Jaanibouldering

Sel aastal otsustasime koos Katriniga jaanid pisut teistmoodi mööda saata ning tavapärase Olhava reisi asemel kohalikke rahne patsutada. Alustasime 23. juuni lõunal Loksa lähistelt Mardimiku kivilt. Kivi peaks meie ronijatele üsna kenasti teada olema, kuna möödunud aastal oli sellel Boulderrocki raames hulganisti võistlusradu tähistatud ning nii mõnigi cruxikas sai juba siis kivi hoolega paitada. Algajatele on see väga sobilik kivi, kuna kõik rajad on lihtsad ja ronitavad. Edasijõudnute puhul on tegemist pigem soojenduskiviga. Muuseas kohtusime ka Tallinna alpinistidega, kes samuti üsna osavalt kivi kraapisid. Pärast radade ronimist oli keha juba piisavalt soe, et suunduda edasi järgmisele kivile.

P1120583.JPG

Tarts VS Crouching Tiger

P1120595

Katrin ja Stone Dance

Kiviheinamaa (Kärga) kivi asub üsna Mardimiku kivi lähedal, mööda kruusateed edasi sõites u 2,5 km kaugusel. Loksa poolt tulles paremat kätt tee ääres on viit, mis osutab kivi asukohale metsa sees. Paarisaja meetri kauguselt põlislaanest leiabki otsija hea õnne korral kivimüraka. Niiske laas tähendab aga seda, et 90% ajast on kivi niiske või märg. Hea ronimispäeva eelduseks on vähemalt paari päeva pikkune eelnev kuiv periood, ent sellegi puhul pole head tingimused alati kindlustatud. 23. juunil oli kivi aga imekombel peaaegu täiesti kuiv ning me saime hakata hoolega uusi radu kaardistama. Panengi järjest uute radade iseloomustuse ja nimed siia blogisse kirja. Kunagi jõuavad need ehk ka Climbestonia lehele.

Kivi ise on üle 5m kõrgune ja bouldermatt on kindlasti vajalik, kuna allasaamine võib olla probleem. Kõige lihtsam variant on asetada matt madalama kivi poole juurde (Desperationi juures) ning sinna hüpata või ronida alla mööda Desperationi juures asuvaid puid. Metsa tõttu on ka putukaid omajagu ning sääsetõrjevahend on kindlasti kasulik kaasa haarata. Kivi on üsna kare ning sööb seetõttu hoolega sõrmenahka.

Alustan kõige pikema küljega, kust leiab lihtsama slabisektori:

I Monkey Says – lihtne slab praost paremal, vältimaks liiga lihtsat väljakutset võib prao elimineerida, ent isegi ilma praota on rada maksimaalselt V1 raskusega (pigem V0)

II Monkey Does – lihtne slab seina keskel, kätele ja jalgadele on korralikud kohad olemas, raskusaste on samaväärne Monkey Says rajaga

III Joyride – tõenäoliselt kõige lihtsam rada rahnul, jääb slabiseina vasakusse serva ning hõlmab häid servi jmt nii kätele kui ka jalgadele

k6rga1.jpg

Teine sektor jääb slabist vasakule ning hõlmab teravaid krimpe ja taskuid, mis nõuavad omajagu sõrmejõudu ning -nahka:

IV Mind Over Matter – vertikaal väikeste krimpide ja taskutega puust vasakul, topout oli üsna põnev, ent üldine raskusaste on kusagil V3 kandis

V Skipped My Coffee – rajast IV vasakule jääv vertikaal, sarnaselt eelmisele väikeste servade ja taskutega, raskusaste samuti V3 kanti

VI Razor Sharp – eelmisest vasakul, väiksed ja valusad krimbid, ent korralikud kohad nii kätele kui ka jalgadele, raskusaste V2/V3

VII Ill Fit – nurgarada, mõnusalt tehniline pisikeste nukkidega scramble, raskusaste ca V4

k6rga2.JPG

Nonii…good stuff…negatiiv, mis jääb nurgarajast vasakule:

VIII Desperation SDS – ahterlähtega diagonaalselt kulgev rada, mõnusalt jõuline ja tehniline, raskusaste V5/V6

IX Desperation direct – otse kulgev rajaversioon, raskusaste ca V3

k6rga3.JPG

Neljas külg jääb negatiivist vasakule ning sisaldab samuti vertikaali või kerge negatiivi all sõrmejõul ja tehnikal põhinevaid radu. Kahjuks mul enam sõrmenahka piisavalt polnud ning otsustasin selle seinaosa vahele jätta, ent ronitavaid projekte on seal üsna mitu:

