Crux on Crack

NB! Siit postitusest leiab hulgim surematuid tsitaate ja vanade ronihuntide nõuandeid algajatele. Pilte eriti pole, sest me ei teinud neid. Need vähesed on Jaanuse tehtud.

Tähelepanelikumad on kindlasti märganud, et suur suvi on käes ja Eesti oludes tähendab see seda, et igal vähegi ilusamal nädalavahetusel tuleb jõuda kaljule või selle puudumisel vähemalt mõnele rahnule. Me oleme tähelepanelikud, ja rahnud meile meeldivad. Sel laupäeval seadis Cruxi ülimalt meeldiv seltskond koosseisus Tarmo, Reena, Jaanus, Andreas ja Tiina sihi Tammneeme Tiirukivile . Allakirjutanu muidugi ka. Lemmikloomadena võtsime kaasa kaks Läti karvikut, kes on endale Falkorsis suured musklid kasvatanud ja tahtsid neid nüüd Eesti kividel proovile panna. Sest Lätis pole kive. Tõsiselt. Mitte ühtegi. Ma ei tea, kus see Rolands ronima õppis. Falkorsis ilmselt.

Kui nüüd väljasõitudest rääkida, siis me ei ole nii rikkad nagu Tallinna ronijad, kes lähevad kogu ekipaažiga Kustavile ronima (vihkame sind, Mikael!). Me oleme Tartust ja Tartus on ainult vaesed hipid. Isegi matte on Cruxil põhimõtteliselt ainult üks ja see on ka väike nässakas. Õnneks Tarmol (või Tartsil, nagu popid ja noortepärased teda kutsuvad) on üks suurem matt ka. Seda enam, et kui nüüd uskuda ClimbEstonia infot Tammneeme Tiirukivi kohta, siis pole seal matte vajagi, sest kõik on hea ja pehme, kuku aga. Kahjuks, nagu ma juba varem olen pidanud veenduma, ei ole kõik, mis ClimbEstonias kirjas, ilmtingimata tõsi. Näiteks on ajahammas mõnda teetähist purenud, nii et mõni kivi ei ole päris nii kergesti leitav (Lohusalu kivi juures ei ole enam Tuula bussipeatust, orienteeruge “Pansionaadi” järgi, mis on teisel pool teed, siis te ei eksi ära, nii nagu mina eksisin).

Tiirukivi kohta ütleb ClimbEstonia järgmist:  “From the intersection of Tammneeme and Luhaääre walk 100m. Turn right towards the sea just before a cow barn and walk across the meadow.” Ei teagi nüüd, keda lubatud lehmalauda puudumises süüdistada, kas ajahammast või uusrikkaid, igal juhul paremale soovitan pöörata tagasihoidliku kahekorruselise ühepereelamu juurest (loe: mingi monstroosne puidust hoonemölakas, kus, kuna tegu on ikkagi Viimsi vallaga, hakkab raudselt elama mingi kinnisvara- või metsaäriga rikkaks saanud isend). Hetkel oli maja ehitusjärgus ja seega marssisime läbi hoovi, aga juba järgmisel suvel tervitavad seda teha üritavaid boulderdajaid ilmselt rotveilerid ja omaniku sõim. Ei tasu meelt heita – hoovi kõrvalt saab ka, aga tiba taimsem on see rada. Kivi on õnneks juba õige pea pärast teelt ära pööramist näha ja loodetavasti jääb seal kallasraja õigus kenasti kehtima.

Nüüd sellest ligipääsust ja pinnasest, mis ClimbEstoniat uskudes on nii pehme, nii pehme, ja ainult veidi niiske, nii et sussikese tallakene võib-olla veidi märjaks saab: tähendab… kõik oleneb perspektiivist. Aga ok, plussid ja miinused:

Miinused:

1. Seda miinust võib lugeda ka plussiks. Kui teile kohutavalt meeldib botaanika, saab siia suure rasvase plussi kirja. Kui teile ei meeldi botaanika – mulle ei meeldi – siis võtke kivini jõudmiseks kaasa plähvid või veel parem, kummikud. Floora koosneb põhiliselt nõgestest ja miskit eriti jälki sorti ohakatest, ja et sa ei saaks aru, täpselt kui tüma ja vesine iga järgmine samm on, on see torkiv kupatus kassitappude abil mingiks vetruvaks matiks põimunud. Ilmselt võib süüdi olla ka see, et viimased kuu aega on nonstop sadanud. Nõuanne nr 1: minge põua-ajal. Siis äkki saate mingite asisemate jalanõude ja pikkade pükstega nõgestest läbi künda.
2. Jällegi, see miinus on tegelikult ka pluss, oleneb, kuidas te meelestatud olete. Märjale vetruvale pinnasele on kahtlemata pehme kukkuda. Lihtsalt kui teile ei meeldi selle juures märjaks ja poriseks saada, siis on tegu miinusega. Matid saavad ka äkaseks. Samas plussi saab kirja, kui tegu pole sinu matiga.
3. Herilased. What the fuck. Milleks neid elukaid vaja on? Tõsiselt. Milleks? Seletaks äkki keegi. Põhimõtteliselt oled just ohakatest läbi lirtsutanud ja sussid enamvähem kuivaks saanud ja leidnud selle päikesepoolse kivikülje, mis on ka kuiv, ja siis tuleb mingi herilinnukene sulle beetat andma. MILLEKS? Mesilaste massilisest ülemaailmsest suremisest on palju uudiseid. Miks herilaste kohta ei ole? Bioloogid, vastake!

