Hispaania mañana ja baila-baila kultuur.

Kuna ilm oli esimestel päevadel kuni 35 kraadi, otsustasime esialgu aklimatiseeruda mereäärses baaslaagirs, käies aeg-ajalt rannakaljudel boulderdamas. Oma esimesed ronimised El Chorros tegime 22.08 varastel hommikutundidel, kaunil lubjakivi slabil.  Tööjaotus kujunes kaaluerinevuse põhjal. Triinul avanes võimalus leadida ning Rasmus koristas lõpus jaama.

dsc_0229

Valle de Abdalajis, Sector Central

dsc_0216

Taamal lookleb kuulus Camino del Rey, mis nüüdseks on muutunud turismiobjektiks

Avastasime oma elamiskohale veel lähemal asuva väiksema cragi kaunis Mijase külas, kus me veel mitmel päeval ronimas käisime. Mõnikord jäi jaama koristamine täitsa poole öö peale. Õnneks oli selleks olukorraks paigaldatud raja kõrvale valgustus.

dsc_0254

Mijas, Sector Pire sin Manos

dsc_0242

Vaade Mijase külale

dsc_0259

Triin crushimas 6a peal (Mijas, Sector Pire sin Manos, Derrape Por Llevar Tenis)

dsc_0265

Rasmus proovimas 7c+ algasendit (Mijas, Sector Entrada Gratis, Los Hippy No Van Tripy)

Meie kindlaks lemmikuks kujunes crag nimega The Ravine. Kui teistel crägidel olime ainsad ronijad, siis siin sukeldusime Hispaania lahedasse ronimise-subkultuuri. Radu oli seal raskusega 4+ kuni 7a ja enamus neist pikkusega 20-35 m. Päikest paistab terve päeva jooksul sinna vaid tunnikese.

dsc_0269

Mijas, The Ravine

dsc_0278

Mijas, The Ravine, Beat Skala Bein

Väärib veel mainimist, et El Chorro on tuntud ka kui üks parimaid hinna ja kvaliteedi suhtega sportronimise kohti. Näiteks saab Tallinna või Riia kaudu Ryanairiga Malagasse umbes 100 euroga edasi-tagasi lennata.. Küll aga tuleb teada, et Malaga lennujaama fantaasiarikkad töötajad võivad ekspresse ja karabiine näha ohtlike relvadena, mida teil salongi kaasa võtta ei lasta.

Ronimistreeningute üldinfo

Kel kõrvad, see kuulgu, kel silmad, see nähku! Siia postitusse koondame kõige olulisema baasinfo, mida nii uued ja hoogsad kui ka vanad ja väetid TÜ spordihoone kaljuronimistreeningute kohta teada võiksid.

Info treeningaegade, hindade ja treenerite kontaktide kohta leiab TÜASKi kodulehelt: http://sport.ut.ee/harrastussport/hs_alpinism/

Täpsustava teabena lisan, et sel hooajal on teisipäeviti ronimistreeneriks Tarmo, kolmapäeviti Sergei, reedeti Tarmo ja/või Priit ning pühapäeviti võimaluse korral üks kolmest treenerist. Juhul kui pühapäeval treenerit kohal pole, siis suurel seinal ronida ei tohi. Kergejõustikuareen ning jõusaal on pühapäeviti kasutamiseks avatud kell 18.00–21.00. Ühtlasi palun kõigil jälgida ka treeningute algus- ja lõpuaegu. Esimene treening leiab aset teisipäeval, 6. septembril kell 19.30–21.00. Sellele järgnevad treeningud toimuvad juba kodulehel toodud aegadel.