X projekt nurgast vasakul

XI projekt eelmisest rajast vasakul

XII projekt prao juures

k6rga4.JPG

Minisektor slabist paremal:

XIII Minni Hiir väikeste nukkidega positiivne kribirada, raskusaste V1/V2

XIV Miki Hiir – samuti positiivne krimbirada, eelmisega samaväärse raskusega

k6rga5.JPG

Pärast Kärga kivil ronimist otsustasin valutavate sõrmede tõttu ülejäänud katsed järgmiseks päevaks jätta. Siiski käisime kaemas Karu kivi, mis ei kutsunud väga ronima (eelkõige väiksema ümara vormi ning servade jmt elementide puudumise tõttu). Üle vaatasime ka Jaani-Tooma kivi ning Katrin ronis ära lühikese praoraja kahe kivipoole vahel.

Päeva teises pooles liikusime Viinistu poole ning vaatasime üle enne Viinistu asulat rannaniidul asuva Tiirukivi. Tee leidmiseks tuleks jälgida Loksa poolt tulles paremat teeserva. Viinistu ja Turbuneeme siltide juurest pisut Viinistu poole liikudes peaks otsitava viida leidma. Paraku asub kivi rannaniidul ja kuiva jalaga selle juurde ei pääse. Kummikud ning matid on tugevalt soovitatavad ning üsna suure tõenäosusega tuleb leppida märgade sussidega. Allasaamiseks tuleb tõenäoliselt alla ronida, kuna ühtegi väga head kohta mahahüppamiseks kivil pole. Alternatiivse võimalusena saab kaasa võtta köie, millega saab kivilt kenasti laskuda, kuna kivi otsas on polt olemas. Siiski on kivil mitmeid huvitavaid radu ning tõelistele shallow water solo austajatele pakub kivi kindlasti ohtralt põnevust. Lisaboonusena kuulsime äkki kahtlast krabistamist rannaroos ning järsku ilmusid välja Juhani, Priit ja Dagmar, kes samuti Hara kandis jaani tähistasid ning tulid kivi esmakordselt proovima. Juhani ja Priit ei raisanud pikalt aega, sussid jalga ja kohe ronima. Mati puudumine neid ei morjendanud, kuna vesi ja pilliroog on ometi pehme.

Viinistu kandis asub tegelikult veel mitmeid kive. Otse kunstimuuseumi juures rannas asub Mustkivi, mis on u põlvekõrguses vees, ent pakuks tõenäoliselt ronirõõmu küll. Otsisime metsast ka Sorrukivi, ent sel korral me seda ei leidnud. Õhtuks suundusime Purekkari neeme RMK telkimisalale, kus oli jaanilaupäevale omaselt ohtralt rahvast, ent me leidsime ikkagi endale kena vaikse nurgakese nii laua kui ka lõkkeplatsiga.

Järgmisel päeval otsustasime valutavate sõrmede kiuste proovida radu Purekkari neeme hiidrahnul. Tegemist on palju lihtsaid radu pakkuva rahnuga Pärispea poolsaare põhjatipus. Kivi asub peaaegu neeme ninaosas ning suurema vee ajal kuiva jalaga sinna päris ei pääse, ent üle põlve vesi siiski ei ulatunud. Lisaks on kindlasti vajalikud matid, kuna kivi ümbritseb kiviklibu ja suuremad kivid. Ronimisvõimalusi on ohtralt ning enamasti on tegemist lihtsate või väga lihtsate radadega, ent paar raskemat projekti leiab ka vihasem boulderhunt (negatiivsema osa pool).

Pärast Purekkari rahnu proovimist liikusime edasi Tammispea rahnu juurde, et imetleda selle suursugust kõrgust. Kuna sõrmenahka enam sisuliselt polnud, siis piirdusime paari lihtsama raja ronimisega väiksemal kõrvalrahnul.

Tripi lõpuks otsustasime üle vaadata ka Majakivi, mis oma võimsate negatiividega pakuks rõõmu mitmele pühendudnud boulderhundile, ent meie poolt jäid sealsed rajad sel korral proovimata. Järgmisel korral läheme aga tagasi ning avame kindlasti paar uut liini ka seal.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s