Plussid:

1. Väga ronitav kivi! Tõsiselt. Allatulek oli küll samblane ja seega märg, sest kogu aeg on sadanud, ja mõni topout oli seetõttu ka sketcy ja libe (ja üks Läti karvik sai sealt ilusa liu ja mitte nii ilusa maandumise, sest leidis selle mülka ainsa kivi üles ja kukkus sinna otsa), aga see on tingitud ilmaoludest, mitte kivist endast. Ja lõppude lõpuks, nagu Ashima Shiraishi isa surematu lause käis: “Vihm ongi märg.” Nii et ei ole vaja kaevata. Alla tulekuga on see hea asi ka, et ühel või teisel moel alla ikkagi jõutakse, kas siis siuh-lipsti või veidi aeglasemalt.
2. Hoolimata lehmalauda puudumisest oli kivi kerge leida.
3. Palju lihtsaid radu (v0-v3) – see on nüüd hea uudis neile, kes armastavad lihtsaid radu. Kuna mina olen V3 flash machine, siis mulle on hea uudis. Radade raskusaste sõltub muidugi, nagu Jaanus elutargalt mainis, ka mati suurusest ja julgestaja lähedusest. Aga noh, nii Cruxi ronitarkustest kui radade numbritest võiks eraldi raamatud kirjutada. It is beyond the scope of this article, nagu teadlased armastavad öelda.
4. Raskemaid radu on ka! Hea uudis päris ronijatele.
5. Mitmekesiseid radu on ka! On slabe, on negatiive, on slopereid, on pragusid.

Ronimisest: minu isiklikud lemmikud olid Hang on, bro! ja Spinal tap  – see viimane seetõttu, et eksisteeris oivaline võimalus kukkuda kas lompi või vastu mingit väiksemat kivi. Õnneks on selle tarvis matid ja spottijad välja mõeldud. Läti karvikud pakkusid pealtvaatajatele palju maalilisi kukkumiselamusi. Õnneks noored mehed ei lähe eriti katki.

Ma ei saa aru, kas see on spottimine. Ma igal juhul ronisin seal kuskil.

 

See on palju eeskujulikum. Mina Andrease asemel kardaks kukkuda, aga veidi muudel põhjustel kui haiget saamine.

Pärast seda, kui olime enamvähem kuivemad rajakesed ära proovinud, tekkis tahtmine minna kuhugi, kus on kuivem ja muru niidetud. Selleks tarbeks on nõudlikumale ronijale spetsiaalselt välja mõeldud Ellandvahe kivi . Mul oli seal ootamas üks slabi-nemesis, ja suurem osa kaadrist polnud üldse kunagi sellel kivil käinud – eriti lätlased. Üks eriti tugev karvik ei olnud ÜLDSE kunagi kivil roninud (vt eestpoolt kommentaari lõunanaabrite traagilise rahnuolukorra kohta) ja ilmselt alles toibus šokist, et kõik jalanukid on väga väikesed ja radu ei ole suurte värviliste lärakatega tähistatud.

Jaa, Falkorsis selliseid struktuure ei ole

Nagu siit näha, assimileerus lätlane kiiresti. Lätlane tegemas muuseas rada, mis minusuguse junni jaoks on dünaamiline ja liiga negatiivis jm hädad:

Saateks leebe motivatsioonikõne “train harder, you lazy piece of shit”

Ellandvahe kivi pakkus kõigile palju kilkeid ja rõõmu: Reena avastas ligilähedaselt, mis tunne võis olla Tommy Caldwellil ja Kevin Jorgesonil Dawn Walli viimase pitchi järel: on ikka uhke tunne küll, kui kobistad ära mingi slabi, millest arvad, et see on V0, ja tegelikult on see lausa v1!; mina sain oma slabi-nemesise tehtud (beeta-vihje: vannu ja karju kukkudes nagu Ondra); esmakordselt kivil käijad said mitu rada kirja; ja Tarmo sai hakkama surematu tsitaadiga “When in doubt, spit it out”, ega saanud ise kohe aru, miks kõik selle peale itsitama hakkasid. Jah, meie vaimne tase on 12-aastane poiss.

Igal juhul lõpp hea, kõik hea! Keegi ei ole vigane ja matid ei ole ligased.