DSC_0458.JPG

Priit

IMG_4813.JPG

Sergei

DSC_0189.JPG

Tarmo

Edasijõudnute grupiga liitumise eelduseks on korrektse julgestustehnika valdamine ning eelnev ronimiskogemus. Juhul kui Te pole endas kindel, siis võiksite alustada algajate treeninggrupis. Kolmapäeviti ning reedeti on plaanis läbi viia mingisugusele konkreetsele teemale pühendatud treeningud, mis eeldavad treeningkava järgimist. Oodatud on kõik treeningulised, aga eelisõigus radade kasutamisel on neil, kes treenerite näpunäidete ning kavade järgi treenivad. Treeningkavad, teemad ning muu oluline info laetakse treeningu eel üles Cruxi blogisse. Operatiivse treeninginfo saamiseks soovitan kõigil treeningulistel liituda kinnise FB kommuuniga Tartu Kaljuronimisklubi Crux. Teisipäeviti ja pühapäeviti toimub vabamas vormis ronimine, kus kõik saavad enda äranägemise järgi radu proovida.

 

Ronimise populariseerimiseks viiakse sel aastal Spordinädala raames esmakordselt läbi kaljuronimise demotreening. Sündmus leiab aset 13. septembril kell 18.00–19.30 TÜ spordihoones (Ujula 4, Tartu). Treeningu paremaks läbiviimiseks lisan siia kõigi huviliste tarbeks kasulikku teavet. Esmalt soovitan kõigil huvilistel ja kindlatel tulijatel end kirja panna FB sündmuse lehel: https://www.facebook.com/events/795807413895138/

Hea oleks, kui huvilised tuleksid seina juurde treeningu algusajaks (18.00) kohale. Kõigile esmakordsetele huvilistele on demotreening tasuta. Ütlete lihtsalt spordihoone administraatorile, et tulite esimest korda kaljuronimist proovima ning Teid lastakse kenasti edasi. Selga võiks panna vaba liikumist võimaldavad spordirõivad, mis katavad küünarnukid ja põlved. Meie seinad on üsna abrasiivsed ning õige riietus aitab võimalikke marrastusi ja kriimustusi ära hoida. Jalga sobivad esialgu tihkelt istuvad ketsid või tennised. Jooksutossud pole parim valik, kuna nende ümar ninaosa ei võimalda täpset jalatööd. Meie „annetuskastist“ võib leida ronijate vanu susse, ent neid on äärmiselt piiratud koguses. Kõigile sealt kindlasti jalavarje ei jätku. Suure huviliste hulga tõttu jaotame treeningulised gruppidesse: boulderseina, suure ronimisseina ning vajadusel varustust, sõlmi ja ronimistreeningute olemust tutvustavasse teoreetilis-praktilisse gruppi. Teatud aja järel liiguvad grupid ühest tegevuspunktist teise. Eesmärgiks on kõigile osalistele vähemalt korraks kõigi tegevuste proovimist võimaldada. Kuna osalisi on tõenäoliselt palju, siis palun kõigil üksteisega arvestada ning järgida kõiki treenerite juhiseid ja korraldusi. Küsimuste korral ning lisainfo saamiseks võite kirjutada mulle: tarmo.kiik@gmail.com

TÜ_bsein.jpg

bouldersein

DSC_0123.JPG

suur ronimissein

Ma väga loodan, et mitmed teist leiavad endale uue lemmikspordiala.

Kuidas boulderhundid Kristiines liidi ronimas käisid

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et mul on olnud kaks puhkenädalat ja viimati olin köies jaanipäeva paiku Soomes (ei, päris halapostitus nüüd ei järgne). Krissu seina uute radade promo oli aga aegsasti meieni jõudnud. Hõikasin ettepaneku Marleenile välja ja läksime kolmapäeva õhtul ise sellest maagiast osa saama.

14138362_582999821908880_1604064514_n

Volüümirõõm

Kuna meil on trennis ainult kõvad ronipoisid ja -plikad, siis kavatsesin ma kõik rajad liidida või vähemalt altjulgestuses ronimist proovida. Siis ei saa keegi pikalt irvitada ja selliseid klippe linkida. Vöö sassi ei läinud ja sõlm tuli esimesel katsel kenasti välja (topeltpaali kontrollsõlmega…oma köis, oma sõlm, omad reeglid)…nii et algus oli suisa hiilgav. Esimesena proovisin lihtsat valget karniisi, mis võiks raskusastmelt olla kusagil 5c/+ kandis. Seejärel andsin sharp endi Marleeni kätte, aga ta vajus veidi näost ära ja polnud ilmselgelt selleks katsumuseks valmis. Õnneks olid TR köied kenasti olemas ja Marleen sai oma oskusi ka kontrollitumas ja turvalisemas variandis näidata (Tartu ja Tlna liidini on õnneks veel aega küll).

Seejärel suundusime seina keskossa ja proovisime Peedo keeratud sinist rada. Liidis ronides on see tõenäoliselt tiba teine kogemus. Pidi vaeva nägema, ent ülaosa oli meeldivalt tehniline…sai sillatades ja opositsiooni kasutades keha ka negatiivi all kenasti õiges asendis hoida. Hinnanguliselt võiks rada jääda ehk 6b kanti.

14081028_582999835242212_427960870_n

Seina keskosa (kõik need volüümid)

Kolmanda väljakutsena proovisin tõenäoliselt kõige vingemat ronirada kogu seinal. Ainult suurtest hallidest volüümidest ja mõnest üksikust jalanukist koosnev rada seina keskosas. Negatiivialuse suure pallini (kõige parem volüüm rajal) kulges kõik kenasti, aga sealt edasi läks väga ruttu väga raskeks. Nii painduvust kui opositsioonironimisoskust läks seal kõvasti tarvis. Vorm ja hirm ei lubanud mul täna midagi väga hullu korda saata, aga beeta sain kätte ja mõned head katsed ikka tehtud. Kui liidijalg enam niimoodi ei värise ja seinameetreid on pisut rohkem all, siis tulen hea meelega uuesti proovima. Hinnanguliselt võiks rada olla ehk seitsmeste alguses (7a/7a+ ).

14112087_582999848575544_1966949881_n

Ülaosa negatiiv teeb volüümiraja parajalt põnevaks

Marleen proovis samuti halli volüümirada, aga ei leidnud selleks nii palju inspiratsiooni kui mina. Selle asemel ronis ta hoopis pruuni-kollaselaiguliste nukkidega raja sealt kõrvalt. Tema sõnul oli see väga lihtne. Ilmselt siis jälle 5c kanti (Marleeni hinnagul, ise ei oska kommenteerida, kuna ei proovinud).

Lõppakordiks valisime roosa raja karniisi paremas nurgas. Ütleme nii, et tiba häbi on, kuna liidinärvi pole üldse: ma ei julgenud karniisist üle ronida, sest viimane ekspress jäi väga madalale ja karniisist üleronimine ning paar järgnevat liigutust ongi raja crux. Samas pole vahepeal ühtegi ekspressi, kuhu end kinnitada: ekspresside vahe oli paar meetrit. Isegi rippu lastes kontrollitud kukkumisega langesin ca 3 m kõrgusele maast. Karniisi pealt kukkudes on deckout täiesti reaalne. Liidi mõttes üsna julgetele keeratud rada. Huvi pärast tegin kohe ka TR katse otsa. Polnud väga hullu midagi, aga raskemad liigutused olid just liidi mõttes kohas, kust kindlasti kukkuma ei peaks. Lisaekspress või mõni muu lahendus võimaldaks seda rada ka ohutumalt ronida. Hinnanguliselt jääb raskusaste ilmselt 6a+/6b kanti.

Kokkuvõttes võib radadega üsna rahule jääda. Ühtekokku on neid juba pea 15. Väga erineva raskusastmega ronimisrõõmu on kindlasti kõigile. Vöö selga ja proovima!

Tulge kõik BoulderROCKile (06–07.08)

Juba sel laupäeval leiab Loksa ja Hara kandis aset selle suve ägedaim ronisündmus. Ronisõbrad saavad oma oskused ja leidlikkuse proovile panna Mardimiku kivil otse Loksa külje all ning Kiviheinamaa Kärga kivil sellest paar kilomeetrit edasi metsa sees. Kokku on ronimiseks hulganisti radu nii uutele ja hoogsatele kui ka vanadele ja väetitele.

DSC_0175

Kiviheinamaa rahn enne puhastamist

Kiviheinamaa kivil saab proovida ka graniidi puhul väga iseäralikke taskuid. Eesti mõistes on sellised moodustised kindlasti harukordsed.

DSC_0174

Tarmo visualiseerimas

Mardimiku kivi jääb kenasti välja peale ning päike ja tuul kuivatavad selle kiiresti.

DSC_0167

Tavapärasesse ronimispäeva lisab ohtralt elevust Hara allveelaevabaasi külastamine. Ühtekokku on allveelaevabaasi alale ette valmistatud vähemalt 15 erisugust rada nii top-rope’i, DWSi kui ka builderingi sõpradele. Kõndida saab ka 18 m pikkusel tasakaalulindil vaba vee kohal. Õhtul ootab kõiki lõke, saun ja chill. Päris äss diil minu arvates. Kui kellelgi on veel plaanid tegemata, siis tulge nädalavahetusel kindlasti ronima. Ilmataadiga käivad vihased läbirääkimised, aga kui just sõrmi ja varbaid ei nõuta, siis saame ehk kokkuleppele. Varuvariant on muidugi Ronimisministeerium Tallinnas, ent siis jääks suur osa boulder- ja buildermaagiast kogemata.

Hara allveelaevabaasis radu skautimas

17. juulil kutsus Mikael mind koos Jevgeniga Harale, et proovida DWS radu ning skautida uusi projekte BoulderRocki jaoks. Kuna ma eelistan võimalusel looduslikel rahnudel ja kaljudel turnida, siis suhtusin ettepanekusse teatava vaoshoitusega. Kohale jõudes pidin oma seisukohta muutma, kuna sealse endise militaarrajatise näol on tõenäoliselt tegemist ühe ägedaima builderparadiisiga, mis Eestil pakkuda on.

13739636_1564903353812009_1857790519_n

Slab kulgeb ka mööda Badass Popeye grafitit

Ma ei hakka liiga palju spoilima, kuna BoulderRockil (6. ja 7. augustil) saavad kõik huvilised oma käte ja jalgadega builderingi võlusid tunda. Süvavee soolo rajad on aga tõeline praoronimise meistriklass. Leidub kitsaid ja laiemaid pragusid igale maitsele. Kirsiks tordil on kerge karniis radade ülaosas, mis tagab selle, et pingutus kestaks kenasti raja lõpuni.

13713547_10207904377625613_193748032_n

Karniis on alati mõnus

13713258_10207904378745641_1257237849_n

Vee kohal täisvarustuses

13714281_10207904381345706_1329214981_n

Tipp on nii lähedal…

Teiste builderradade puhul on tegemist eelkõige põnevate tehnilisemate slabidega. Eriti tasakaalukad ronijad saavad proovida vee kohal tasakaalulindil kõndimist. 18 m on päris pikk maa ja lint kõigub hoolega, ent seda põnevam see kogemus tundub. Peab üksnes lootma, et ilm hoiaks. Siis saame osa tõenäoliselt kõige vingemast suvisest välironimisüritusest, mis meite mail kunagi korraldatud on.

IFSC Climbing World Cup Chamonix 2016

Sellest esmaspäevast vallutavad ronimaailma taas raskusronijad. 2016. aasta liidihooaeg saab alguse Prantsusmaalt. Täna toimub kvalifikatsioon. Homme (12.07) leiavad aset poolfinaalid (alates 11.00) ning finaal (M 22.00 ja N 23.00), mis on ka veebis jälgitavad  (https://www.youtube.com/user/ifscchannel).

Soovitan kõigil ronihuvilistel, kel on mahti, pilk raskusronijate ponnistustele peale heita. Flow, tehnika, kehaasendite ning puhkekohtade leidmise osas on ässadelt palju-palju õppida.

world20cup20climbing016-m